Tuesday, May 12, 2015

Viljandis võistlemas


Kohtunik: Magnus Andkvist 
Aeg: 10.5.2015 
Koht: Viljandi, ViLe

 
Vaadates 9nda mai võitlustulemusi imestasin meeletu dsq saju üle. Egas midagi kohtuniku nimi googlessi ja sealt leidsin dsq põhjused. Kohtuniku radadega tutvudes kumas välja väga kindel käekiri - kohtunik jumaldab A ja poomi all olevaid tunneleid, mis jätavad koerale valikuid kuhu minna. Kohtunik, kellele meeldib raja esimesed 4 takistust trikiga teha ning kohtunik, kelle märksõnaks võib öelda keerulised slaalomisse minekud. Nojah ning tema radadest kumas läbi lõksudesadu.

Ette rutates võib öelda, et see, mida nägin netiavarustes, täpselt see vaatas ka Viljandi staadionil vastu.

1 rada - hy 
Miljoni lõksuga rada! Kuid uskumatult hea on joosta kogenud koeraga, kelle peamine eesmärk ei ole võtta kõiki liikumise trajektoorile ette jäävaid takistusi, vaid kes jälgib sind. Keeruline tunneli sisenemine oli mulle super üllatus – jah, ma tean, peale tõket kaotasin koera ja tunnelisse saatmine ei tulnud planeeritult. Mingil hetkel avastasin, et koer on vale tunneli suu ees, kuid minu kutsumise peale ta sealt ära tuli ning sisenes õigesti. Selline koera käitumine pani mind meeldivalt imestama! Kahju on ainult selles, et korrektse juhtimisega oleksin võitnud mõned sekundid. 
Üldjoontes oleks võinud koer kiirem olla, kuid oli mis oli. Kiirus 3,63 sec/m
Taaskord miljon ja ühe lõksuga rada. Oli tunda, et kohtunik jumaldab napikaid ärakutsumisi ja ahvatlevaid lõkse. Kahju on ajakaotusest, kus üldse mitte „lõks-kohas“ otsustas koer valele takistusele joosta, seega ärakutsumine röövis mõned head sekundid, kuid olukord sai päästetud. Mingil põhjusel ei suutnud ma kontakte kontrollida, seega A kontakt oli napikas ja poomi oma oiii kui kole ülehüpe. Berta oleks võinud kiiremini joosta aga oleks on oleks ja kiiruseks 3,64sec/m
video: https://www.youtube.com/watch?v=ougUEBKVWkM

3 rada - ag
Sellel rajal otsustas kohtunik kõik oma vastikud lõksud ära näidata, seega üldsegi mitte tore rada. Radade ehituse ja võistluspäeva pikkus andis tunda, sest starti minnes läks pilt sekundiks eest ära ning ma isegi kaalusin stardist loobumist. Kuid jooksma ma kuidagi hakkasin ning minu tegevust sai isegi juhtimiseks nimetada. Kahju, et raja ühest lihtsamast osast koer takistusest mööda jooksis (minu vale planeering), kuid ma isegi ei proovinud seda korrigeerida, sest selleks ajaks oli süda nii paha ning tundsin, et jalad mind enam ei kanna. Ei tea, kas peale dsq-d oli väike pinge langus kuid siis äkki läks koer käima ja oi kui mõnusa kiiruse ta ülesse võttis.

Panen siia Dmitri jooksu, et mulle ka hiljem meenuks, milline see rada oli. Minu planeering oli täpselt sama, kuid mul ebaõnnestus 9nda tõkke planeering.

 Viljandist kodutee möödus nagu paksu vati sees, migreen tahtis silmnägemise röövida ning seniajani tänan õnne, et liiklus oli hõre ja päevavalgust jätkus kuni koju saabumiseni. 
Kahju, et läbi võistluse enesetunne nii sant oli, oleksin ehk suutnud ka kolmanda raja tulemusega lõpetada ning koera kiiremaks radadel ajada. Aga oleks oleks oleks, kõik on täpselt nii nagu olema peab!

Järgmisel päeval trennis oli meil viimase raja hübriid. Ütleme nii, et isegi raskemate nurkade ning suuremate lõksudega ning ma tegin selle puhtalt ära - mitu korda järjest. Meelepärane oli see, et suutsin ka trikikohtades koera kiiruse säilitada. Tuligi välja, et võistlustel dsq toonud koha planeerisin valesti, oleks teinud nii nagu trennis oleks see koerale kiirust lisanud ning sooritus oleks perfektne olnud - nojah jälle oleks oleks oleks!


Kokkuvõte. Koera kiirus on imeväikeste sammudega kasvanud, võib-olla on põhjuseks see, et olen hakanud kasutama ühte uut meetodit. Kui saavutame võistluskiiruseks 5m/sec siis kirjutan ka siia, mis meetod see on. Kontaktid, nojah, natukene muudan oma treeningplaani nendega, vaatan, kas see toimib. Tulemus peaks näha olema Veskimetsa võistlusel
.

No comments:

Post a Comment