Ilusad pildid Nèrast

Kristina tegi meie Nèrast kaunid pildid. Piltidel oleva Nèra vanus on 2 kuud ja 2 nädalat.

 Sotsialiseerimine käib täistuuridel, kutsikas on hakanud ennast tundma kindlalt võõrastes kohtades ning võõra inimese läheduses (nojah enne ikka eht mudilik eemalt piidlemine ning olukorra analüüs). Mõtestasin endale lahti mudiliku käitumise ja võtan nüüd võõraste inimestega sotsialiseerimist rahulikumalt ning annan koerale aega olukorraga kohaneda.

Vahva fotosüüdistus kuidas üks mudi ärkab. Kutsikas otsustas sooja teki sisse ennast mässida :)

 

Nèra saab targemaks!

 Koolis läheb meil hästi, Nèra on meeletult suure õppimisvõimega. Ta kogub hetkel endasse nii palju informatsiooni kui ma ainult jõuan talle seda anda.  

Teine koolitund ja seekord saime senistele harjutustele juurde uue elemendi. Ümber posti parem/vasakpöörde tegemine.

Tunnis see asi meil väga hästi välja ei tulnud, sest rihm takistas hirmsasti minu ja koera liikumist. Kuid kodus olen seda päris mitmel korral teinud ja ohhh seda entusiasmi, millega Nèra ülesannet sooritab!

Võrreldes Berta ja Nèra õpetamist siis Nèra puhul ongi märksõna kõike suure kire, entusiasmi ja kiirusega teha. Parim näide on see, kui eelmine koolitund treener küsis minu käes, mitu tiiru ümber oma telje koer teeb kui pean maiuse andma siis vastasin, et mitu ringi soovid näha?. No ja asusin trikki tegema ning kümnenda ringi järel ütles treener, et aitab küll, koera sooritus on perfektne. Nèra kiirus on meeletu, mille juurde käib temale omane kiunumine.

Ainus mure koht on see kui Nèra trenniplatsile läheb ja teisi koeri näeb, hakkab ta nende peale haukuma. Suurte koerte suunas haugub aga kutsikakoolis tahab ta kutsikate suunas söösta. Mina tõlgendan seda kui hirmu aga kuidas sellega tegeleda, ma veel ei tea.

Seni olen sellistes olukordades koera tähelepanu mänguasjaga endale tõmmanud  kuid sisetunne ütleb, et ma pean veel midagi tegema.

Positiivne on , et Nèra tähelepanu saan endale kiiresti, tirimisasi taskust välja ja ongi koeraga kontakt saavutatud.

Aga endiselt on tunne, et probleem sellisel kujul ei lahene.

 

Beebi kaisukaruga

Minu südame printsess

Kuumaga on hea kivil magada

Võitlus

Berta ja Nèra on sõbrunenud ning müramised on igapäevane osa. Kaks möllu jäid ka videosse :)

https://www.youtube.com/watch?v=5-qZ2vDEQsM
https://www.youtube.com/watch?v=zFHkpDhpFB8&feature=em-upload_owner

Täna räägin ainult Bertast :)

Kristina jäädvustas Jõulumäel väga vahvad ülesvõtted Bertast! 
Suur aitäh Kristina! 

Juhuuu kontakt tehtud!

Minu printsess :)

 

"Tõupuhas tõupaberita" koer - uus käibetermin Eestis !?!?

Uus koerahakatis on pannud mind nägema ja mõtlema asjadele, mida olen seni võtnud iseenesest mõistetavana. Taipasin, et see, kes Berta täna on, tema fantastiline iseloom, oskus igas olukorras rahulikuks jääda, usaldus, mis meil omavahel tekkinud, see on tegelikult väga pikaajalise ja järjepideva töö vili. Loomulikult on eelduseks tõule omane iseloom, korras närvikava ja hea tervis, mis on omakorda oskusliku ja teadliku aretuse tulemus.

Miks ma sellest rääkima hakkasin on ajendatud sellest, et sattusin hiljaaegu ühe väga kummalise rünnaku alla. Nimelt sattusin osalema vestluses, kus oli teemaks IKU, Läti libaaretajad ning "tõupuhtad paberiteta russellid". Üldjuhul ma ei osale sellistes vaidlustes, sest igaüks ise teab, millise ämbri endale kaela tõmbab ja milliste võimalike ebameeldivate tagajärgedega tulevikus tegelema peab.

Kuid võtan sõna siis kui näen kuidas pahatahtlikult antakse inimestele soovitusi,mis võivad kaasa tuua halbu tagajärgi. Eelpool nimetatud vestluses üks "kogemustega" koeraomanik andis soovitusi, et parima russelli saab okidoki lehelt Lätist. Eesti kasvatajad pidavat olema raha ja võimuahned pätid (!!!). Russelli omanikuna selline sõnavõtt riivas ning tegin väga viisakalt selgeks, et mis on iga mõiste tagamaad, mis ohud varitsevad IKU paberitel ja milline võib olla elu rikutud närvikavaga ja haige russellilaadsega. Loomulikult inimesed mängivad loteriid, seega ka sellise diiliga võid saada jackpoti aga võid ka kõvasti kõrbeda. Nojah, peale selgitust lubati mind politseisse ülesse anda ja politsei pidavat mind kohtusse viima (päris humoorikas on kuulda kui inimesed ähvardavad üksteist kohtusüsteemiga, teadmata ise õigeid legaaltermineid ja süsteeme. Kui keegi mind kohtuga ähvardab, paneb see mind alati muigama, sest oma õigusalaseid teadmisi/oskusi olen alati valmis rõõmuga praktiseerima :)).

Ühesõnaga selle vestluse lõpetasin ma kiiresti, sest rumaluse vastu on raske võidelda ning hiljem selguski, et emotsionaalne ähvardaja oli ise väga haledalt IKU ja Lätiga petta saanud ning talle tundus õiglane, et keegi teine ka selle olukorra läbi elaks.

(ps. kõige selle taustal on mul äärmiselt kahju, et selliste jamade pärast kannatavad head ja ausad Läti kennelid. Sest häid ja ausaid kasvatajaid on seal palju)

See sama vestlus viis mu mõtted viimasele 2le juhtumile, kus olin oma silmaga tunnistajaks "tõupuhta tõupaberita" russelli loole.

Juhtum nr. 1

Rohkem kui aasta tagasi põrkusin metsas kokku noorpaariga, kellel rihma otsas veiderdas "russellilaadnetoode". Kuna nad olid Bertast vaimustuses ning teatasid, et ka nemad nüüd russelli omanikud, julgesin neilt küsida, et kust selline russellit meenutav kutsikas pärit on. Eks nad minu otsekohesusest solvusid, kuid sain vastuseks, et koer on pärit Keilast ning koer on ikka päris russell. Nojah, sellise vastuse peale küsin alati, et mis kennelist. Jälle sain vastuseks "Keilast". Nojah, siis on alati mu järgmiseks küsimuseks, et kes on ema-isa, jälle sain vastuseks "Keilast".  Küsisin, et kes on kenneli omanik, jälle sain vastuseks "Keila". Nojah, Keila on ilus linn ja seal on kindlasti vahva elada aga selliste vastuste järgi panin ka tõunimetuse "Kaunis Krantsu Keilast" - seda ei julgenud neile öelda. Aga ju nad lugesid minu näost, et kõik ei ole korras, sest naine tõttas seletama, et kohe kui nad "Keilasse" helistavad siis nad saavad ka tõupaberi. Olin julm ja asusin nende rahakotis surkima ning küsisin, palju nende kuts maksis - 300€ (kuulsin ka loengut rahaahnetest kennelitest). Sellise vastuse peale teatasin, et võtku oma kaunid roosad prillid nüüd peast ning teadvustagu endale fakti, et see "tõupaber Keilast" jääb neil saamata. 

Kuna olime koos juba 15min jalutanud ja olin neile teada andnud, et ma sooviksin oma koeraga üksi jalutada, haakusid nad ikkagi minu külge ja soovisid, et ma neile russellitest räägiksin. Olin pahane, et minu privaatsust ei austatud, seega olin vist päris ebaviisakas ja ladusin neile kogu informatsiooni russellite haigustest, mis võib ka nende koera ees oodata, selgitasin mida tähendab elu rikutud närvikavaga koeraga ja milliseid algtõdesid võiks teada russelli laadse iseloomust (Keila koera-müüja oli neile öelnud, et russellid on koerad, kes võivad ka ainult toas elada !!! et nagu sul on russell, kellega sa kunagi õues ei käi !!!).

Õnneks peale seda jutlustust, tegid nad kiiresti minu juurest minekut. 

Paar kuud tagasi nägin jälle seda noorpaari koeraga ning kutsast oli sirgunud taksimõõtmetega russellilaadne toode (russellit meenutas ainult tema karvavärv), kelle rotisaba oli jalgevahele surutud, kes klähvis meeletus paanikas kui koertega möödusime ning ilmselgelt oli näha, et koer oli paanikas ning omanikud ei osanud sellises olukorras adekvaatselt käituda. Ahjaaa minu "terele" ei vastatud :)

Iseenesest kurb vaatepilt! Sest need inimesed olid soovinud endale russellit, nii välimuselt kui sisemuselt aga said värvipraagiga paanikas taksilaadse vorstikese.

Juhtum nr.2

Taaskord kohtusin jalutades 2e kuuse russellilaadsega. Taaskord oli omanik see, kes pöördus ise minu poole, sest tundis vist mingit vendlust minuga. Kui küsisin, et kui vana see vahva valge peaga koer on, sain vastuse, et mis "valge peaga koer", see ju sama koer nagu sinul. Küsisin, et mis kennelist see koer on, sain vastuseks, et see on Soovist ostetud ja ühest Eestimaa tallist on koer pärit. Ütlesin, et tõupaberitel ema-isa kirjas, et ehk mäletab, kes need olid, sain oodatud vastuse osaliseks. Ahh me ei hakanud tõupabereid tegema, saime odavamalt (500€, paberitega oleks 600). Aga kohe kui tahame näitusele minna siis teevad nad tõupaberid ära. Nooojah, ja lajatasin talle karmi tõe, et neid tõupabereid ei näe ta kunagi ja 500€ maksta segaverelise eest on ikka väga palju! 

Ahjaa koera välimus meenutas Eesti hagijat (kes on iseenesest ilus koer) ning pea oli täiesti valge, kasvult oli see 2e kuune peaaegu Berta kõrgune, seega eks ta selline ülepõlve koer tulevikus on. Veel oli selle kutsa "kasvataja" jaganud tõeteri, et koera söögis peab iga toidukord sisaldama 10% süsivesikuid, 20% tangaineid (!!!), 40% kiudaineid, 10% valku ning ülejäänu peab moodustama toorliha - nüüd värske koeraomanik küsiski, et kuidas mina oma koeratoidus neid koguseid mõõdan! .....ja kas ma olen kursis "macho kasvatusmeetodiga", kus koer peab käsklusi aimama omaniku pilgust. Soovitasin omanikul soojalt koertekooli minna ning seal uurida koeratoitumise ja kasvatamise põhitõdesid. Sellepeale vastas omanik, et ta oskab ka ise oma koera kasvatada, et vaadake, koer ju istub. Nojah kui väsinud kutsika istumist lugeda kasvatamiseks siis .. nojah...

Minu pika jutu kokkuvõte on selles, et iga koer on väga armas ja kallis, kuid ..... kuid miks inimesed ei nimeta asju õigete nimedega.

Miks pannakse roosad prillid ette ja elatakse kaunis unistuses, kuni üks päev lajatab selga karm reaalsus. Kindlasti enamik lepib tõsiasjaga, et koera ostes loodi talle koerast teadlikult ebaõige kujutelm, kuid nüüd tuleb 10...18 aastat elada koeraga, kellest oli tal teine ettekujutus. Jah need koerad väärivad armastavat pererahvast ja head kodu, mida enamus neist ka saavad aga algselt olid ju koerasoovijal teised soovid.

Tean, et osad kommenteeriksid minu juttu, et kas tõesti ainult tõukoer on õige koer? Minu seisukoht on, et koer on koer, olenemata kas saab talle tõugu omastada või mitte. Aga vihale ajab see kui inimestele valetatakse ja luuakse ebaõigeid olukordi. Minu arvamuse kohaselt on sellised "kasvatajad" petised ning nende ebaausat tegevust ei tohi toetada!
Siinkohal muidugi lasub vastutus ka ostjal, kes ei tee endale selgeks ostu-müügi tagamaad ning keda ei pane imestama turuhinnast märgatavalt madalam hind.

Oehhh võitlus tuuleveskitega!

Jõulumäel kuuma suvevihma nautimas

Koht: Jõulumäe
Aeg: 8.8.2015
Kohtunik: Minna Räsänen


Üle pika aja taaskord võistlemas. Võistlustele minek, saabumine ja esimese raja õppimine – see kõik läks kuidagi nii kiiresti, et ma üritasin leida aega tossupaelade kinni tõmbamiseks (aeg leidus vahetult enne jooksma minemist :)).
Ainukene eesmärk oli ilusad kontaktid ning Nèrale tema tulevast maailma tutvustada.


1 rada AG
Päris mõnus rada, kuid kahjuks on mõned keerutamised, milles ma kohe rada õppides näen, et need on olukorrad, mis koera kiiruse alla tõmbavad.
Rada ei olnud raske, kuid kui teiseks tõkkeks on „out“ olukord siis on teada, et mul läheb ca 4..6 tõket, et Berta oma tavapärase kiiruse ülesse võtaks.
Nüüd ka seekord, koer läks käima raja keskel ning õige kiiruse saavutas eelviimasel tõkkel. Otsustasin, et kui on kontakti viga siis võtan DSQ ja teen kontakti uuesti. Kontaktiviga ei olnud, kuid hiljem protokollis nägin, et kuskilt see 5kas ikkagi tuli – kust, ei ole aimu ka!
Berta ei olnud tavapärane Berta, iga keharakk temas näitas, et ta ei viitsi joosta, kiirus 3,53m/sec. Mhhh!

2 rada AG
Taaskord teiseks tõkkeks selline kombinatsioon, mis pärssis koera kiirust. Rada oli ilus ja olin rahul sellega, sest kontaktid olid ju kaunid. Ideaalajale jäime jalgu 0,73sec aga midagi muud ei olekski antud olukorras saanudki paremini teha. Kiirus 3,61m/sec

3 rada AG
Teise tõkke kombinatsiooni näitasin väga lohakalt, enne kui koer jõudis hüppama hakata tõmbasin ta tagasi ja sealt me 5a saime. Kontaktid ilusad ja jäin nendega rahule. Teise tõkke soperdamine ja kontaktide eel special koera seisma jätmine tõi tulemuseks kiiruse kohutava languse. Ca 2..4 sec ajakaotust tõi  ärakutsumine, no ei ole see minu leivanumber, seega DSQ vältimiseks pidurdasin koera kiiruse 0i, veendusin, et ta märkab minu kätt ja alles siis jätkasime rada. Neid kohti pean hakkama tegema ikka hoo pealt, mitte nii nagu sai tehtud. Kiirus 3,39m/sec (väga nõrk!)

4 rada HY
Pool aega õppisin rada niimoodi, et ühe takistuse jätsin vahele. Õnneks oli mingi hetk Liivika minu ees ja siis avastasin, et appi-appi, olen rada valesti õppinud!
Üldjuhul olin koera kiirusega rahul, kuid olulise kiiruse allatõmbamise tekitas olukord, kust pidin koera enda juurde tõmbama, et ta outi ei läheks (serpentiin enne slaalomit) – ütleme nii, et kui ma oleks osavam siis see oli kombinatsioon, kust oleksin võitnud ca 4sec (ilma naljata!).
Õnneks viimasel rajal sain ka enda käima, mis kajastus koera kiiruses. Tegin endale eesmärgiks näidata takistusi madalalt, joosta koos koeraga ning teha koerale ökonoomsete nurkadega trajektoorid – ise olin selle rajaga väga rahul, sest mulle meeldis minu enda juhtimine.
Kiiruseks 4,23m/sec.


Rajad, nojah olid sellised, mida ma ei nautinud. Rajad olid pigem kergemapoolsed, kuid kohati oli tunne, et raja kombinatsioonidega oli kohtunik pannud mängu kõik endale teadaolevad kombinatsioonid, et neist lõkse teha. Need lõksud ei olnud sellised kuhu kogenud koer läheks, kuid need olid sellised, et just siis kui said koera kiiruse ülesse, pidid selle jälle alla tõmbama ehk selline jo-jo trend oli läbiv (v.a. esimene Stefi rada, seda oli küll väga hea joosta). Nojah teistel koertel selline "kiirus peale–kiirus maha" kombinatsioon ei ole probleemiks aga meie tiimil on see probleemiks!

Nèra sotsialiseerimine käis Jõulumäel täistuuridel. Väike kuts oli tubli ja oma põssahäält ei teinud. Õppis tundma uusi inimesi, olukordi ja harjus ümbruskonnaga, kus palju koeri sekeldamas.

Kokkuvõte; mina olin radade juhtimisel suhteliselt ok, Berta oli tubli kohusetundlik koer, kes tegi, mida talt nõuti, kuid kiirustamata! Nèra oli oma tavapärases ulakas meeleolus ja kiusas aeg-ajalt Bertat. 
Kuna Berta ei hiilga radadel kiirusega siis pean hakkama tõsiselt panustame nendele manöövritele, mida ma hästi ei tee. Ja minu mitte hästi tegemine tähendab seda, et tõmban koera kiiruse maha, juhin ta enda käe juurde, teeme manöövri ära ja võtame jälle hoo ülesse. Oi kui palju sekundeid see asi röövib!
Eks eestikatel anname oma parima! Sealse võistluse eesmärk on kaunid kontaktid, kindel juhtimine ning koera meeleolu hoidmine.


Kaalu statistika ehk meie tiimi füüsiline vorm:
Berta kaal 7,7kg (EMV ajaks peab see olema 7..7,2kg)
Nèra kaal 4 kg (EMV ajaks on see selline nagu siis see on)
Mina – ideaalkaalus (EMV ajaks endiselt ideaalkaalus) :)

Pühapäeval lõdvestasime lihaseid rannas ja pikkadel jalutuskäikudel (Nèra tegi meiega kaasa ainult rannatuuri)

Help! Ärge jätke mind üksi!

Becky ja Berta

Lemmik mänguasi

Koolikell! Koolikell! Meie Nèra läheb kooli!

Kuigi vanust veel päris kasinalt, hakkasime koolis käima.
Panen ajaloo mõttes harjutused kirja, et mul endal ka meeles neid kodus korrata.* 3e maiuse reegel – koer kotist välja ja ise tagurdades annan koerale maiuseid* reegel mulle endale: mitte kordagi! Tõesti mitte kordagi! ei tohi koeraga kontakt kaduda ning likvideerida eos olukorrad, kus koer hakkab midagi muud toimetama või pöörab millelegi muule tähelepanu* keerutamised ühele poole – teisele poole (sellest saab meie leivanumber – koer teeb kiunumise saatel kiireid pöördeid)* „koht“ ja kohapeal ootamine – kohaks on meil puur, kuid seal püsimisega on probleeme, töötame kodus selle kallal* kõrvale tulek ja kõrvalkõnd – kõrvale ta ilusasti ei tule, seega tagumise jalaga tagant ettepoole liikudes aitan tal asendit sättida. Kõrvalkõnd sujub ilusasti (nojah see on see maius nina ees meelitamise protseduur)* lamamine ja lamamas püsimine – lamab aga püsimine on päris kehva, nojah selliselt beebilt seda oodata on liiga ambitsioonikas* tagurdamine – kui Bertal on see probleemiks siis Nèraga teeme seda kergelt* kaheksate tegemine – ühte pidi ja teistpidi (kaheksad siis kohapeal, mitte liikumises)* enda juurde kutsumine – no sellega ei ole kunagi probleeme olnud
Trikid:* trumm* palumine* 2x2 (siin pean otsustama, kas Nèraga hakata tegema jooksu kontakte või 2o2o – tahaks jooksukaid aga ma ei ole hetkel veel pädev seda analüüsima, millist treeningprogrammi see tähendab* roomamine – see tuli väga hõlpsalt meil välja Kui mainin, et tegevused tulid kergesti välja siis ikka ainult nii, et maius nina ees ja meelitades. Iseseisev tegevus või kaugjuhtimine on välistatud – taaskord 2e kuuselt seda nõuda oleks tõesti väga ambitsioonikas. Harjutuste vahel oli mäng ning Nèraga on trenniplatsil kerge mängida, see paneb teda kõik unustama ja ta on keskendunud minule ning mängule. Bertaga näiteks ei ole ma kunagi seda suutnud teha. Aga uus joon, mis avaldus oli see, et kui kõrval teised kutsad mänguhoos või ülesandeid sooritades häälitsesid siis Nèra otsustas ka nendega väga lärmakalt suhelda ning neid rünnata (ma ei tea, kas seda tegevust saab ründeks nimetada aga mina nimetan seda nii). Taaskord selge märk, et koer on arg. Ka teistel inimestel tema puudutamine on vaevaline, väike seakisa või eemale põrkumine toimub. Oehh! Reserveeritus ongi selle tõu kirjelduses sees, kuid lootsin, et äkki saan mina sellise julge isendi. Ega muud teha ole kui pean sellele ekstra rõhku panema ja tegelema. Räägin Nataljaga ja vaatan, kas see oleks hea idee, et igapäev hüppan trenniplatsilt läbi ja lasen teda teistel käperdada.Senise ligi 3nädalase koosolemise ajal ei ole vist möödunud päeva kui mu kutsa ei oleks kohtunud uute inimestega või harjunud mitmete erinevate koertega koos olema. Minu elus eksisteerib 2 versiooni, kas olen ise külas või on mul külas inimesi. Oehhh :) ma ei ole kunagi nii sotsiaalselt aktiivne olnud (okei, Berta tite-eas olin vist samas seisus). Sotsialiseerimine on täistuuridel!

Võitlus

Vaip koeraga või koer vaibaga?

Tüüpiline magamisstiil; diivani ja puuri vahele pressituna

Meie esimene ühine arsti külastus

Kahjuks vaktsineerimist ei saanud teha, sest kõrvas on mingi jama-asi, mis nõuab ravimist. Mhhh mulle ei meeldi sellised asjad.

Hakkan ka tõsiselt kaaluma koera kindlustamist, sest vet summad on ikka oi oi kui valusad. Ei taha mõeldagi, et mis need siis on kui tehakse midagi tavapärasest teistsugust asja (jätan kõrvale fakti, et kui sellist protseduuri vaja läheb siis on ka emotsionaalne taluvus üliväike).

Aga väiksel tegelasel oli arsti juures käimine üks suur mäng. Ei huvitanud teda, et ruumis on võõras inimene, ei heidutanud teda kõrgel platvormil seismine, ainult siis tegi väike põssa häält kui Elo tal kõrva surkis.

Rohu panemine jäi meil koduseks tööks. Kohe kui Berta nägi, et ma võtan kotist välja kõrvarohud ja istun maha, oli ta nagu välk elutoast kadunud. Nojah tal kogemus omast käest võtta! Nèra ei osanud halba aimata ja nii ta minu juurde tatsas, eks ta protseduuri aegu tegi taas põssahäält aga kui maiust sai siis oli see ebameeldivus unustatud.

No egas midagi oleme siis järgmised 10 päeva tublid ja teeme kuuri ära. Loodan, et saame bakteri kõrvast välja ja sellest ei kujune korduv jama.