Koht, ESIKOHT :)

Nädalavahetus ei olnud möödunudki kui auto kilomeetrinäidik näitas ca 700km läbisõitu. 

Kõik algas sellest, et sain endale auto, millel navi-süsteem sees, kui mõtlesin, et pean Võrtsjärve juurest ennast Pärnusse orienteeruma, oli ainuvõimalik lahendus assisteeriv elektrooniline kaart endaga kaasa võtta.

Ees oli Tallinn – Tartu – Võrtsjärve – Audru vald marsruut. Esimene seiklus algas sellest, et pidin leidma Tartu kesklinnas asuva kursakaaslase restorani (kui satute Tartusse ja soovite hästi süüa siis soovitan Vassilissa restorani – super toit!). Jah ma olin seal varem käinud, jah mul oli navi-süsteemiga auto, jah ma ei leidnud kohta ülesse!

No kui raske on Kompanii tänavat ülesse leida (jah, õigus autol oli sisse lülitamata navi-süsteem!!!). Ütleme nii, et 20min tiirutamist kitsastel tänavatel, mitmeid ühesuunalisi valesti sõite, mitmeid kaasautojuhtide vihaseid näppude liigutamisi ja leidsin õige tänava ülesse (jah, õigus navi-süsteem oli endiselt sisse lülitamata!!!).

Õnneks Võrtsjärve orienteerumine jäi ära, sest eessõitev kaaslaste auto oli seekord minu kaardilugejaks (just nagu Tiina Koerusel).

Reede õhtu ja laupäeva hommikutundideni mahtus palju naeru, juttu, sööki-jooki ning üliaktiivne koer, kes näitas kõigile, mida ta oskab ning esitles end kui maailma näljasemat koera. Jah, meid ootas ees järgmisel päeval võistlus ja minu koera-dieet läks nässu! 

Berta sõi toorest liha, friikartuleid, salatit, kartulikrõpse, tomatit, kurki, lihalõike jne.jne.jne.

Plaanisin koera kell 22 magama kihutada aga "loomulikult" on üks russell see, kes tahab kogu möllust eemale jääda, seega ka tema tiksus hommikutundideni koos minuga. Õnneks sai ta peolistelt hüüdnime „maailmameister“ seega andis see lootust meil laupäevastel võistlustel edukalt esineda. Paar tundi ööund ja oligi laupäevane stardihetk.

... JA NÜÜD MEIE VÕISTLUS

Special abiga sain navisse Audru vald sisse toksitud ja teekond algas. Pilk navile ja see näitas kohalejõudmise ajaks 14.40 – aga meie start on ju 13.30!!!! Krapsti autosse, lehvitus kõigile peolistele ja asusin maja eest välja ukerdama, juba olin lumisel metsateel ja kihutasin sajaga (ohtlik oli, muuseas mainin), sõitsin ca 15min ja hea hulk kilomeetreid kui äkki...!!!! 

….oot aga koer!!?? Hüüdsin Bertat, katsusin tagaistmel olevat koera kotti (jah, olin veel ekstra selle turvarihmaga kinnitanud) ja lukk oli lahti. Sahhh pidurid blokki, hüppasin autost välja ja vaatasin tagaistmele – kott on tühi!!! Koera ei ole!!! UNUSTASIN KOERA MAHA!!!

Külavahetee oli hirmus kitsas ja äärtes lumevallid – ärevus oli nii suur, et suutsin käsipiduriga sekunditega auto ümber pöörata (ausalt, ma ei ole kunagi käsipiduriga ennast ümber keeranud!). Tagasiteel mõtlesin, et appi ma ukerdasin maja ees ikka väga kaua ja koer oli ju õues, äkki jäi ta auto alla (Berta ei oska autosid karta) aga kui ta oleks jäänud autorataste alla oleks ma ju kuulnud/tundnud midagigi! Prrrrrr, peletasin halva mõtte peast välja. Kihutasin maja ette ja astusin autost välja ja Berta oli terrassil istumas. Uhhh koer alles! Hüüdsin rõõmsalt „hei Berta, tule siia!“. Koer oli kipskuju! Hüüdsin jälle, koer ei liigutanud aga näos oli ülbus, põlgus ja üleolevus. Siis ta liigutas ennast ja tuli auto juurde aga ca 10m kaugusele ja istus maha, Käskisin autosse hüpata aga koer ainult vaatas mind üleolevalt! Pekkis, võistlus on pekkis! Esiteks on koer väsinud, siis me hilineme ja koer on rikkis!

Kuidagi õnnestus koer enda juurde meelitada ja teekond võistlusele sai alata.

Ja navi-süsteem näitas, et me hilineme korralikult võistlusele! Meie esimene etteaste A1 klassis ja selline fiasko!

Siis algas võitlus ajaga, avastasin, et mida kiiremini ma sõidan seda kiiremini saabumise aeg väheneb. Ja siis kasvas kiirus ....km/h (äkki loeb seda politsei, seega numbrit ei kirjuta). Ups! Üritasin õige kiirusega sõita aga siis ma ju hilinen!?  Vot, hea liikluskultuuri huvides ma edasi ei pajata kuidas me õigel ajal kohale jõudsime, ausalt ma sõidan tegelikult väga korralikult.

Sassi tallid ja jõudsime napilt õigeks ajaks (aitäh kohtunikele, et meie võistluse ajahetk oli 15min nihkes). Jeee ma sain meie esimese võistlusraamatu kätte ja asusin koera soojendama.

Koer autost välja ja väike soojendus. Aaaa, selline ongi uimane russell! Võtsin enda oskused mängu ja üritasin Bertas motivatsiooni kergitada, õnneks õnnestus. Otsustasin, et see on meie ametlik võistlus ja võtame vabalt, anname endast parima ja oleme rahul igasuguse tulemusega, tähtis on ju osavõtt!

Esimene rada:

Bertas oli 75% tema särtsakust alles aga ta oli kontaktne ja mina olin enesekindel. Jeee puhas rada ja sisetunne väga hea. Teistsugune liivarada ei häirinud koera ja ka mina jaksasin joosta. Kiitsin koera, koera nimepidi hüüdmine tuli välja ja ka takistused said õige nimega öeldud.

Berta hüpnotiseerib kohtunikku. Foto: Sven Sihv

Teine rada:

Berta särtsakus oli natukene kadunud aga ta oli endiselt kontaktne ja tegi kõike täpselt nii nagu ma soovisin. Rajal olin ka mina tubli, kõik takistused õigete nimedega öeldud, koera sai kiidetud ning ka ennast tundsin kindlalt. Mingil põhjusel koer hakkas slaalomi poole valel ajal liikuma aga sain ta õigele teele tagasi kutsutud.  Ja jälle puhas rada!

Berta endiselt hüpnotiseerib kohtunikku (miks, seda teab ainult tema!) Foto: Sven Sihv

 

http://www.youtube.com/watch?v=PWBEVqnjwp0

Wow! A1 algas meil kahe 0 rajaga ja mõlemal rajal saime esikoha! Koht, Esikoht!

Olen oma koerast vaimustuses! Berta oli väga tubli!

Suured tänud Tiinale, et ta oli toeks raja õppimisel. Mulle on väga oluline, et lisaks võistlus-möllule on kõik muu ka väga lahe! Hea kui võistlevad nn „oma inimesed“ ka,  saab muljetada ja kaasa teistele elada! Tänud Svenile, et ta viitsis pildistada ja filmida, palusin küll endale liivakella figuuri tuunida ja Angeline Jolie näo photoshoppida aga tundus, et see palve läks vett vedama!

Aitäh võistluste korraldajatele, sest kõik oli väga sujuv ja arusaadav. Lahe päev oli!

Hiiumaal tegutsedes

Käisime vaatamas, mis Hiiumaal uudist ja nagu ikka sai koerast paar pilti klõpsatud. Ütleme nii, et seekord ei olnud koer fotogeeniline.

Vana indiaanlane Berta taaskord maad kuulamas!

Berta sai uued proteesid

Suur tükk ajab suu lõhki

Berta näitab pindu keele otsas

Maxi koer Max

Mõned loetud päevad tagasi kohtusid Nora ja Berta. Berta ei arvanud asjad eriti midagi, Nora üritas seda kääbust uudistada ja Bertaga paar kiiremat tiiru aias koos joosta.

Hea kontrast, Bertast saime portreefoto küdeva ahju kõrvalt siis Norast jäätunud trepi kõrvalt :) Tegelikult ei ole asi üldse nii hull, Nora eelistus ongi miinuskraadid ja välistingimused. Tuppa saab seda koera ainult meelitades ja siis ka mõne hetke möödudes nõuab ta õue minekut. 

 

Hellik

Põhjamaade karge neiu

Suuruste vahe (ps. see punane ei ole veri!)

Armas

Trenniteraapia uudised

Nüüdseks täitunud 2nädalat kui algas Berta teistmoodi käitumine agility platsil. Paistab, et minu meetodid on toiminud, sest energiapall on tagasi. Vahe on selles, et kui platsil teeksin ühe vale liigutuse, on koer ebakindel ning energianivoo miinuses. Õnneks on minu võimuses koera meeleolu reguleerida ning energiataset kruttida.  Trenni lõpus kui mina väsimuse märke näitasin siis tajusin, et teen koera meeleolu tõstmisel haltuurat. Enne starti tuju üleskütmisel tegin paar kiiremat mängulist liigutust ja suunasin koera rajale. Koer sai kohe aru, et jama värk ja jäi tõkke ette seisma. Hea, et Natalja näitas, mida ma valesti tegin ning  peale õpetussõnu sain kiire süstik-koera tagasi.

Hakkasin analüüsima, et miks ikkagi koer niimoodi käituma on hakanud. Täheldasin, et Berta ei ole „rind ees tundmatusse sööstev“ russell. Ta võtab üks-ühele üle minu reageerimised (miks see nii on, ei tea! Kas see on hea, ei tea!)).  Katsetasin eile  slaalomis (Berta lemmik!), et kui minu ergutus jääb ebakindlaks siis koer on kõhklev ning isegi keset sooritust jääb pulkade vahele seisma, vaatab mulle otsa ja ilme on selline, et „ups, mis nüüd valesti läks!“.  Teine test oli, et ise olin slaalomi juhtimisel ülirõõmus, ergutasin, kiitsin koera ja minu liikumine oli väga ergas/kiire siis oli ka  Berta süstik-koer. Sooritas slaalomi justkui energiline border!

Sama tõketega, ohtra kiitmisega hüppas ilusa kaarega ja ka väga keerulised saatmised olid perfektsed aga nii kui ma ise seisan või monotoonselt jagan käsklusi on ka koer apaatsuse etalon.

See on hea, et mul on vahend (minust sõltuv koera meeleolu) olemas kuidas me agilitys häid sooritusi saaksime teha.  Jama on see, et ma ei suuda platsil mõtet peast lasta, et väike minu eksimus ja koera meeleolu langeb. Ideaalne kui suudaksin minna nn „puhta lehena“ platsile aga eks need treeningud ju selleks olegi, et ennast harjutada.

Defitsiitne elu kannab vilja

Tähelepanu defitsiidi tekitamisega on mul väikseid probleeme. Põrgulikult raske on koerast mitte välja teha kui ta tuleb ja paneb oma pea mulle sülle ja vaatab minuteid kümme pingsalt otsa. Siis ma murdun ja koer saab oma tähelepanu kätte. Ütleme nii, et trennipäeval õnnestub mul koera ignoreerida aga muudel päevadel on minu edu protsent ca 5% olukordadest.

 Tänase trenni hommikul jäi koerale söök andmata, seega oli ta mõõdukalt näljane . Söögi reguleerimisega saan edukalt hakkama, seega üks mõõdik minu katsetuses toimib :D

Trenn ise kulges mõnusalt, korrutasin endale kogu-aeg „oled kindel, oled kindel, oled kindel!“. Rada oli keeruline aga ma ise sain päris hästi hakkama, koera sain motiveerida erksaks, kuigi sisemiselt tundsin, et üks minupoolne vale liigutus ja Berta konutab tõkke ees. 

Koera muutunud konditsioon on hea selles mõttes, et ma tõesti suudan enda tegevust rajal kontrollida, absoluutselt iga kord tõket võttes, mõtlesin juba eesolevale enda tegevusele ja ilmselt senisest rohkem kiitsin ka koera rajal (vähemalt loodan nii :D).

Kuna täna jooksin ka Lottaga siis võttis trenn ikka mõnusalt võhmale. Kohe selline sportlase tunne hakkas tekkima :D

Hetkeks kaalusin ka laupäevasel võistlusel osaleda aga tunnen, et meie tandem ei ole selles konditsioonis, et suudaksin ka võistluspinges oma enesekindluse ja koera muutunud olekuga toime tulla. Fakt on see, et kui ta laupäeval tõkke ette seisma jääb siis minu senine tehtud teadlik töö koera/endaga mureneks laiali.

Moeuudised :D

Tänavuaastane mood soosib must-valgeid koer :D

Kas ülekaalus valge või on ülekaalus must, maitseasi. Moes on mõlemad  :D

Tekitame defitsiiti:)

Tänase trenni ettevalmistus algas mitu päeva tagasi. Koerale „tähelepanu defitsiidi“ tekitamine sujus hästi, kuigi aeg-ajalt (kordades vähem kui varem) lubasin endale Berta silitamist ja nunnutamist. Et olla kindel trenni õnnestumises tekitasin ka „söögi defitsiidi“, eelmine õhtu oli toidukogus pisikene ning hommikul sai ta ainult oma tavapärase hambakondi kätte. Senini ei ole ei enne trenni ega võistlust koera toidukordasid vähendanud või ära jätnud. Koer sööb meil kindlatel kellaaegadel, seega kui hommikul kell kukub on koer oma toidukausi juures, nii ka täna. Õnneks käsk „magama“ töötab alati, seega sai ka nüüd ta oma pessa tagasi suunatud ja toidu puudus ei tekitanud mingit tüli.

Paistab, et viimaste tegevuste märksõna on meil „defitsiit“ olnud :D

TAKO hallis soojendust tehes oli koer endine, kuigi teda tõlgendades nägin pisukest hajevil olekut. Aga mind see innustas, sest mina olin see tegur, kes sai koera hajevuse eemaldatud. Eriti häsi toimis slaalom. Kui koeraga slaalomit erinevate nurkade all läbida ja tempokalt on koer aktiivne ning teotahteline.

Otsustasin, et seni kui tajun koera erinevat käitumist ma püsivusega starte ei tee. Õnneks mäng enne starti õnnestus, sest rajale läks energilisus ise. Jep, koer kiire ja ületab tõkkeid. Ilmselt välisvaatluses ei märkaks keegi erinevust aga ise ma seda tunnetan. Katsetasin keset rada, et kui läbida nii, et koeraga väga ei suhtle, vaid karme käsklusi anda siis enne hüppe-tõket tekib koeral miniatuurne stoppamine (leiutasin uue eesitkeelse sõna). Selle üle rõõmustan, et saan enda oleku ja käitumisega koera motiveerida ning rajal kiiret jooksu teha, halb on see, et kiire jooks külmas ruumis ja üliaktiivne koera ergutamine võtab ikka väga võhmale! Kui ainult saaks jooksutrenne teha ...

Ühe positiivse asja leidsin veel, kuna koera meeleolu on hetkel kriitilise tähtsusega siis pööran ma rajal olles eriliselt palju tähelepanu enda õigele kehahoiakule ja kätetööle, mille tulemusena olid kõik koera suunamised perfektsed – ainult 2 juhtimise vga! Seega päris palju puhtaid radu täna (eksimus oligi 2l korral slaalomisse suunamisel, sest tõkestasin koera sisenemise nurga ja suunasin ta teise pulga juurest sisenema).

Jep, minu katsetused kandsid sellel treeningu vilja. Jeeee!