Sisehallis

Iga sügis imestan kui kiiresti õhtud pimedaks lähevad, alati saabub pimeaeg ootamatult. Nii ka tänavu.

Trenni saabudes oli ilm pime ja vihmane, nii me tegime sisehallis trenni. Õnneks on koeral ükskõik kus ta viinerit saab, on see muruplats või sisehall, ta teeb oma sooritused ikka entusiasmiga.

Rada oli suhteliselt lihtne, ainult sisenemise nurgad nõudsid minu head juhtimist. Avastasin, et kui erinevate nurkade all koera slaalomisse saata siis ta ei lähegi õigelt poolt, seega pean ikka tugevasti slaalomisse ise nn sisse minema ja õige sisenemise nurga kätte näitama. Koer oli väga kiire ja motiveeritud.

Kusjuures võistlusel rajavea toonud tõrked sujusid trennis väga hästi, justkui ei oleks kunagi nendega probleemi olnudki.

Loodan, et Berta trennikaaslasi ära ei tüüta! Koeral on trenni saabudes alati jube hea meel ja tal on komme oma rõõmu teiste juurde minemise ning hüppamisega väljendada. Kohe kui ma temaga kontakti kaotan, tuleb tal pähe sabaliputades kõiki tervitama minna! Jube tüütu! Koer käitub nagu oleks paarikuune kutsikas, kes rõõmustab iga olukorra ja inimese peale.