Trenni lobisemisi

Esmaspäev

See, et trenni algus mul metsapoole kiskus on süüdi Tallinna Linnavalitsus, kes otsustas liikluse peapeale pöörata, mille tulemusena avastad liiklusummikuid ka seal kus varem ei teadnudki, et lisaks minule veel keegi teinegi liikleb. Ühesõnaga autoga liikluses passimine ärritas mind nii ülesse, et esimesed ringid olin rabe ja kohmakas. Õnneks trenni teine pool läks hästi. Tegime A3 radasid, mis mulle väga meeldisid, just sellised, mida tahaks võistlustel kunagi joosta.

Koer oli kiire ja enam-vähem puhanud, minu alguse kohmerdamine mõjus ta meeleolule natukene halvasti aga õnneks minu enesekindlusega taastus ka koera psüühika. Taaskord kontaktpinnad olid niii-ja-naa. Hea uudisena avastasin, et kui koer hakkas valet takistust võtma siis minu „ei“ ja imelik mökitamise hääl pani koera peatuma ja minu poole vaatama.  Halva uudisena tõdesin, et juba 3ndat trenni järjest jääb koer stardis liikumatuks. Panen ta lamama ja käsk „start“, „hüppa“ ja minu jooksu liigutused jätavad koera külmaks. Berta lihtsalt vaatab stardis minu poole ja lamab edasi – mingi vale asi, mida ma teen. Treeneriga sellest rääkinud veel ei ole, arvasin, et see ajutine anomaalia.

Kolmapäev

Tänane rada oli super (kui õigesti mäletan siis oli see European Open 2012 kvalifikatsiooni rada). Püsivust ei osanud sellise nurga all teha, kus esimene takistus on otse ja järgmine sama trajektooril kõrvaljoonel. Seega tegin püsivuseta ja saime ilusasti hakkama. Slaalomisse sisenemise nurk oli 90kraadi aga Berta/mina saime sellega hakkama. Koer oli endine aktivist, kes hasartselt jooksis rada. Kontaktpindadele panin erilist rõhku ja need õnnestusid ilusasti. Täis rada joostes saime ka ühe puhta kirja kirja.

Eile hakkasin mõtlema raja sooritust koera tasandilt. Koerajuhid tutvuvad rajaga mitmeid kordi ja jooksma asudes nad juba teavad mis trajektooril rada kulgeb siis koerale on kõik see uudne ja järgmise takistuse asukohta saavad nad teada vahetult enne sooritust. Absurdne mõttekäik aga panin ennast koera asemele :D ja kujutasin ette, et enne igat sooritust satuksin stressi ning mind painaks teadmatus. See selleks aga taaskord üritasin endale selgeks teha kui oluline on minu õige keha/jalgade hoiaks koerale. Alati peale trenni analüüsin enda liikumist ja mõttes jookseb silme eest läbi minu liikumine rajal. Vot sellesse mõttemaailma ei oska ma koera veel tuua. Veel ei oska analüüsida, et kui mu kehahoiak on selline siis koer liigub selles suunas aga eks see kõik tuleb kogemustega. Täna tundsin, et olen ikka nii roheline kui olla saab.

Eks Pärnus, laupäeval selgub kuidas meil seekord võistlustandril läheb - edu meile :)