Täna olime trennis külalisesinejad, kes sõid torti ja tegid
vägitegusid!
Kristi utsitamisel esimest korda trenniajaloos mõtlesin
pingsalt oma käe peale, mis suunab koera liikumist. Konkreetselt jooksma asudes
tagus ainukene mõte peas „käsi-käsi-käsi“. Tulemus oli selline, et koer võttis
takistusi paremini kui muidu ja minu käelihased olid eile õhtul hellad! Jah,
olen koguaeg teadnud, et asi on koerajuhis aga eile tabas see minu mõistust
paremini kui muidu, et koer on ikka väga tubli A10 klassi tegija ja mina tegutsen A-10 liigas. Eks ma võin
endale palju tuhka pähe raputada aga tõde on see, et ükspäev oleme koeraga
samas liigas ja minu areng toimub mõõdukas tempos :D
Mis veel – ikka kontaktpinnad, loomulikult! Mina ei tea, mis
uss seda koera nõelanud on, et nii kui kontaktpind lõppeb, selle asemel, et
koonuga maad puudutada, vaatab ta mulle otsa. Kui trennis kontakte lihvida ja
nendele mõelda, teeb koer nõutud protseduuri ära aga nii kui natukene selle 2-e
silmavahele jätta, hakkab ta minu poole terve kerega pöörama ja napikaid
kontakte sooritama.
Ilmselgelt oli eilne trenn liiga kerge ja jalutuskäik
mitteväsitav, sest öösel kell 4 ärkasin sellepeale, et keegi mind passib. Nii
kui ennast liigutasin, kuulsin sabaga vastu maad kloppimist ja tundsin kuidas
kellegi karvane nägu minu käe vastas on.
Ärkasin, mida koer tõlgendas, et nüüd algab mänguaeg. Läbi une andsin
korduvalt käsklusi „magama“ (mis on eranditult alati toiminud, sest koer magab alati
nii kaua kui meiegi) aga need ei mõjunud, sest endiselt läbi une tajusin kuidas
keegi passib mind ja nii kui liigutasin hakkas saba maad kloppima. Nii ma poolunes äratuskellani
vihaselt magasin! Äratuskella helin andis koerale uue signaali, et nüüd võib
energilisem olla, oligi selline vaatepilt – torisev unine mina ja ülienergiline
mänguline koer.
Ei tea, mis rõõmu-mängu pisik talle öösel sisse tuli.
Peaasi, et seda energiat ka agility platsile jagub!
Porto ja Lotta, palju-palju-palju õnne sünnipäevaks! 2
aastat on väga tähtis vanus!!!
No comments:
Post a Comment