Kaks võimalust, kas koer on peale puhkust väga nobedaks
muutunud või on minu jalg töntsik läinud. Igaljuhul on trennis üks väike valge
aktivist ja talle järjepidevalt jalgu jääv inimene.
Minu hinnang on, et minu aeglus koera nüüd väga palju ei
pidurdanud, pigem valmistas see mulle meelehärmi, et kuhu see minu jooksuvorm
niimoodi üleöö kadunud!
Õppides tundus rada ülikeeruline aga seda sooritades ei
olnudki tegemist konte murdva ülesandega.
Mul tekkis mõte, et teeks eriala spetsidele ettepaneku –
nubluklassis osalejad, kes soovivad väga küündida A3 klassi, antakse
võistlustel osalejatele võimalus 3 katset joosta + rada õpime koos koeraga ning parim
tulemus läheb arvesse :D Sellisele
geniaalsele mõttele tulin peale trenni :D
Muud ei oskagi öelda, et koera tahe joosta ja minu võimetus
koerale järgi joosta olid selle trenni läbivad laused.
Parim nali on see, et Kristi Yes pidas jalutuskäigul Bertat lambaks, keda
karjatama peab :D
No comments:
Post a Comment