Eile avanes suurepärane võimalus koera sotsialiseerida
suures Tallinna kesklinna saginas. Kaasa oli varutud maiused, mänguasjad,
väljaheite kotikesed, kuid nagu alati oli minu ettevalmistus suurem kui reaalne
vajadus.
Kohe kui Nèra autost välja võtsin ja ta avastas ennast
parkimismajast, kus möödatuhisevad autod, inimesed, erinevad helid, oli koeral
uudistamist oi kui palju. Suundusime tiheda liiklusega tänava äärde ning
inimestest kubisevatele tänavatele.
Möödudes ühest peenest Tallinna restoranist, mis inimesi
täis ja suured aknad tänava poole, otsustas Nèra, et kõige parem idee on ühe
suure akna alla kükitada, pissida ning samal ajal erinevatesse ilmakaartesse
ennast pöörama hakata, et ikka igast aknast vastuvaatavaid inimesi näha. Kuigi
piss oli lõppenud, unustas koer ennast ning endiselt kükitades vaatas ta
restoranis söövaid inimesi. No eks publikut oli ka üksjagu, kes teda vastu
vaatasid.Õnneks nägin naervaid inimesi, seega kellegi söögiisu ega eetiline meel ei saanud kannatada :)
Juba varem märkasin, et Nèra on tänaval mööduvaid autosid
karjatama hakanud, nii ka seekord. Pean sellega tegelema hakkama. Lisaks on tal
lisandunud komme, et iga vastutulevat inimest on vaja esialgu silmanurgast vaadata
ja kui inimene möödunud siis teda nuusutada. Seda ma ei pea halvaks kombeks,
pigem kutsika uudishimuks.
Minu rõõmuks oli koeral saba seljas
lehvimas ning kogu tema kehakeel reetis, et ta tundis ennast ülihästi uues olukorras. Ta oli põnevil,
uudishimulik ning ükski heli ei häirinud teda. Ei seganud see, et hotelli eest
möödudes tulid lükandustest kamp inimesi, mööda tuhises ja pidurdas takso. Ainus, mis teda haukuma pani oli üks eksootilise välimusega meesterahvas, kes
ülihelikiirusel kõndis ning oma väga logisevat kohvrit järel vedas. Koera
haukumise põhjuseks võis olla ka see, et see kohvriga mees ehmatas mindki, sest
tema kohver oli üüratu ja sellega tekitatav heli väga imelik ning ta ilmus minu
seljataha väga ootamatult!
Ja oi kuidas mulle meeldib töökoera kiire ümberlülitamise võime! Näiteks see sama kohvriga mehe juhtum, kus koer haukuma hakkas, piisas kui ma
pöördusin Nèra poole, käskisin tal istuda, kiitsin ning andsin maiust – koer oli
hetkega kogu oma tähelepanu ainult minule suunanud. Ükskõik, mis olukorras või müra keskel Nèrat nimepidi
kutsusin, pöördus ta sekundiga minu poole ning kontakt koeraga oli saavutatud.
Korra nägin, et koer hakkab kergelt ärrituma kui roclaga
mees suurt koormat manööverdas (olime jõudnud Stockmanni alasse, kus Hullude
Päevade kraami õue paigutati), võtsin Nèraga kontakti ning olenemata rocla
imelikust kriiksumisest ja inimmassidest, kelledest möödusime, oli koera pilk
jäägitult minule suunatud ning kõik muud segavad tegurid tema jaoks kadunud.
Meie sotsialiseerimise tuur oli mulle väga heaks üllatuseks.
Ma ei arvanud, et Nèra ennast selles olukorras nii hästi ja loomulikult tunneb.
Aegajalt koerabeebit vaadates võisin lausa kuulda kuidas ta ümiseb laulda " kassid jäid sulle, kuid see linn on minu!".
Nojah samas tal ju ka titeaegne Frankfurti lennujaama kogemus, kus me tunde
aega veetsime.Ning ka seal, olles õrnas eas, ei märganud ma koeras pelgust inimmasside ja linnamüra suhtes.
Järgmise sammuna tahaks temaga Vanalinna jalutama minna (see
ei ole niivõrd Nèra sotsialiseerimise eesmärgil, vaid ma ise ei ole sinna ammu
sattunud) ning testida kuidas ta reageerib kui meist mööduvad lähedalt vilkuritega
töötav kiirabi/politsei või tuletõrjeauto.
Enne Nèra saabumist oli mul mõttes koera sotsialiseerida
kaubanduskeskustes, kuid hetkel ma kahtlen selle idee vajalikkuses. Tänavakogemus
peaks olema piisav, et näha kuidas koer käitub kui tema lähiümbruses on palju
segavaid tegureid. Lisaks olen ma veendunud, et kaubanduskeskused ei vaata
soosiva pilguga seal olevaid koeri.
Meie sotsialiseerimine käib täistuuridel ning seni ei ole ma
avastanud olukorda, kus koer ennast märgatavalt ebakindlalt tunneks. Hakkan kergelt
kahtlustama, et mul on tugeva tahtejõuga ning enesekindlust juurde kasvatav mudilane :)
 |
| Tundus olevat hea koht! |
 |
| Mustikal 3ndal oktoobril. Täiendasime talvevarusid |
