Elu nagu lill ehk TAKO 9.03.13 võistlus

TAKO 09.03.2013

Kohtunik: Svetlana Kreslina

Klass: A1

Seda võistlust pidasin enda jaoks päris oluliselt. Plaanid olid magusad!

Laupäeval esimene jooks on selline mõnus soojendus, kus saan teada koera meeleolu ja teine jooks on SEE JOOKS! Noh ikka see jooks, mis teeb meid „kolme kuuga trollijuhiks“! Päriselt ka, plaanisin, et pühapäeval lähen A2-lisena Sveta radu jooksma. Enesekindlus oli laes, kuigi üritasin enda ülbust tuhmistada sellega, et tulemus ei ole ainult minust kinni.

Valmistasin ennast absoluutselt igaks olukorraks, küll selleks, et ma juhin koera halvasti, küll selleks, et koperdan rajal, küll selleks, et pabistan aga kordagi ei mõelnud sellele, mis hoopis juhtus.

Laupäeva hommik ja koer tundus kohe selline imelik. Hommikul välja väga ei tahtnudki minna, mis on Berta puhul väga imelik, hommikune söögiaeg ei tulnud koerale meeldegi ja kui pesast väljus siis oli selline värisev haavaleht! Ooookei, siis selline koer täna!

Võistluskoht, koer boxist välja, mõtlesin, et mängin temaga õues aga kes ei tahtnud autost õue hüpata oli koer! See oli küll esmakordne! Pildusin lumepalle aga samahästi oleks ma võinud need ise ära tuua, sest minu koer natukene nuuskis, jooksis auto juurde, värises ja oli selline õnnetu hüljatud olekuga. Mhhh, siis puges mulle kahtluseuss põue ja meenus detsembri TAKO halli üritus.

Enne starti paar kontaktiharjutust ja koer tahtis boxi tagasi minna!?  Oot, ma ju ootasin energilist koera, kes võistlusrajal saba seljas rajale lippab.

Ja start! Okei jah, minu kui algaja juhi viga oli selles, et ma torman kohe rajale ja ei suuda keskenduda koera motivatsioonile, no ja tulemus oligi käes. Eks koomiline vaatepilt oli, mis ka videolt avaneb (selle panen siia ainult enda tarbeks, et fikseerida Berta/enda arengut läbi aegade. Nõrganärvilistel mitte vaadata).

Keegi (kohtuniku abi) hõikas „rajalt ära“,  vups minu mälus lünk ja nii me minema sammusime. Mhh, ma ütlen, oleks ma siis teadnud, et minu rajalt eemaldamise õigus ainult kohtunikul. Oleks koer raja läbi jooksnud oleks tal energiatase kõrgem (need on oleksid aga ikkagi). Vabandusi võtan varnast aga kui kaine mõistusega analüüsida, siis tegelikult ei tohiks abikohtunikud niimoodi käituda. See selleks, eks ma ju olengi õppimisprotsessis ja iga vahejuhtum  on ainult heaks õppetunniks, mida saab kogemuste varamusse salvestada.

Teise jooksu ajaks olin juba endale stampmõtted pähe pannud. Ma ei ole kunagi üheski tegevuses allaandja aga sel hetkel oli küll tunne, et marsiks koju ära. Õnneks see mõte oli mul peas 0,0001sek. Tänud Kristi, Tiina, Natalja tandemile, kes mu enesekindluse taastasid. Natalja kaasabil sai koerale sutsa elu sisse puhutud (või olin see mina, kellele elu sisse puhuti :D) ja start. Jep jälle ma keskendusin endale rohkem kui koerale aga viivitusega sain koerale „on“ nupule vajutatud ja rajal oligi see vana hea Berta (mitte nii kiire kui tavaliselt aga ikkagi päris hea).

Koduteel mõtlesin veelkorra võistluse läbi ja ma imestasin, et tegelikult see päev ei löönudki mind rivist välja! Vist on inetu nii öelda, aga mul on isegi heameel, et see A2 ei tulnud täna. Kui täna oleks sert tulnud siis võib-olla ei naudiks ma seda arengut nii väga kui sellel teel meil künkaid ja takistusi ei oleks.

Täna meil selline võistlus :) Homme juba uus päev :)

Ekstra tänud Tiinale, kes korraldas meile personaalse auhinnatseremoonia! Nüüd karikas riiulil ja koeral kõht täis :D

ps. Tänud Svenile muuvide eest!