Võistlusjärgne trenn
Berta oli aktivist aga tal oli terve trenn mingi mõte peas,
millest mina aru ei saanud. See väljendus selles, et ta tegi kõik korralikult
aga kiiruses oleks nagu paar käiku välja võetud ning pidin olema hoolas, et ta
tähelepanu rajal/endal hoida (varem ei ole ma pidanud selle peale mõtlemagi!).
Asusime likvideerima ka võistluse naljanumbri väljajuurimist
ehk stardis toppamist. Natalja seletas ära, et me oleme harjutanud stardis
püsivust ning ta on saanud alati preemiat selle eest, et ta on korralikult
kohale jäänud. Nüüdki kui koer on püsivuses ja stardis teda kutsun arvab Berta,
et ma üritan teda ainult provotseerida. Likvideerime seda väärarusaama sellega,
et premeerin teda ka siis kui ta on peale starti esimese hüppe teinud. Selles
trennis see toimis!
Ahjaaa kontaktpinnad on taaskord päevakorras – eraldi
harjutades on need päris head aga kohe kui rajale saan, on mul ainus eesmärk
kiirus ja nii ma muutun kontaktpindades lohakaks.
Koera „paarkäiku“ aeglasema jooksu eelis oli selles, et me
tegime trennis ainult puhtaid radasid. Isegi skeem, kus poomi kõrval on 2
ahvatlevat tunneliava, läks koer ikka kas poomile või tunnelisse, vastavalt
sellel kuhu mina ta suunasin.
Nädala teine trenn
Täna tegime EMV rada. Vinge! Mulle see rada istus,
kujutasin, et kui oleksin võistlusolukorras siis jääks see rada meelde küll.
Esimeses pooles oli trikiga minek 5ndast tõkkest tunnelisse, kõik koerad
pidasid poomi paremaks variandiks ja nii ka Berta alguses. Selles trennis tõestasin endale, et suht kama
kaks, mida ma koerale ütlen, tähtis on see kuhu ma ta suunan. Kui tegime trenni
teises pooles terve raja korraga siis see sama 5ndalt tõkkelt tunnelisse minek,
näitasin ideaalselt koerale suunda ja andsin käskluse „Berta, poom-poom-poom“
ja koer läks tunnelisse nagu peab.
Rohkem keerulisi elemente meie jaoks ei olnudki.
Esmakordselt tegime tunnelit, mis meenutas kronksus ussi, ka see ei olnud koera
jaoks midagi võõrast. Ülejäänud elemendid ja suunad olid sellised, mis on väga
tehtavad kui olla kindel koerajuht ja seda ma enda arust selles trennis olingi
:D
Aga meie kontaktpinnad olid ideaalsed!!! Jeee!!! Ilmselt
Bertale ähvardus mõjus, et kui kontaktid ei parane siis ostan koju poomi ja
igapäev hakkame seda harjutama :D
Koera kiirus oli väga hea. Isegi trenni lõpus kui lihvisime
raja erinevaid detaile eraldi siis slaalomis oli mul selline koer, kes pani
slaalomi enda värisema.
Harjutasime ka püsivust, kus püsivusele järgneb ainult
esimene takistus ja preemia. Tundub, et saame selle stardipüsivuse vist ka
kontrolli alla.
Aga koera hasarti oli trennis lahe vaadata. Sest nüüd oli ta
taibanud, et isegi peale poomi kui ninaga maad puudutada saab vinkut, nii me
poomist mööda jalutasime, koer jooksis poomi lõppu, puutus ninaga maad ja
vaatas minu poole.
Kokkuvõttes, EMV rada tehes oli meil viimane jooks
puhas tulemus ja kontaktid ideaalsed!
No comments:
Post a Comment