Ajame ennast vormi :)

Seekord siis ca 2nädalane trenni paus.  TAKO hallis võistlustrenn ja uus trenninädal kohe otsa.

Esmaspäeval trennis:

Koer on kiire, kontaktne ja teeb kõike väga hästi aga minusse endasse on sisse pugenud kummaline ebakindlus.

Trennides ei ole sees head tunnet, et vot nüüd teen seda ja seekord talletan endasse selle tarkusse, ma justkui libisen trennist trenni ja mitte kui midagi kasulikku ei õpi. Sellise hoiakuga küll A3 klassi ei jõuta!

Teen raja ära, isegi rada õppides olen suuteline enam-vähem õigeid enda manöövreid tegema aga nii kui oleme Bertaga raja ära jooksnud tunnen, et oleme selline keskpärane tandem (vist teen selle ütlemisega liiga Bertale) ja enda sooritust ei ole ma suuteline üldse analüüsima.

Olles peaaegu pool oma elust profisportlane, tean, et iga treening peab andma mingi edasimineku või vana vea paranduse. Kui treener teeb vea kohta märkuse siis see peab 1x toimuma, sest kui oled veast teadlik siis peab ju püüdlema selles suunas, et seda viga mitte korrata. Agilitys tegutsen vastupidiselt, treener räägib mulle samu asju korduvalt ja ma ei suuda neid vigu endasse talletada, et treeningus neid parandada.

Olen ju teadlik, et treeningus peab keskenduma sooritusele, muudeks mõteteks ruumi ei ole! Aga viimased agaility trennid on sellised, et nii kui raja lõpetan ei ole ma suuteline analüüsima, et mida mina õigesti/valesti tegin või miks koer mingi vea tegi!

Totaalne enda ja treeneri aja raiskamine!

Õnneks Berta on õnneseen igas olukorras. Ta mul justkui väike päikesekiir, kes on rõõmus igakell.

Kolmapäeval trennis:

Võtsin vastu otsuse, et aitab trennist-trenni nn “läbi ujumisest“ – suhtun asja tõsisemalt. Täna sujus kõik paremini. Üritasin ise enda käega suunamisi väga täpselt järgida ja sellest tulenevalt ka õnnestunud raja sooritused. Kuigi jah, puudub see kunagine enda kindlus. Kuigi koer teeb seda, mida ma näitan, ei usalda ma teda ja pean ise järgi kontrollima, sellest tuleneb ka minupoolne koera kiiruse pidurdamine.

Sai ka lihvitud stardi püsivust. Kui laste kohta öeldakse, et nad on hüperaktiivsed siis minu koer on koera moodi hüperaktiivne. Tal puudub igasugune püsivus. Tegime täna reas olles püsilamamist ja Berta oli ainus, kes paaril korral arvas, et äkki ma unustasin talle öelda, et nüüd on mänguaeg. Ikka ta tagument kerkis ja oli näha, et koer tegi otsuse käsklus ise lõpetada. Veel oli huvitav, et kui ma teda ei vaadanud siis oli korrektne püsilamamine aga nii kui pilgu heitsin kukkus sabaga lehvitama ja tagumenti kergitama. Veel üks kodune ülesanne juures meil – püsilamamine.

Kõrvalseis + kõnd on samasugune (kohe näha, et ei ole ammu kodus oskusi lihvinud), käsklus „kõrval“, kõik ilus ja korrketne kuid kui sellele ei järgne edasikõndi siis koer kukub tegema lama-istu-lama-istu-karga-keksi-hüppa harjutust. Märkus mulle – pööra tähelepanu korrektsele harjutuste sooritusele ning premeeri ainult õnnestunud sooritusi!

Hea sõbranna ütles ükspäev väga hea tähelepaneku, mis pani mind mõtlema – „Meile on koer üks osa elust aga meie oleme oma koerale terve tema elu“.

Ilus mõte!

JRT-meeskond Koerust tegemas!

Kui Tiina helistas ja ütles, et nüüd sügise Koerusele minek siis esimene asi, mis meenus oli see, et pidin ju suvel orienteerumise neljapäevakutel koos Indrekuga käima hakkama! Ikka selleks, et sügise Koeruseks orienteerumine selgeks õppida ning  aru saada, et kompass on minu sõber. Noh eks järgmine suvi siis.

Parim otsus oli see, et rajal olime meeskonnana: Tiina-Külliki-Berta-Lotta. Ütleme nii, et meeskonna musklid olime meie Bertaga ja meeskonna ajud Tiina Lottaga. Ilmselt ilma Tiina orienteerumise vaistule oleksin 2x suurema ringi jooksnud ja osad punktid avastamata jätnud.

Enda kiituseks võin öelda, et kompass oli mul rajal olles käes väga tihti ja ca iga 10min möödudes esitasin Tiinale küsimuse, et tahad, ütlen, mis suunas jookseme? Põrguvärk, ja igakord Tiina vastas sellele küsimusele, et pole vaja, N suund ju seal ja näitas alati õiget suunda! Noh ma sain vähemalt talle siis öelda, et ka kompass näitab seda sama.

Esimene punkt, vaevata leidsime ülesse ja asusime ülesannet täitma. 5 tähte ja moodusta 1-e sõna. Saime kokku SONPI. Tiina leidis, et sõna on POSIN, loogiline ju. Tuli välja, et vot ei olegi see, aju asus ragistama, nopin, sopin, pinosi – ei ole! Saime vihje, et üks korraldajatest ja algab I-ga – ahaaa ILLISON! Jaaa väga loogiline! Lõpuks saime õige sõna IPSON.

Teine punkt. Väga hästi leidsime selle ülesse. Lähenesime rajalugemisele nagu proffid (tõehuvides mainin, et Tiina luges kaarti aga mina jooksin väga kiiresti tema kannul) :D

Tiina meid ära fikseerimas. Foto: Stanislav Moshkov

Kolmas punkt. Siin sain hiilata (etteruttavalt ainukene kord kui ma kaardilt midagi täppi panin), nii möödaminnes heitsin pilgu kaardile ja ütlesin Tiinale, et kohe on sild ees. Tiina hämmeldus oli siiras, sest mina olin ju see, kes kevadel kaardi järgi orienteerudes Sütiste pargist raudteed otsisin :D

Leidsime punkti ülesse aga kontrollpunkt ise pidi asuma „ringteel“ – mina ühelt poolt, Tiina teiselt poolt ja asusime „ringteelt“ kontrollpunkti otsima. Mina lõpuks leidsin aga kes oli kadund oli Tiina, nii me meeskond üksteist kaotas. Natukene piinlik oli metsas hõikuda, eriti siis kui võistlejad mööda ruttasid aga mida sa hädaga ikka teed! Asusin ringiratast metsa sõeluma ja Tiinat hõikama. Siis meenus eksimise põhitõde, kui üksteist otsida siis targem on ühel otsitaval kohal seista ja nii ma läksin kontrollpunkti juurde ning otsustasin, et küll Tiina mind üles leiab :D Leidiski :D

Neljas punkt. Selle leidsime nagu naksti ülesse. Tiina ütles, et näe siit läheme, mina targutasin takka, et jah õige suund, kuigi tegelt oleksin ma võinud seal samas ära eksida. Ja nüüd oli Berta hiilgehetk. Koer joone taha seisma ja mina serveerin talle lihapallid koonu ette. Koer ei tohi muidugi enne neid isegi nuusutada. Aga  ma teadsin, et see meil õnnestub, sest meil on iga söögiga nii, et enne ei tohi ta sööma asuda kui ma käsu annan. 3 lihapalli Berta ette ja käsk „söö“ ja nii meil vaheetapp sooritatud.

Viies punkt. Ka selle leidsime ülikiiresti ülesse (kui saaks ainult öelda, et tänu minu hiilgava orienteerumise oskuse abil aga kahjuks oli jälle siin Tiina ajud mängus). Jälle söögitrikk. Koer kugelt lauale suunata ja ta peab 4käpaga lauale minema. No porblemo. Koerale näitasin, et viiner on laual ja mine nüüd too see ära. Seda Berta ka tegi, ainult toomise asemel sõi ta viineri laual ära aga noh ei saagi eeldada, et koer perfektne on.

Kuues punkt. Seal me natukene tiirutasime aga mitte oluliselt. Selle punkti kohta võin ainult öelda, et see oli Berta kõrghetk!!! Maha oli märgistatud 3 erinevat ala, kus igas alas on kuus taldrikut maiustega (liha, vinku, pihv jne.jne.). Innustatuna 2st eelmisest sujuvast sooritusest, mõtlesin, et teen koera rihmast lahti, panen ta püsilamamisse, lähen ise ala teise otsa ja meelitan viineriga koera enda juurde. Minu viinerit nähes tuleb ta minu juurde ja ei märka alas olevaid maiuseid. On ju hea plaan!

Koer rihmast lahti ja sopsti oli Berta piiratud alas maiuseid õgimas, haaras igast alast midagi ja oi kui täis koera kõht oli. Õnneks läbi raskuste tegime ka selle takistuse ära aga taldrikud oli selles punktis küll väga tühjad kui meie lahkusime.

Kui Berta sellest takistusest lahkus, olid kõik taldrikud tühjad :) Foto: Martti Kuldma

Seitsmes punkt. Päris palju sai joosta aga suund oli meil õige ja lisa tiirutamisi ei teinudki. Koerad hakkasid väsima. Kui seni olid koerad vedajate rollis ja rihmad pingul siis nüüd oli tunda, et koerad on meiega ühel joonel. Viimases punktis oli ainult koerajuhi pingutus. Frisbee visata mingi asja sisse. Frisbee kätte, silmad kinni ja viska, ja täkkesse see läksi :D Algaja õnn!

Üks võistlejatest viset tegemas. Foto: Stanislav Moshkov

Ja finish oligi käes.

Võitjad (ps. meie pildile ei mahtunud) Foto: Martti Kuldma

Meie. Foto: Stanislav Moshkov

Tegime juba 2013 Koeruse võidupildi ära! Foto: Stanislav Moshkov

Otsus on see, et orienteerumise neljapäevikute osas ma veel pean aru endaga aga kõik järgnevate Koeruste radadele keeldun ma Tiinata minemast!

Loodan, et mu „defektiga“ põlved terveks saavad, et saaksin jälle jooksma hakata, Täna rajal lipates tundsin, kui palju ma ikka jooksutrennidest puudust tunnen!

Aitäh meie meeskonna ajudele ja aitäh Koeruse korraldajetele!

Tänud ka fotograafidele ja ehk andestate, et teie jäädvustusi siin näitan.

Väga-väga lahe üritus oli!

JRT seltskond

Berta sügistuultes, -meres ja -rannas

Minna või mitte minna! Vahet ei ole, sest laine tegi koera märjaks.

Hopsti üle laine

Lainejooks

Pärlipüüdja olen ma, lainetesse sukeldun nüüd...

Mõnna-mõnna-mõnna

Taamal paistab Hiiumaa kõige kõrgem mägi

Berta pikk-jalg :)

Berta rikkus ilusa looduspildi ära!

Paar päeva tagasi oli päikest ja tuult, ka siis sai rannas ujutud.

Mölisev koer

Sisehallis

Iga sügis imestan kui kiiresti õhtud pimedaks lähevad, alati saabub pimeaeg ootamatult. Nii ka tänavu.

Trenni saabudes oli ilm pime ja vihmane, nii me tegime sisehallis trenni. Õnneks on koeral ükskõik kus ta viinerit saab, on see muruplats või sisehall, ta teeb oma sooritused ikka entusiasmiga.

Rada oli suhteliselt lihtne, ainult sisenemise nurgad nõudsid minu head juhtimist. Avastasin, et kui erinevate nurkade all koera slaalomisse saata siis ta ei lähegi õigelt poolt, seega pean ikka tugevasti slaalomisse ise nn sisse minema ja õige sisenemise nurga kätte näitama. Koer oli väga kiire ja motiveeritud.

Kusjuures võistlusel rajavea toonud tõrked sujusid trennis väga hästi, justkui ei oleks kunagi nendega probleemi olnudki.

Loodan, et Berta trennikaaslasi ära ei tüüta! Koeral on trenni saabudes alati jube hea meel ja tal on komme oma rõõmu teiste juurde minemise ning hüppamisega väljendada. Kohe kui ma temaga kontakti kaotan, tuleb tal pähe sabaliputades kõiki tervitama minna! Jube tüütu! Koer käitub nagu oleks paarikuune kutsikas, kes rõõmustab iga olukorra ja inimese peale.

15-16.9 TAKO võistlus

Kohtunik: Nils Lindqvist

A0-s 2 hüpperada, osavõtuarv oli päris ilus, 12 koera. Võistluste rajad on alati teretulnud, sest need tunduvad nii lihtsad. Ka seekordne oli kiire läbijooksukas. Tuleviku tarbeks pean endale noomituse tegema, et võtaksin võistlusi tõsiselt ning enne starti viiksin ennast võistluslainele.  Kuigi muudes eluvaldkondades olen külmakõhu ja raudsete närvidega siis agilitys olen täheldanud, et iga väike tavapärasest erinev juhtum lööb mu enesekindluse kõikuma ning kaob kindlustunne. Ise loen seda vähese ettevalmistuse arvele, kus ma kuni võistluspaika saabumiseni ei teadvusta endale, et nüüd võistleme.

Esimene rada.

Natalja veel hõikas, et võta koer kontrolli alla! Mõtlesin veel, et mida ta küll mõtleb, koer on ju ergas, vaatab mind, kontaktne – võibolla jah liiga energiline aga selline ta ongi. Stardivile, rihm kaelast ära, koer kontrolli alla. Kontrolli alla??!! Mina alles planeerin kuhu koer lamama panna kui see sell juba tormab rajale!!! Esimese hooga sain ta tagumikust kinni krabatud, et ikka koos starti minna. Kohe kui uuesti tast lahti lasksin, sama nali, koer tormab iseseisvalt rajale. Kiire ümberorienteerumine ja lendstardist rajale.

Ja terve rada analüüsisin, et mis juhtus! Issand Külliki, sellel hetkel keskendutakse rajale! No ja üks valearvestus tuligi, unustasin valsi ära ja pidurdasin koera hoo maha. Aga seda ma ei suuda ka videolt leida, et kust me selle 5ka saime? Enda arvates oli puhas rada, kuigi jah suurte minu koperduste tulemusena oli mitmeid kohti, kus ma koera hoo kõvasti alla kiskusin aga kust põrguvärk me selle rajavea saime?

 

 

Teine rada.

Keskendusin koera tähelepanuvõtmisele enne starti. Seekord saime ilusa püsistardi tehtud. Kõik läks ilusasti (kuigi juba joostes tajusin, et minu kiirus on penskari oma) kuni selle kardetud hetkeni! Endiselt tunnen ennast ebakindlalt kui pean ees olevale tõkkele koera saatma ja sealt suunama küljel asuvale tõkkele. Ma ise jään enne tõket seisma ja sama teeb ka koer (ja vupsti tuli meil 2 tõrke rajaviga kirja). Ülejäänud rada läks ilusasti.

Kodus vaatasime videot koos koeraga ja see sama tõrke koht kus Natalja hõikab, et ma koera julgustaks ja ütles „tubli koer, hästi“ siis Berta hakkas saba liputama. Alguses tundus, et see oli juhuslik aga nii kui video sellele kohale kerisime ja Berta Natalja häält kuulis, läks koer hiiglama rõõmsaks. Nii testisin ka teiste videodega, kus meie treener oma koertele käsklusi rajal jagab ja nii kui Berta treeneri häält kuulis, hakkasid tal sabalihased hiidkiiresti tööle :D

ps. suur aitäh Leenale videode eest!

Läksime! /foto: Livia Kask

Ilusa hüpe /foto: Livia Kask

Lendkoer /foto: Livia Kask

 Minu edasised sammud võistlustel. Senini keskendusin ainult raja läbimisele, vältisin dsq-d, nüüd on aeg keskenduda oma kiirusele. Mõlema raja videosalvestusi vaadates, tekib küsimus, et mida põrgut ma seal rajal teen. Iga hetk pidurdan koera hoo maha ja minu liikumiskiirus on allapoole arvestust. Seega jalad kõhualt välja ja kiiremini jooksma (seda lauset ei tohi minu raviarst näha, sest endiselt on mul jooksmine põlvevigastuse tõttu rangelt keelatud!).

Indrek vaatas videolt Berta jooksu peale Leena/Tesla oma,  oli tema imestus suur, et mis turistid meie seal võistlusplatsil oleme!!! Täiesti õigustatud küsimus, et miks mina ei jookse sama kiiresti kui Leena, Bertas kiirust on ju!

Lisaks ei näita ma koerale takistusi korrektselt (liiga kõrgelt zestikuleerin) ning Tiina märkuse võtan ka arvesse, et takistusi hakkan varem hõikuma.

Palju õnne Tiina/Lottale III koha eest! Karikas jäi omade ringi :D

Tiina/Lotta ja III koht

Leena//Tesla ja agility tulevikulootuse auhind