Täna trenni minnes selgus, et seekord võistleme hoopis. Minule oli see igati positiivne uudis!
Täna kummutasin enda arvamuse, et enne head Berta sooritust agility rajal peab koer puhkama. Varahommikul oli meil koeraga koos tõsine jooksutrenn, lõunal vanemate juures käis kassijälgede tagaajamine aias ning järjepidev möll. Seega kui trenni jõudsime oli koer päev otsa pidevas tegutsemises.
Halli saabudes oli koer rõõmus ja motiveeritud nagu alati. Paar soojendus ringi ja rajaga tutvumine. 13 takistusega rada, raskusastet hinnates ütleks, et selline keskmine, mitte kerge aga mitte ka raske. Mõned raskused olid kus tunneli asemel kujutasin kuidas koer läheb poomile või takistuste juures hakkab tõrkuma. Õnneks ükski neist ei juhtunud aga mis oli meie tänane märksõnad olid "kontaktpinnad - kontaktpinnad - kontaktpinnad!" Koer tuiskas A-st ja poomist üle ja kontaktpindalele ma ei pööranud tähelepanu. Natalja luges sõnad peale aga min kui sõge jooksin kiiresti edasi ja jälle jäid kontaktpinnad tähelepanuta. Luban, et edaspidi pööran sellele alati tähelepanu.
Üldhinnang on, et koer on kiire ja kontaktne. Videolt vaadates avastasin, et hoolimata minu intensiivsest jooksutrennist olen ma ise rajal aeglane. Minu jooksukiirus jätab soovida, sest koer on kiire. Taaskord minukäes käivad nagu tuuleveskid. Nagu Kristi mainis, on Berta tähelepanu ainult minu kätel ja kehal, seega iga minupoolne vale liigutus suunab koera valesid asju tegema.
Kokkuvõte: koer on kiire ja tubli, mina pean konsentreeruma oma juhendamise tegevusele. Käe liigutused peavad olema suunatud koera õigele trajektoorile suunamisel.
Ühesõnaga sama vana jutt :)
Suured tänud Nataljale tänase treeningvõistluse korraldamise eest!
No comments:
Post a Comment