Puhkus lõppenud ja esimeseks linnaellu sisseelamise tegevuseks oli meil trenn.
Bertal algas elu teine jooksukas ja nii me kõheldes-kaheldes trenni läksime. Oma poppide pükstega on ta nagu suur õnnetuse hunnik, kes häbeneb ennast. Lisaks sellele on ta selle jooksuka alguses selline ülihellik ja rahulik.
Soojendusharjutused olid täielik katastroof! Koer on esikäppadega ja peaga maas, tagajalad püsti ning vaatab mind sellise näoga, et MILLEKS me siin oleme!? Kontaktpindasid harjutades koer justkui unustas, et püksid jalas ja tegi harjutust ülikorralikult. Slaalom tuli ka meil vigadeta välja aga tempo oli selline, et ma oleksin slaalomi sooritamse ajal võinud ühe võileiva ära süüa, leiba luusse lasta, haigutada ning siis ikka veel oodanud kui Berta slaalomit lõpetab. Noh ütleme nii, et seekord siis teosammul aga vähemalt puhas sooritus!
Rajal oli ta selline, et mingi osa tegi nobedalt ja siis jalutas nagu oleks vaatamisväärsustega tutvunud. Ja siis kui Natalja meelitas koera midagi tegema siis oli Berta nagu teine kuts, kargas, hüppas üle tõkete ja oli rõõmus. Nii kui mina võtsin juhtimise üle, vaatas Berta mind sellise hukkamõistva ilmega, et mis ma siin jändan!
Noh läbi see trenn sai ja meie seekordseks märksõnaks sai AEGLUS RUULIB!
Märkusena pean ütlema, et Cellie oma poppide pükstega ei teinud väljagi, et midagi on teistmoodi. Nii nobedat Celliet on lausa lust agilitys näha
No comments:
Post a Comment