Berta, Coco, Gucci ja klikerdamise rõõmud

Möödunud nädalavahetusel sai mitu uut asja läbi proovitud. Esiteks elu kolme koeraga, kellest üks oli 3e kuune kutsikas, teiseks, mis tulemusi annab klikkimine ning mis tunne on enda jalg raksatusega välja väänata ning silmaga vaadata kuidas pahkluu pakuks muutub.

Kuidas küll mälu tuhmub, alles oli ju Berta kutsikas ja peaks neid kutsikaasju ju mäletama aga vot ei mäleta. Alguses tuli üllatus koera tuppa pissimine ja tihe häda tegemine aga siis meenus, et kuidas seda õue tegemist harjutada ning millal koer õue viia, seega tänaseks teeb peagi 3e kuuseks saav Coco õue ca 80% oma hädadest (olin nii pühendunud teemasse, et ühel öösel isegi olin paljajalu härmatunud murul ja ootasin kutsika pissimist – unustasin unesegaduses, et kutsikas ei tule hüüdmine peale tuppa kiiresti tagasi ja nii ma kappasin poolpaljalt õue koera tooma :)).

Õnneks abimees Kristi tutvustas mulle klikkeri-maailma ja täna teab kutsikas ideaalselt oma nime (isegi segavate tegurite olemasolul piisab 1x kutsumisest ja koer tuleb minu juurde), saavutatud on ülihea kontakt, koer teeb käskluse peale oma hädad õue, teab 50% juhtudel, mida tähendab käsklus „ei“ ning oskab tagurdada ja ringe ümber oma telje teha. Ahjaa meie majas on lisaks Bertale koer, kes peab oma söögi trenniga välja teenima, seega ka Coco söögikorrad mööduvad klikkimise trennide nime all.

Ja minu jalg, novot kui teed salatrenni ja üritad krapsakas olla siis võib tagajärjeks väänatud jalg olla :) Loodan, et selle nädala trennid saavad tehtud ja võistlustel eesoleval laupäeval joostud (hetkel olen kahtleval seisukohal aga äkki jala kinnisidumine annab mulle julguse trennis täna joosta).

Vihje mulle tulevikuks: kui väänad jala välja siis (a) ei tasu ülemõistuse suurt koormust talle koheselt anda (b) kõrge kontsa kandmine on väga valus kogemus :)

Coco maiustamas

Coco jäi maiustades magama

Gucci tshillib vaikuses

Cocole meeldib pehme köögivaip

Suured koerad mõtlevad "seda kutsikat ei ole olemas, seda kutsikat ei ole olemas"

Pildil on 2 koera

Valged omavahel

Berta tutvustab valgetele kõvahäälselt oma treeningvarustust

Väiksed mängutuurid

Valged rännakul

Väike pätt üritas lilli kõigepealt süüa ja siis pissiga üle ujutada

Mina kivi kuningas!

Berta ja Coco mängutuurid

Esimene lumi koos Viljandi võistlusega

Toimumiskoht: Heimtali, Viljandimaa

Kohtunik: Svetlana Kreslina

Aeg: 11 jaanuar 2014

Esimene rõõmustav uudis oli see, et lumi oli maha tulnud, seda oli küll natukene aga ikkagi! Võistluste eesmärk oli koer enne starti motivatsiooni laksu alla saada ning ise joosta nii hästi kui võimalik.

1 rada

Rajad olid hästi mõnusad ja joostavad. Mõned keerutamised olid sees aga ei midagi hullu. Meie seekordne  (seekordne jah, sest dsq-d jälitavad meid truult) dsq tuli kohast, kus ma ei eeldanud, et see tuleb. Olin nii õhinalt sellest, et koera slaalomisse kaugjuhtimisega saata kui unustasin korrektselt enne slaalomit olnud tõkke näitamise ja vahva väike koer lippaski minuga tõkkest mööda, sest ma ju juhtisingi teda sealt mööda! Muidugi hea uudis on see, et slaalomisse läks ta väga kaunilt ning enda arust ülejäänud raja juhtisin korrektselt ning koer oli lahedalt kiire.

2. rada

Jälle mõnus rada, ainult mõned triki kohad kust tuleb koera suunamise mitte ära unustada. Nojah meie SEEKORDNE dsq tuli kohas, kus ma juba enne kahtlustasin, et kas jõuan talle ette valssida ning tõket näidata või mitte. Hea nali oli veel see, et seda õppides Kristi veel näitas, et näed kui sa ei jõua ette valssida siis lähed niimoodi ja teed niimoodi. Nojah kui see tõke võistlusel meile ette sattus oli koer nii ees, et ma vist isegi röögatasin,e t appi ma ei jõua ja nii ma ta valesti suunasingi. Loomulikult enda viga, et mu aju sellise aegluubis režiimil on. Olengi märganud, et mu kõige suurem viga seisneb selles, et nii kui ma rajal planeeritust midagi teist pean tegema siis aju külmub kinni ning minu reageerimine on 0. Noh eks kogemusega õpib seega ei midagi kurvastavat!

Lahe võistlus oli! Mulle meeldib võistlusplats – eriti ulme oli see, et tallis olid soojust andvad „seenekesed“ – väga chic! Korraldus oli ülisujuv ja kiire, ei mingit graafikust maha jäämist.

Koer oli väga kiire ja motiveeritud!

Tänud korraldajatele ning reisikaaslasele, kes sai luksusliku transpordi edasi-tagasi :D

2013 ja meie tegevused sellel vahval aastal

Lõpuks ometi on pikad pühad lõpusirgel, hakkas juba väsitama :D seega aasta viimane päev on käes ja see tähendab ainult üht – aeg heita pilk tagasi ja tuletada meelde, mida sellesse pikka aastasse mahtus.

Aasta algas eriti suure uudisega! Veebruari lõpus otsustasin võistelda ametlikel võistlustel ja stardipauk sai antud A1e klassis. Võistluspäev oli meil sündmuste  rohke – algas sellega, et ma koera maha unustasin (ütleme nii, et ma olin ikka väga mitu(kümmend – ülipiinlik) kilomeetrit maha sõitnud kui avastasin, et olin koera õue unustanud. Tagasi sõites oli külmetav koer terrassil, kes oli väga solvunud mu peale!, lisaks eksisin ma ära (jah, mul oli autos ülitõhus navi süsteem aga ma arvasin, et navi suunab mind valesti – oi kui vale arvamus see oli!) ning jõudsin kohale suure seiklemise ja hilinemisega (jummal tänatud, et A0 klass läks üle aja) ehk täpselt vahetult enne rajaga tutvumist.

Tulemuseks suurepärased kaks puhast rada ja kaunis algus võistlusraamatu sisse õnnistamisel.

Ja siis algas meie isiklik kolgatatee! Järgmised võistlused möödusid meil komöödia rütmis. Oli kaks versiooni, kas koer tervitab kõiki rajal olevaid kohtunikke, kas seisab tõkke taga või teeb mõlemat eelpool kirjeldatud tegevust!

Meie treeningud olid minule tõelised kassi õudusunenäod. Muudkui taidle ja võimle, et koer liiguks. Milline piiritu rõõm kui koer kasvõi paar tõketki võttis, üldfoon oli selline, et koer keeldub takistusi hüppamast ja muudkui aga tervitab kaastrennilisi.

Võtsin vastu otsuse, et osalen igal võistlusel ja treeningul ning alla ei anna. Oi kui raske oli enesekindlust säilitada!

Esimeseks lugesin läbi peaaegu kõik maailmas ilma teinud agility harrastajate blogid, haarates killukesi siit ja sealt. Järgmiseks sai Kristi õlal nutetud ning Natalja õpetussõnu kuulatud, et ma pead ei kaotaks selles protsessis.

No ja siis ära kuulanud/lugenud targad õpetussõnad algas meil Bertaga uus hingamine. Vaene väike valge koer, peab iga suutäie pärast taidlema – maakeeli tõlgituna – ükski toidukord ei möödu trenni tegemata. Ehitatud sai isiklik tõkke takistus ning laenatud slaalom ning nii need söögikorrad möödusidki (õigem oleks öelda mööduvad tänaseni) :D

Suureks abiks on ka meie traditsiooniks kujunenud rutiin, et võistlustel enne starte jalutame koeraga inimeste keskel ja ta elab oma inimeste-rõõmu enne starte välja (kõlab imelikult aga see oli parimaks imevahendiks, mis lõpetas koera tervitamise võistlusrajal).

Meie kolgata tee lõppes mai lõpus ehk ca 3 kuud mässamist ja agility radadel oli vana hea Berta tagasi.

Kõik raskused said ületatud

 Ja nii kui ma koera jooksma sain, saime ka kiire ülemineku A2e.

No ja siis ilmus uus takistus. Minu tubli neljajalgne hüppab kontakte üle – oehhh! A2e jooksud olid meil imekaunid, kuid trahvipunktid saabusidki kontaktpindadel.

Õnneks tegeleme kontaktpindadega igapäevaselt ja küll ka see mure ükspäev lõplikult murtud saab!

Ja siis saabus september ja Viljandi võistlus ning voilà üleminek A3e. Meil võttis see aega 7 kuud ning mitmeid kummalisi ettenägematuid olukordi.

Seega eelmise aasta lubadused: 

• Üleminek tehtud ja „trollijuhi“ paberid käes :)
• Lexberry üritusi oleks võinud olla rohkem aga see-eest oli meil meeldejääv Sopranode 3s sünnipäev suvel, mis andis positiivset olemist terveks aastaks 
• Kooliga tundub ka kohe-kohe ühel pool asjad olevat ja nii hirmsasti kui see ei kõla siis üks cum laude on siit koitmas J Ja pean lubadusest kinni, aitab koolist!

Siia heade aastasse mahtus veel väga palju pikki jalutuskäike, mida igapäevaselt sai päevaplaani võetud (no aitäh Kristi, et sa minu ja Berta füüsilise vormi eest hea seisad). Koera füüsis on märgatavalt paranenud ning enesekindlust juurde tulnud (või on see minu enesekindlus, mis koerale peegeldub). Kõik plaani võetud võistlused sai läbi võisteldud ning peale mai-d kui koera tembutamine lõppes on võistlustel osalemine puhas nauding olnud. Treeningutest on vahele jäänud ainult need korrad kui koer aprilli alguses kennelköha sai, ülejäänud korrad oleme kohal käinud ja igast trennist maksimumi võtnud.

Jah, ka mina lähen taaskord sinna libedale jääle ja annan endale uued reaalsed lubadused:

• Uuel aastal osaleda väga paljudel võistlustel, et kasvatada minu enesekindlust ning välja töötada stardirutiin, millega ma koera energiataset maksimumini tõstan
• Pidada meeles, et ma võistlen ainult iseendaga, teistega võrdlemine ei vii mind kuskile
• Rada planeerides omandan oskuse ka koera liikumise trajektoori ette kujutada (täna on see oskus mul allapoole nulli)
• Agility MM-le minna. Eeee… pealtvaatajana ikka :D mitte osalejana
• Mul on seoses agility-ga ka 2 salasoovi aga kuna need on nii utoopilised siis ma väga ei julge neid siin välja hõigata, vaid kirjutan enda märkmikusse ja 2014 detsembris vaatan, kas täitusid :) (hoian pöidlaid, et täituvad)

Suured tänud Kristi-Tiina tandemile, ainult teie teate, mis jamast te mind eemale hoidsite. Sõgedad olete :D – isegi võõras Hiiumaa tädi ütles seda meile ju! 

Sõgedad sõgedate külast!

Tervitused kõigile, kes meid teavad ning imekaunist uut agility aastat kõigile!

Uute seiklusteni!

Ajaloo huvides pilt detsembrist 2013

Nostalgia nurk :) - suvine chill .. mmm

Nostalgia nurk :) - veel 5 kuud ja siis on suvi!

Berta Bubka ehk paaride aastalõpu agility TAKO-s

Paaride aastalõpu agility võistlus ootas oma järge, et sellele hooajale punkt panna. Või noh mis punkti panemist siin ikka on kui enda ja koera füüsilise vormi lihvimine käib igapäevaselt ning pikad pühad olid kuidagi nii hästi planeeritud, et isegi trennipausi ei tekkinud.

Aga nüüd võistlusmuljeid.

Looomulikult uude TAKO halli pidin ma minema niimoodi, et graafikusse mahuks ka eksimise tee. Kui meie pere lastele orienteerumise geeni jaotati siis nagu ikka kõige nooremana jäeti mind sellest ilma!  Jah, mul on ülinutikas minust targem telefon, millel navi süsteem sees ja see käivitub ühe vajutusega. Pane sihtpunkt kasvõi häälkäsklusega sisse! Ütleme nii, et mina olen see, kel kompassid taskutes pungil, navi süsteemid telefonis ning autos, eksin ikka ära!

Seega kui ära eksisin, helistasin minu isiklikule navi süsteemile – Kristile – ja kohal ma olingi. Koeraga halli ja väike rõõmupall Berta, pani oma sabalihased tööle ja näitas, et talle see hall meeldib. Mulle ka meeldis, eriti see raja ees olev ala, kus saab liikuda ja olla.

1.rada

Rada oli hästi lihtne ja mõnus jooksukas. Alguses ei saanud koer tuurid sisse aga väike ergutus ja Berta võttis oma lihaselised :D jalad oma six-pack kõhu alt :D välja ja nii ka see kiirus tuli. Filmi vaadates ei saa ma ikka aru, et kuidas mu koer nii hästi jookseb kui ma absoluutselt ei juhi teda, lihtsalt ummis-jalu raja läbi jooksen. Aga meil tulemuseks puhas rada ja teele asus Kristi-Yes tandem, no nagu ikka ka neil puhas ja kiire rada.

2.rada

Taaskord väga mõnus rada, sees ainult üks keeruline koht, kus koer pidid tagumisse tunneliauku saatma. No ja minu vale suunamise tulemusena läks hea füüsisega vapper koer hoopis maxi koera tõkkele hüppama. Eks korraks kindlasti käis ta peas läbi mõte „Mhhh kas need tõkked on alati nii kõrgel olnud. Eee vist on jah!“ ja hüppaski 55cm üle nagu niuhti ja veel ka varuga :D

Ohh mis teha kui mul väike Sergei Bubka kodus. Hea ettevalmistuse on  ta ju saanud  Yesiga jalutades kus iga puuoksa nimel tuleb kiiresti joostes võidelda ja teele ette jäävatest puunottidest suure kaarega üle hüpata  (kahjuks metsas ei ole maha kukkunud puurisud 35cm kõrgused, enamuses ikka kordades kõrgemad).

No ja meie huumorihüpe pani Kristi nii naerma, et ka tema start oli rikutud, sest ega kõht kõveras ei saa ju õigesti koera juhtida ja nii ka Yes põrutas valesse tunnelisse – no, et ikka olla solidaarne oma tiimi kaaslasega :D

Väga lahe võistlus oli! Suured tänud korraldajatele!