Saaremaa käpp meiemoodi :)

Seekord siis Saaremaale võistlema.

Minu ainus eesmärk oli sellel võistlusel, et koer võistlustandril jooksma hakkaks. Kolmapäevasest trennist oli nii halb enesetunne sees, et ausalt ka ma juba hakkasin leiutama vabandusi, et miks mitte Saaremaale minna. Kuid minu teine nimi „alla andmine ei ole variant – never ever!“ lõi välja ja seega asusime Saaremaa poole teele.

Pikalt kaalusin, kas teha püsivusega või „madalstardist“, mida maiusena anda, kuidas soojendada, kuid siis võtsin vastu otsuse, et protsess peab kulgema tšillilt ja närviminek ei ole variant. Lisaks sellele olin ma nädala jagu koera motiveerinud ja teinud tõsist tööd koera enesekindluse tõstmise suunas.

Suureks abiks oli Saaremaa korterikaaslase Tiina :D neljakäpalised, Kristi karvased sõbrad, kes hoidsid Berta tuju üleval. 

No ja hakkasime rada õppima! Esialgu tundus, et milles problemo, kerge nagu udusulg aga näed enesetunne oli petlik! Startisime kolmandana, asusin stardikoridori ja märkasin keset platsi punast tunnelit. Mis mõttes punane tunnel keset platsi! Õppides seda küll ei olnud! Päriselt ka mul oli totaalne mälu-auk, ma oleksin kogu oma mõistuse panti pannud, et rada õppides seda ei olnud! Starti minnes kummitas „punane tunnel, punane tunnel, punane tunnel“, mõtlesin, et koer on ilmselt aeglane seega jõuan silmanurgast vaadata, et mis number tunneli juures on. Ja vot sulle aeglast koer, Berta pani ajama nagu metsa pääsenud bämbi, minul rõõm ülisuur, tahtsin hõigata juhheeei kuid õnneks pidin koerale normaalseid käsklusi jagama. Ise koera juhtides tagus peas mõte, et kas siit nurgast näen punase tunneli numbrit või äkki siit nurgast? Ei võistlusel ega trennis ei tee ma rada numbreid vaadates vaid mälu järgi ja nüüd olen võistlusel ja vaatan numbreid!!! Õnneks, päriselt ka õnneks tegi koer enne punase tunneli lähedusse liikudes dsq ja nii me tegime enda  välja nuputatud rada –mul oli enesetunne nii hea, et oleks rajal ka kohtuniku kallidega üle külvanud aga piirdusin raja lõpus koeraga rõõmustamisest.

Juhhuuu, tubli Berta!

Teine rada, otsustasin korralikult raja kõik takistused endale selgeks teha. Kuigi selle raja puhtana võtmine oleks meile toonud A2e ülemineku, võtsin vastu otsuse, et võitluse keskel eesmärke ei muudeta ja seega endiselt on eesmärgiks „vana Berta“ esile toomine. Start ja koer paneb ajama ning mina kannul, juhheeei koer jälle endiselt kiire ja äksi täis! Esimene pool rada ilus ja puhas ja siis tegin ühe juhtimise vea ning suunasin koera valesti, peas kiire otsus, et kuna meil on 5trahvipunkti, mis ülemineku välistab siis võtame rada vabalt ning säilitan koera hea motiveeritusena. Nii me rõõmustades edasi kapsasime ja kui päris aus olla siis ma isegi vist selle dsq toonud tõkke provotseerisin, sest ma ei tahtnud koera kiirust pidurdada õigesse tõkkesse suunamisega. Kui keegi mõtleb, et issand, mis mõttes õiget takistust võttes koera pidurdab siis loogiliselt ei oskagi ma sellele tegevusele seletust anda, sest nii ma rajal tundsin ja see tundus hiiglama õige samm olevat.  Täna ilmselt nii ei mõtleks ega teeks aga sellel hetkel tundus see jummalast hea strateegia olevat :D

meie sooritus videopildis:

 

Ühesõnaga kaunid dsq-d meie poolt! Ning võistluse kõige loomingulisemate radade auhind kuulus ilmselt meile :D

Tiina tubli inimene otsustas, et kui Saaremaale minek siis vähemalt 1 esikoht peaks ka tulema ja nii tal see tuligi. Solidaarsusest minuga ka tema ei läinud seekord A2e aga sinna me õige pea ja üheskoos läheme.

Lumist ei tahaks üldse rääkida, kadedaks teeb selle koera osavus! Aga igaljuhul õnnitlused Kristile :D

Võistlus võistluseks aga seltskond oli äge! Järgmine kord jälle!

Tänud Marttile video-operaatorit mängimast!