Mngil põhjusel on meie meeskonda ebaõnn tabanud. Jooksen, mis ma jooksen siis alati on mingi mikroskoopiline koht, mis ebaõnnestub ja mina loobun võitlemast lõpuni.
Mõistan ka milles olukord. See on üüratu kogus, mis teadmised minu koeras juba on ning imetlusväärne on Nèra õppimisvõime. Ka minus on teadmised kuidas ühte või teist olukorda treenida aga nii kui me võistlustulle saabume siis laguneb kõik koost. Need ei ole närvid, mis alt hüppavad. Need ei ole ka mingid ebareaalsed ootused iseendale ja koerale, vaid tegemist on puhtakujulise väsimusega.
Väga pooldan rahvusvaheliste võistluste meeskondade moodustamisel kvalifikatsiooni süsteemi. Olen selles punktirallis elus esimest korda ja päris tihti taipan ennast kalkuleerimist, et pean seal või seal võistlema, et saaksime vajalikud punktid kokku. Enam ma ei küsi, kas ma soovin võistelda ja kas mu enda vaimne ja füüsiline heaolu selleks valmis on, vaid otsustavaks argumendiks saab mingi muu põhjus.
Olen kaalunud ühte ja teist versiooni ja endiselt ei saa ma aru, miks kvalifikatsiooni süsteem ei sobi? Ca aastapikkune punktikogumine tegelikult ei näita ära, kes on suurvõistluseks valmis, vaid näitab, kellel rohkem aega ja raha käia võistlemas ning kui rahakott puuga seljas siis saab valida ka rahvusvahelised võistlused, kus osalejate arv suurem. Tegelikkuses võiks ju olla aastas ca 8..10 võistlust, mille najal kvalifikatsioon toimub. Olen ligenud mitmest allikast varasemaid arutelusid ning kvalifikatsiooni vastu on rääkinud, et mis siis kui võistlev koer on vigastatud, omanik vigastatud jne. Minu arvates ei ole see piisav argument, sest samasugused probleemid võivad tekkida ja sellel kõige tähtsamal võistlusel. Ehk parimad peavad olema parimad ükskõik, mis ajahetkel.
Lihtsalt olen seda mõtet endas vaaginud ja igakord saabun tõdemuseni, et kvalifikatsiooni süsteem meeldiks mulle paremini. See annaks võimalsue teha ka näiteks 2..3e kuulien agility paus, mida mina ja Nèra hetkel nii väga vajame. Jah, võib öelda, et tee aga samas nii lihtne see antud süsteemiga ei ole. Ühesõnaga väga palju mõtteid sees.
Aga meie möödunud nädala võistlus. 4st rajast õnnestus ainult üks. Kuigi mulle meeldisid dsq radade mõned kohad, mis õnnestsid hästi ja näitas, et kohe kui enesekindlalt koera juhin õnnestub meil perfektselt. Stardi oli täitsa püsivus olema, seega tasapisi saavutame selle mille poole olen Nèra kutsikast peale püüelnud.
Keidale olen üüratult tänulik, kus ta märkas ühte viga mul agility rajal ja andis väga head nõu HY rajal ning see toimis. Olin südamest liigutatud, et meie jooks talle korda läks ning ta võttis nõuks väga head juhtimissuunist jagada, Mäletan kui Tiina J mulle ükskord võistlustel nõu andis ja see toimis, kui kodus selle peale mõtlesin siis üüratu tänutunne valdas mind. Nii armas, et me kellegile korda läheme.
Ühesõnaga HY rada õnnestus ning saime Ie koha. Ilmselt ma vist röökisin sellel rajal päris palju, sets järgmine päev oli hääl kähe. Olengi märganud, et mulle hiiglama palju meeldib rajal röökida, see kuidagi innustab mind ennast kiiremini liikuma.
No comments:
Post a Comment