Meie suvi :)

Suvi on jõudnud etappi, et isegi mina olen nüüd oma suvepuhkuse ära puhanud. Polegi vist kunagi südasuvel puhanud, alati on see lükkunud ikka sinna sügise algusesse. isegi põhjus selleks olemas aga vaevalt see kedagi üldsegi huvitab, seega rohkem sellel teemal ei heietagi.

Suvepuhkuseks pagendasin ennast koeraga Eestimaa kaunimale saarele ja seal me oma maa-elu elasimegi. Ainult tähtsaks Viljandi võistluseks sõitsime hetkeks mandrile. 

Ilmad olid üli-ilusad, no see Eestimaa varasügis on võrratult kaunis. Oleks tahtnud ikka ka tavapärast tormi ja raju aga seda kahjuks seekord taevataat meile ei kinkinud. Kõik planeeritud tegevused sai tehtud ning isegi hoovi ehitasin (või noh, mis ehitasin, panin ülivinged agility takistused ülesse) üliseffi agility treening-platsi, mida absoluutselt igapäev  ja suure rõõmuga kasutasime. Koera või pigem minu juhtimistunnetus ja koera liikumise aimamine paranes tuntavalt (see siis puhtalt kõhutunne), päris vahva oli piire katsetada, et kui kaugelt on mu koer juhitav. Ja oi kui hea oli kuulda koera haukumist ja kiunumist slaalomit tehes, uhhh vot seda tahaks meie võistlusradadele edasi kanda aga eks näis, kuidas see õnnestub - töö selle nimel käib :)

Väike pildiseeria meie puhkuse olemisest :)

Koer-liivatont-rannapiiga

Millimallikaid uudistamas

Jälle millimallikas segas pulgamängu

No on ju ilus see saar

Paradiisirand

Meie oja-jõgi oli seekord vett pilgeni täis

Päikeseloojangu jalutuskäigud

Kaevur Berta

Sain uue lille kiviktaimlasse :)

Väike ettevalmistus gripihooajaks

Mustikavaras :)

Selline üllatus ootas mind kui autorooli tahtsin minna

Puhkehetk no 1

Puhkehetk no 2

Puhkehetk no 3

Puhkehetk no 4

Meie tihe külaline

Trummipõrinat palun .... dadadaaaa meie isiklik suvepuhkuse agility plats :)

(suuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuur aitäh Kristile!)

Oi kuidas ma leiutasin põnevaid tõkke nurki, et slaalomisse siseneda erinevate nurkade alt :)

Viljandis 3:0 meie kasuks :)

Toimumiskoht: Viljandi, koerteklubi ViLe

Kohtunik: Jurate Miliunaite, Leedu

Aeg: 7 sept. 2013

Meie võistluskalendrisse olin kirjutanud, et osaleme võistlusel, kuid väike kahtluseuss puges sisse küll, kas minna või mitte minna. Koer on mulle armas ja võistelda meeldib, kuid marsruut Hiiumaa – Viljandi – Hiiumaa ehk kilometraaž ühes päevas 400km ning jummal seda teab mitu tundi autoroolis, no ei olnud kuidagi ahvatlev. Aga on need argumendid siis kunagi takistuseks olnud, seega regatud sai, väikse tõuke andis ka viljandikate terav märkus, et miks küll  Lexberry`d Viljandit ignoreerivad.

Ühesõnaga äratus 4.30, praamile 6.30, Haapsalus 8.00, väike kohviturgutus ning koera pissitus (vahemärkus: kuni selle hetkeni ei saanud Berta aru, et mis hea pärast me keset puhkust nii vara rabeleme?), Viljandis kell 12.00.  Haapsalust Viljandisse orienteerudes olin ma nii uinine, et kaks tassi kohvi ja väiksed vahepeatused ei viinud ka siis une minema! Ei õnnestunud ka minu võistluseelne rutiin, kus ma rahulikult mõttes läbi käin oma vead ja luban endale, et tubli olen. Aga hommikune kastemärg ja päiksekäes aurav loodus oli fantastiline. No midagi ei ole teha ilusaim aeg on Eestimaal just nüüd.

Võistlustel osalemise boonuseks oli ka see, et üllatavalt :) hea oli meie koerabandet näha! Kaks nädalat eemalolekut andis tunda :)

Esimene rada

Ma tahan magada! Vot see oli mõte, mis rada õppides peas tagus!

Rada oli kergemate killast kuid oli kohti, milles tuleb tähelepanelik olla. Kristi ja Natalja range pilgu all sai ka ette näidatud, kuidas ma liikumist planeerin ning meelde tuletatud minu vead.

Koer oli väga energiline ning ülla-ülla enne starti haukus ärevusest minu peale! Jeee, see mulle meeldib!

Joostes ekstra kontrollisin oma kontaktinäitamist, sest rada võimaldas seda ja pagan, silmanurgast nägin, et jälle see koer kargab kontaktidest üle (õnneks kohtunik näitas ainult ühte vea punkti, kuid minuarust olid ka ülejäänud sellised sõu-sõu).

Kiirus 4,04m/sec, 5 trahvikat ning teine koht. Tublid olime. Muuvit vaadates ei saa ma endiselt aru, miks ma ei või koerale energilisemalt ja madalamalt trajektoori näidata. Usun, et kui ma ise rajal käbedamalt tegutseks, kasvaks ka koera kiirus.

video siin: http://www.youtube.com/watch?v=YkhYVRG8mAU

Olime teised /Foto:no kes muu kui Sven :)

Teine rada

Taaskord Kristi/Natalja valvsa pilgu all raja liikumine ette näidatud ning mulle loeti ka sõnad peale, et ma oma sissejuurdunud vigu ei kordaks (noh ikka see, et slaalomis koos koeraga liikumine, ei tõmba koera enne slaalomi lõppu ära, kontrollin, et koer läheb tunnelisse ning näitan korralikult takistusi ning ei kaota koera joostes).

Hea rada oli, selline mõnus jooksukas, mõnede salakavalate nurkadega. Viuhti ja oligi rada joostud. Ja siis tuli see vahva üllatus, et jeeeeee puhas rada!

Ja teadagi mida see tähendab! 

ME SAIME A3-e JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! (muuvit vaadates on meie kontaktid sellised no mitte just kõige ilusamad ja no ikka „sõu-sõu“ kategooriasse minevad)

Juhhuuuuuu rõõm on meeletu kuigi kohe alguses see mulle kohale ei jõudnud.

Kiirus 4,04m/sec, puhas rada ning esimene koht.

Esimesed ja siit see A3 tuligi / Foto: jälle Sven :)

Kolmas rada

No nüüd siis saime sellesse hetke kus me trobikond seltskonnaga A2 rada õpime. Jep see oli keerulisem kui eelmised kaks ning no ei jäänud kohe meelde aga positiivne oli see, et kuna ma jooksin 19ndana siis oli aega endale rada meelde tuletada.

Aga jooksust. No pingelangus oli nii suur, et mul tõesti ei olnud vahet, mis tulemus meil rajal on. Jep, saime dsq, kuid need kaks kohta kus koer valesti jooksis oli puhtalt minu valejuhtimine, mida väikeste nõksudega oleks saanud ära hoida. No see oli eriti vahva kui koer raske nurga alt iseseisvalt valis slaalomi tõkke asemel (tõke oleks õige takistus olnud) aga eks rolli mängis see, et puhkuse 2 nädalat oleme slaalomit erinevate raskete nurkade alt õppinud ja koer on ülitubli olnud. Lisaks Berta jumaldab slaalomit ning meie aasta alguse rasketel aegadel oli slaalom see, mis koera rajal „käima tõmbas“.

 

Mis siis meie A1 ~ A3 sisse mahtus: klassivahetus võttis aega 15 võistlust. A1 algas ülihästi kuid siis mitmed elulised muudatused tõid kaasa selle, et koer muutus ebakindlaks – algasid rajal kohtunike tervitamine ning seismine takistuste taga.  Mitmed meie võistlused  möödusidki selle tähe all, et vähendada kohtunike tervitusi võistlussituatsioonis ning starti minnes lootes, et koer ei jääks tõkke ette seisma.

Sinna sisse mahtus hulgaliselt trennivälist koera enesekindluse tõstmist, mitmete erimooduste katsetamist ning koju mini agilityraja ehitamist. Seega jõudmine A3-e on tähendanud meile mööda kadalippu ja loorbereid roomates :D

Special tänud Kristile, Tiinale ja Nataljale, kellel on olnud viitsimist minuga erinevaid meetodeid katsetada ja olnud tahtmist nuputada, mis selle väikse valge-musta-pruunikirju russelli peas ikkagi toimub.
Ühesõnaga saime "trollijuhi" paberid kätte mitte just kolme kuuga :) aga kätte saime :)

Ja täna on tunne, et oi kuidas ma oma puhkuse ajal trennidest puudust tunnen ja tahaks juba selle koerabandega peale trenni jalutada.  Ja A3 radu tahaks ka võistlusel hääästi palju joosta!


ps. Suured tänud muuvimeikerile Svenile!
ps.ps Tänud ka piltide eest Svenile. Kohe kui minu vinge 4G tööle hakkab saan ka telefoniga tehtud  auhindade/sertidega pildi siia toimetada

Luigel 24-25.08.2013 agility võistlus mööda "Kolgata teed"

Toimumiskoht: Luige keskuses

Kohtunik: Antonin Grygar (CZ)

24. 08.2013

Esimene ag rada

Ajalugu näitab, et esimesed jooksud on meil totaalselt liimist lahti, paistab, et mulle ei jõua kohale, mida ma tegema pean.

Rajaga tutvudes sai selgeks, et tegemist on kerge rajaga ning kui siit see puhas ja ilus rada ei tule siis on jama majas. Tutvudes oli jah mõned lõksud või õigemini kohad, kus tuleb koer kaugemalt saata ja kohutavalt järsud nurgad. Aga noh minuarust täiesti tehtav rada, ei midagi hullu.

Olime teised stardid, kui esimene koer startis siis jõudis mulle kohale, et appikene, meie ju järgmised ja siis hakkas tormamine! Koer, rihm, maiused, soojendusharjutused ja ise olen täiega sabinat täis, lisaks ei suutnud ma teha otsust, et kas püsivusega või „madalstart“ – prrrr polegi varem sellise kiiruga starti läinud ja ennast ehmatanud. Esimesed tõkked ja meenusid kõik need lõksukohad, kust pidin koera kutsuma ja siis tuli valsiga saatmine järgmisele tõkkele ja nii ma enda kehahoiakuga koera takistusest eemale tõmbasin. Kuna minu eesmärk oli ainult puhas rada siis sinna mu enesekindlus pudenes, olin keset rada ja tahtsin karjuda enda peale, et miks ma nii hooletu olin!!! Lisaks soodustas see rada kontaktide kontrollimist ja mina lasin sellise võimaluse käest ära! Nii kui koer dsq tegi lagunesin koost ja ei suutnud õigesti kuhugi koera saata, seega minema me rajalt tulimegi ja kui oleksin olnud üksi metsas oleks kõvahäälega ennast kirunud ja röökinud, nii paha tunne oli sees. Aga mis peamine koer oli rõõmus, kiire ja kontakte!

Teine ag rada

Jep siin need kaugele saatmised olidki. Oleme paa päeva Bertaga neid harjutanud, seega mulle need kohad meeldisid. Juba poomi kontakti kontrollides teadsin, et takistan koera edasi jooksmast aga ma olin tol hetkel nii nõutu, et ma ei suutnud midagi asjalikku välja mõelda (jah, nüüd tean, mida oleks pidanud tegema). Start ja koer kiire nagu välgunool, jah , võtsin koera kiiruse maha peale poomi ja siis kaugsaatmine ja Berta läkski sinna, kuhu vaja! Jaaaaaaaaaaaaa põrguvärk, ma hüppasin natsikene üle poomi osta (videot vaadates, vaidlustaks küll, seda hüppamist kohe väga kriitiliselt! Aegluubis ja mitmeid kordi vaadates ei ole seal mingit ülehüppamist!!!!) ja kohe saime dsq! Mhhhhh enne seda ja peale seda oli niiiii ilus rada ja siis ma teen sellise lolluse. Trennides on Natalaja koguaeg keelitanud meid seda tegema ja ma olen koguaeg väitnud, et jajaaaa võistlusel ma seda ei tee! Ehhh miks kõik asjad pean siis elus läbi enda vastikute kogemuste õppime. Tunnistan, enam ma selliseid lollusi ei trennis ega võistlusel tee (väike kaebamine: näiteks veel hullemaid poomi ülehüppeid kohtunik dsq vääriliseks ei pidanud, miks siis meie sellise sõu-sõu-sõu hüppe pidas!! Ahh takkajärgi on alati nii hea targutada :D) 

25.08.2013

Kolmas ag rada

Kohe võistluspäeva alguses otsustasin üritada ennast kokku võtta aga näed teed, mis teed aga tööpinged said võitu ja kuidagi ei suutnud ennast kokku võtta. Rada õppides tajusin, et nii kerge raja mittetegemine on ikka väga häbiväärne., Kõik mängis meie kasuks, ülilihtne ag rada, kus ma saan perfektselt kontakte kontrollida, seega kui ma 0 siit ei saa siis oleks parem kui ka oma tossud varna riputaks. Alustasime jooksu ja teretalv! Kiigelt kotti jooksus puterdasin ja koer lippas valesse otsa.  Tegelikult ma planeerisin teistmoodi aga vaadates teisi mõtlesin, et äkki olen valesti rada õppides planeerinud ja seega mõtlesin ümber selle koha!  Olen ikka imelik küll, enne starti ei õpita rada ümber! Ülejäänud rada väga ilus ja koer oli nii heas meeleolus, et lausa lust oli teda vaadata!

Neljas hüpperada

Taaskord õppides imestasin, et kuidas A2s sellised kerged hüpekad ehitatakse. Jah olid mõned järsud nurgad aga A2 koerte jaoks ei ole see mingi nipiks tegutsemine. Juba starti minnes oli tuju nii all, vastik on see tunne, kus tegelikult tahaks teki alla kogu maailma eest peitu pugeda aga reaalsuses pead ennast kokku võtma. Start ja ma jõudsin perfektselt koera õigete kaartega ja optimaalselt juhtida. Ja siis see slaalom! Kas ma tõesti ei õpi, et ma ei tohi koera slaalomist enne lõppu välja tõmmata! Olen kavarem täheldanud, et kui rada hästi läheb siis hakkan ennast julgelt tundma ja teen vigu, mida ma ei tohiks teha. No nüüd oligi see hetk, kus ma tõmbasin oma keha valehoiakuga koera viimasest slaalomi pulgast välja ja nii see viga tuligi. Korra proovisin parandada aga kui aus olla siis trahvipunktidega rada ei meeldi mulle kumagi, vaid pigem siis juba lusad dsq-d.

Oleks ma ennast rohkem kontrollinud, oleks meil tulnud kiire ja ilus puhas hüpperada aga ei ikka ma pean ennast puterdama!

Kokkuvõte. Kahju, et ma matsin ennast oma tööpingete alla ja ei suutnud võistlustele keskenduda. Need rajad meeldisid mulle väga, need teravad nurgad ja kaugjuhtimine on minu rida, paneb mind rohkem pingutama. Koera meeleolu oli fantastiline ning meie uus motiveerimisesüsteem toimib suurepäraselt. Uskumatu aga ma sain enne starti oma koera nii kaugele motiveeritud, et mu koer HAUKUS enne rajale minekut – jeeeeee!

Koera meeleolu, motivatsioon ja füüsis on imehead. Loodan, et ka minu nüüd alanud puhkus ja Hiiumaa paneb mu peas kõik asjad paika ja saan ennast kokkuvõetud. Aitab selles dsq seeriatest on aeg tegutseda!


Aitäh muuvimeikerile Svenile! 


Mõned pildimeenutused Bertast võistlusrajal (suured tänud Leenale, Livia Kasele ja Astrid Mai Barsegjan`le)

Kiige kontakt no 1

Kiige kontakt no 2

Kiige kontakt no 3 - ilus sooritus :)

Sööst kotti

Tehtud - kotis käidud!

Berta vist tunneb ennast midi koerana, et nii kõrgelt hüpet sooritab!

Kas pole kaunis poomi kontakti näitamine? :)

Kiirelt, kaugelt ja suure hüppega, noh samamoodi ta ju neid kontaktegi võtab :)

Pärnus 10.08.13 agility lainel

Koht: Pärnu, Vana-Nurme talu

Kohtunik: Elena Dmitrochenko (Venemaa)

Endiselt on A3st puudu üks ilus puhas rada.

Pärnus oli meil selle tarbeks lausa 4 võimalust, kuid seekordseks eesmärgiks oli hoopis katsetada kuidas töötab natukene teistmoodi koera motiveerimine (mida olen viimases trennis harjutanud) enne starti ning keskenduda enda juhtimisoskuste parendamisele. Ja loomulikult tegeleda tekkinud probleemiga – kontaktpindade hoogsa ülehüppamisega!

Esimene hüpperada

Põrguvärk kui keeruline rada. Mitte just kontimurdev aga juba alguses out-out-out ja veelkord out-out-out-out :D Aga kes on öelnud, et peabki kerge olema, seega las pigem raskem kui kergem. Minu ainukene kitsas koht on see, et nende alguse out-dega pidurdan hirmsasti koera hoo maha ja siis variseb kogu meie sooritus kolinal kokku. Koera hoo pidurdamise ainukene põhjus on minu tehniliselt nigel juhtimisoskus. No ja minu pärast see DSQ päris alguses tuligi. Aga koer oli kiire ning uus motiveerimissüsteem töötas!

Lisaks oli natukene imeks pandav, et raja keskmine kiirus oli 4m/sec aga rada ei olnud selline kiiremate killast! Võimalik, et ma lihtsalt ei oska hinnata raja ülesehitust ja kiiruse suhet.

Teine ag rada

Appikene kuidas ei mäleta, miks me selle dsq tegime ja mida oleks võinud paremini teha.

Kolmas ag rada

No jälle päris mõnus lõksudega rada, mis nõudis häid tehnilisi oskusi. Kahju oli mul sellest, et nii poom kui A olid sellise asetusega, et ma ei saanud kontakte minna lihvima (loe: jooksen tihkelt takistuse kõrval ja näitan käega koerale, et kontakt tuleb joosta). Eks sealt need meie 10 trahvi tulidki.

Muidu koera kiirus ja minu selline suhteline rahuldav juhtimisoskus andis lootust, et päris nadid me ei olegi :D

Ehe näide kuidas koera kiirust pidurdada!  (foto: Martti Vaidla)

Neljas ag rada

Kui rada hakati tegema siis oli näha, et kohtunik halastas meile. Nii kerget hüpekat ei ole ammu näinud. Mingil põhjusel koer ei saanud alguses käima (tegelikult minu viga, et ma püsivusega starti ei teinud), algusminutitel pidin ka koera ergutama aga siis võttis Berta jalad kõhu alt välja ja hakkas jooksma. No tegelikult oli sellel rajal paar lõksu aga need saime ilusti ületatud. Seal see meie II koht tuli ja ainus, mille kallal nuriseks oleks koera kiirus. Positiivne see, et neljas rada ja ma ei näinud küll kuskil koera väsimuse või tüdimuse märke. Seega pikad võistlused sobivad nii mulle kui Bertale. 

Berta ruulimas oma medalitega :)

Kokkuvõte.

Nelja raja tulemusena saime A2 minidest esimese koha ja auhinnaks saadud ilus soe tekk ootab, et Hiiumaal kasutama hakata (osalejate arvu ei ütle :D)

Ei oskagi hinnata, kas koerajuhtide kesine tase või kohtuniku keerukad rajad aga dsq-de arv oli hirmuäratavalt suur (veelkord kinnitan oma mõtet – pigem keerulised rajad kui lihtsad, sest A3e saabudes ei hellita meid keegi kergete radadega).

Korraldus oli väga sujuv – tänusõnad korraldajatele. Eriti teretulnud oli rajaäärne toitlustus – pikal päeval on väga rõõmustav kui teed paar sammu ja saad osta sooja toitu või jäätist. Lisaks meeldis mulle kohtuniku suhtumine võistlejatesse-koertesse. Kuidagi tundus, et kohtunik oli väga sõbralik ja soe inimene (võib-olla võitis minu südame see kui ta autasustamisel Bertat silitas ja koera kiitis – noh kiida koera ja omanik sulab :D)

Märkus minule, harjuta-harjuta-harjuta kontakte! Lohakas suhtumine kontaktidesse treeningutel on ennast väga valusasti kätte maksnud.

Seltskond oli mõnus ja lõbus – lahe oli teiega!