2 võistlust ühes: Maardu ja Heimtali

11 – 12.11. Maardu

Kohtunik: Rene Blank

Berta AG rajad läksid selle alla, et sättisin koera poomi otsale ilusasti tagasi ning võtsin ise dsq. A kontaktid olid väga ilusad, isegi väike seismine koera poolt oli märgata.

HY rajal oli koer kiire ning tegime puhta soorituse, kiiruseks 4,28m/sec

Järgmisel päeval oli Nèra etteaste. Kui päris aus olla siis olin Nèra startideks päris küpse. Jube väsimus, külm ning ainus soov oli koju sauna minna. Õnneks sain ennast võistlusmeeleollu seada enne starti.

Esimene rada oli väga ilus, kiire ning kaunis ja kohas kus ma eeldasin, et koer jälgib minu kehakeelt, jätsin käskluse ütlemata. Ja loomulikult läinud ta oligi. Sellest rajast oli vääääga kahju!

Tähelepanek mulle: rada lõppeb viimase tõkkega, maksimum pingutus sinnani!

Teine Nèra rada läks kohe alguses lappama. Põhiline viga on selles, et ma ei usalda koera stardis püsima jätta ja nii me alustamegi alati valest kohast.

Minu ainus lootus on, et ükspäev on meie tiimil kaunis stardipüsivus.

Paar põnevat pilti Raul Siim`u fotoaparaadi vahendusel:

Ilus näide sellest, et hüppamisel on tagajalgade treenitusel kõige suurem roll!

26.11.16 Heimtali

Kohtunik: Stefi Praakli

Olen Berta trenne poole võrra vähendanud ning lasen tal mõnusat elu nautida, seega panin ta kirja kõigile 4le rajale. Las olla tal ka väike trenn.

HY rada oli kiiruseks 3,84m/sec ja koht 6s (osalejaid 19)

Koht nii vilets ei olnudki, kuid koer oli hirm aeglane – vahepeal tahaks rajal koerale nähtamatu rihma kaela panna ja teda sellest natukene kiiremini jooksma utsitada

AG rada oli kiirusega 3,82m/sec ning 5ka sain A otsast – olin 100% kindel, et koer oli kontaktis ning ületasin peale A-d ka viimase tõkke, kui nägin kohtuniku kätt tõusmas. Ilma veata oleks me 2d olnud aga maabusime 5ndale kohale (osavõtjaid endiselt 19)

Järgmine rada oli dsq, sest palusin Bertal viisakalt poomi uuesti sooritada. Ei saa ju nii nagalt kontaktid üle hüpata

Viimane AG rada oli kiiruseks 3,60m/sec ning veatu – jebedijeee mitte ühtegi kontaktiviga ei olnud! Koht küll 8s aga tühja sest!

Seejärel Nèra etteaste.

Oi see oli tegelikult ilus jooks, mis me tegime! Ma teadsin, et tunnel – tõke – tunnel kombos peab peale tõket valssima ning koera õigesse avasse saatma, kuid ma otsustasin keerulisema võtte kasuks. Ja ärakutsumisega kutsusingi ta valesse tunneliauku (tegin kerega liiga suure kaare)

Teine jooks oli kaunis, mulle meeldis. Enne 3nda tõkke komberdus oli tingitud sellest, et mulle tundus, et koer jookseb valesti, kuid õnneks sain ennast korrigeerida ja koera õigesti jooksma (ajakaotus ca 1sec, kuid ei saanud viga). Üritasin ise kiiresti joosta, koerale õige trajektoor näidata ning enda arvates oli juhtimine suht ilus.

Ainus, mis Heimtalis meele mõrudeks tegi oli see, et ma olin enda asjadega koguaeg jube ajahädas. Küll Berta starts tuli liiga kiiresti, sain küll koera soojaks soojendatud kuid kiiruse ässitamine jäi ajapuudusel ära (sellest ka aeglane koer). Siis tuli iga Nèra start mulle nii ootamatult, et ma koguaeg ehmatas, et jälle meie stardis. Õnneks koera sain igakord ilusati soojendatud, kuid enda unustasin enne teist jooksu ära ja nii ma keset rada suure reielihase ära tõmbasin. Aga adrenaliinisööst oli nii tugev, et kohutava valuga sain joosta maksimum kiirusega. Märkus mulle endale, koera soojendades ära unusta ennast ära!

Stefi rajad olid üliägedad ning neid oli nauditav joosta!

Söödav auhind?

Uhke mudilane

Minu printsess soovis ka poseerida :)

Aasta ametlikele võistlustele sai punkti panna ning nüüd tuleb uuest aastast mõelda, kuidas Nèraga edasi toimida. Millise treeningplaaniga ma teda treenima hakkan ning äkki panna ta juba A1 hüpperadasid jooksma. Ma tõesti ei naudi A0 radasid – need on kiired otsejooksmise rajad aga väga tahaks natukene väljakutseid nautida. Eks paista, mida teen!

Nèra planguga on lood sellised, et 135cm kodu plangul teeb ta ideaalseid 100% sooritusi, kuid TAKO originaalpoomil teeb ta mega ülehüppeid. … ja ma ei oska selles olukorraga hetkel tegeleda, seega jätkan nuputamist, mis psühholoogiline kiiks koeral on selle poomiga.

JRT meistrivõistlused - 3ndad

Seekord 3ndat korda ning kohtunikuks Indrek Tirmaste

Minu väike valge printsess ei väsi mind üllatamast. 

Lootusi mul nendel võistlustel väga ei olnud, sest ebatiinuse aeg käsil ning Berta hoolitseb hetkel oma 10ne nähtamatu kutsika eest! TAKO hallis koera puurist välja meelitamine oli töö omaette ja kui ta välja sain siis oli mu ees seismas värisev ning õnnetu olemisega koerake. Oma ebakindlust näitas ta välja iga oma keharakuga kuid õnneks on aastatega minus enesekindlus kasvanud, seega ei lasknud ennast häirida, vaid asusin koera soojendama. Täiskasvanud koeraga koostöö on imeline, täpselt on teada, mis nuppudele vaja vajutada ning mida teha, et koer „käima tõmmata“. Seega operatsioon „Berta jooksma“ sai alata ning starti läksin juba enesekindla ning lõbusa Bertaga. Kiirus oli väga mõistlik ning rada oli kuidagi väga hea joosta. Seega puhas tulemus HY rajalt ning alla pidime vanduma 0,06sec ainult Innale ja Hugole. Ma isegi tean, kust me selle aja kaotasime – 7nda ja 8nda tõkke juures kohmitsesin väga kaua, sest ajasin enda vajaliku asukoha natukene sassi ja seega ma sundisin koera suurema kaarega tõkkele minema kui oleks pidanud.

lendame

davai-davai-davai

Koer kuuletub - näitan, et tõsta käppa ja koer tõstab!

AG rajale minnes oli ainus eesmärk ilusad kontaktid teha. No ja ilusad need olidki (A-l Berta isegi korraks seisatas kontakti lõpus ja minu „ok“ peale liikus kontaktilt minema) kuni poomini. Ja ma tean milles viga oli! Ma kiirustan liialt koera juurest minema just poomi lõpu poole – märkus mulle „jää seisma kontakti lõpus!“. Seega 5kas kirjas, kuid aeg oli minu üllatuseks kõige kiirem – olin täiesti veendunud, et A-l koera seisma panemine ning slaalomi sisenemisel koerale ettejäämine röövis paraja portsu aega aga tundus, et minu sisetunne eksis.

kontakt?

Kokkuvõttes 3ndad ning eriauhind kui kõige kiirem AG rajal jooksnud koer. Pole paha!

Kolmas :)

Lexberryd muidugi ruulisid täiel rinnal ning tegid puhta töö (I koht Kristi ja II koht Tiina no ja III koht mina :))!

Lexberlased

Uus toidukauss?

Kohustuslik paraadfoto!

Aitäh piltnikele!

Täiskõrgusel poom - jippiiii!

21 oktoober on see ajalooline päev kui proovisin esimest korda täiskõrgusel poomi.

Olin meeldivalt üllatunud, et 90% olid ilusad tabamised.

Terve see nädal olen kodus teinud poomi kõrgusega 130cm ning kontaktiotsa ei ole viitsinud vaipa panna (see oli tõesti viitsimise taga, sest ilm oli kas külm või vihmane ja kuidagi ei tahtnud ühtegi ekstra liigutust teha), tulemuseks on kontaktitabamised ca 98%. Eile õhtul oli 100% sooritus (ehk siis 20st jooksust 20 olid perfektsed).

Pärnu Agility talvehooaja I karikaetapp

Koht: Pärnu

Aeg: 22.10.2016

Kohtunik: Indrek Tirmaste (väga seffid rajad!)

Kohale saabudes olin meeldivalt üllatunud kui lahe treeningsaal pärnakatel on! Ruumi täpselt piisavalt, mõnusalt soe ning väga lahe nn green room kus saab oma võistlusjärge oodata. „Green room“ oli nii mugav, et vahepeal unustasin ära, et peaks rada õppima minema.

Nèra etteaste.

Uskumatu kui tubli see koer on, anna aga rada kätte ja ta sooritaks selle ideaalselt. Ainus probleem on lohakas koerajuht. Seni kui näitan mudilasele mida ja kuidas teha on ideaalne etteaste aga mingil kummalisel põhjusel mingil X hetkel unustan ära kus ma olen ja mida tegema pean ning lõpetan juhtimise. Ja see on hetk kui meil kõik „lappama“ läheb. Pean tõsiselt endasse vaatama ning mingid prioriteedid ja eesmärgid paika panema, enam nii ei saa jätkata. Mul on kõik oskused ja teadmised olemas kuidas seda koera juhtida, nüüd on aeg need ka ellu hakata rakendama.

Lubadus endale: „Stop lohakale juhtimisele! Igal võistlusel keskendun sooritusele ning igal rajal annan endast 200%“.

See võistlus ja see video on viimased kus saan endale etteheiteid teha.

Berta etteaste.

Mis võistlusest või tulemusest saab rääkida kui:

(a) Lähen starti ning olen starditõkke valel poolel

(b) Unustan ennast lobisema ning ehmatan kui kuulen enda nime, et pean startima

(c) Õpin AG, kordan AG rada niimoodi, et esimese startija jooksu vaadates avastan, et ooot ooot mina õppisin rada, kus sees ei olnud poomi ega A-d!!! …ja õpin õige raja selgesks eesolijate jookse vaadates (aega oli õppida 3 koera jooksu pealt!)

(d) Isegi ei märka, et koer pooles slaalomis välja tuleb, rääkimata kontaktide mittesooritamise märkamisest

(e) Enne starti minnes võtan Nèra starti kaasa ja viimasel hetkel avastan, et ups Berta start on hoopis!

Vot need on Berta võistluse märksõnad, rohkem ei kommenteeri :)

(Berta jookse on videol palju, sest iga rada sai joosta 2x järjest. Mulle see süsteem meeldis, sest siis sai katsetada võtteid, mida esimesel rajal ei kasutanud.

Indreku rajad meeldisid väga, pärnakate hall meeldis väga, korraldus meeldis väga ning võistlusõhkkond meeldis väga! Minu võistlussooritus ei meeldinud väga!

Kokkuvõttes väga mõnus laupäeva veetmise võimalus :)  

Innovaatilised isejooksvad agility tossud!

Kui hakkasime Bertaga A3 uksevahele piiluma siis enda motivatsiooniks ostsin Salomon Speedcross tossud, mida ma enne jalga ei pannud kui oli meie esimene A3 võistlus. Loomulikult ei olnud ma tol ajal teadlik aliexpressidest ja muudest e-kaubamajadest, seega võib arvata, mis hingehinda ma nende eest tasusin.

Jätkan traditsiooni, seega ostsin ka Nèra A3 saabumise auks motivatsiooni-tossud! Lubage tutvustada minu uued isejooksvad A3 agility tossud! 

Väga mugavad, praktilised ning isejooksvad.

A3, siit me tuleme !!!

Minu uued jooksutossud (võinoh nii ma selle väljamineku endale leebemaks valetasin)

Täna siis selline päev :)

Mõnipäev tahaks lennata aga mitte väga kõrgelt ...

Viiiuvops!

.... ja mõnipäev on kõik ümberringi nii normaalsed, et ise endale kummaline tundun :)

Ahhhhh! Minust räägid või?

Meie!? Meie oleme alati normaalsed!!!

Tubli mudilane, kahju, et perenaine aegajalt susserdis on!

Koht: TAKO hall

Aeg: 16.oktoober 2010

Kohtunik: Anne Tammiksalu

Minu väike printsess on tulevikulootus! Olen uhke!

Plaan oli nädalavahetus TAKOs võisteldes ja rajaabina abiks olla, kuid elu läks omasoodu. Seega sain enda panuse toimkonda ja võistlemisse anda ainult pühapäeval.

(pole elus nii kontrastide rikast päeva veetnud kui oli laupäev. Tegevusi skaala ühest otsas teise ja tagasi. Päev täis pisaraid, kurbuse hetki ning rõõmu ja eluõnnistamist. Jah, elu on täis ootamatusi!)

Kui päris aus olla siis pühapäeva hommikul TAKO halli jõudes oli mul viimnegi energiaraas kehast kadunud. Kui ma oleks kuskil halli nurgas madratsit märganud, oleks ilmselt sinna magama läinu. Kuid mingil imeväel on agility selline asi, mis annab mulle energiat ja rõõmu, seega toimkonnas olles tundsin kuidas iga hetkega taastun ning energiat juurde saan. 6h peale saabumist oli aeg Nèrale eluvaim sisse puhuda ning temaga starti minna. Nojah kui aus olla siis Nèrale ei ole vaja eluvaimu sisse puhuda, sest mudilane on tegelane, kes on valmis igal sekundil minuga koos tegutsema ning igakord imestan, et mis teda selleks motiveerib (tal on ükskõik, kas premeerin teda söögiga, mänguga, sõnaga, tema töötahe on alati olemas. Mul on tunne, et tegevus ise motiveerib teda :) )

A0 1 rada

A0 taseme radasid ei ole ma väga pädev hindama, kas need on keerulised või lihtsad. Sest meie meeskonnale on meeltmööda need rajad, kus saab ohtralt tagantlõikamisi, sülepöördeid, kaugsaatmisi ja ärakutsumisi teha. Algus oli pikk sirge ning rada planeerides lubasin endale, et ma lähen 1 ja 2 tõkke vahele ja siis annan lubava käskluse koeral jooksma asudes. No ja mida teen mina!!! 1sec püsivust ja juba annan stardis koerale lubava käskluse, olin enda tormakusest nii ehmunud, et ma isegi ei andnud Nèrale „edasi" käsklust! Kui ma olin avastanud, et olin enda lubadustele risti vastupidist teinud siis kõva häälega ahastasin „ma ju ei planeerinud üldse niimoodi!“, mis omakorda tõi kohtuniku näole naeratuse.

Nojah sellest samast takistusest võtsin meelega dsq ning edasi jooksime imeilusa ja kiire raja

A0 2 rada

Kohe lust on joosta radu, mis nõuavad natukene suuremaid pingutusi kui  sirged otsad. See rada mulle väga meeldis, ainult üks koht oli selline, mis nõudis valssimist, kuid ma teadsin juba eos, et valssida ma ei jõua. Isegi enne starti mõtlesin, et lähen riskile ning teen sülepöörde (kuigi seal oli väga kahtlane takistuse nurk, mis oleks koera ilmselt valesse kohta tõmmanud). Ja rajal otsustasin ikkagi valsi kasuks – mul oleks see isegi ilusasti välja tulnud aga ma olin nii hoos, et unustasin koerale näidata, et ta peab ka hüppama. Seega sellest tõkkest võtsin jälle meelega dsq (mulle ei meeldi tulemused rajalt, kus ma teen kasvõi ainult 1e tõkke päästeoperatsiooni). Kõik ülejäänud oli väga ilus!

Okei, see nüüd läheb spekulatsiooni ja pilotaaži radadele aga videost vaatasin Nèra aega ning see oli ikka super võrreldes teistega (ilmselt esimese koha maxi oleks tiba kiirem olnud aga teistele tegi "tuule alla". Samas see on nii ebaõiglane ja hüpoteetiline oletus, et las see jäägu lihtsalt minu heietada ja unistada :))

Anne A0 rajad väga meeldisid! Rõõm oli neid joosta!

Seekord siis dsq rajad, kuid kui ma videot vaatasin siis särasin rõõmust. Mulle väga meeldis meie koostöö (v.a. esimese raja algus, kus ma ise ära susserdasin), mulle meeldib kuidas minu tegevus hakkab tasapisi koerajuhtimist meenutama ja oi kui hästi see koer jookseb. Mulle meeldib Nèra hüppesirutus ning kui ma õigesti näitan on tal väga ilusad väiksed kaared (eks me oleme selle kallal ju väga palju tööd ka teinud!)

Sisetunne ütleb, et Nèral juba on stardipüsivust, kui ma veel saaks enda ka nii kaugele, et ma koera usaldaks ning ta starti ootama jätaks! Aga noh A0 ongi selleks, et harjutada ning meeskonna ühtekuuluvust lihvida.

Ahjaa, autasustamist vaadates kuulsin äkki enda nime ja selgus, et kohtunik oli meile eripreemia andud „Tulevikulootus“. Wow, naguetmismõttes!, Wow! Olin hiiglama uhke ja nii armas, et selliseid auhindu jagatakse!

AITÄH, olen väga uhke ja rõõmus eriauhinna üle!

Minu oma või?

Minu!!!

Mõni pidu võib väga väsitav olla :)

Nester kustus keset pidu!

Meie perering täienes 2e uue uustulnukaga - kääbuspinser Nester ja minisnautser Flory. Ükspäev tulid nad külla ning peale möllutamast kustus üks tüüp momentaalselt!

Berta suhtumine kutsikatesse oli ootamatult hea. Ta oli üliõnnelik ning hakkas nendega ise mängima (naguetmismõttes!). No ja muidugi kutsikabande kiusas Bertat ka päris korralikult. Nèra see-eest avaldas oma arvamust häälekalt ning talle see titekari ei meeldinud!

mis tahad minust?

kambakas

3kuune Flory ja 2,5kuune Nester

16kuune Nèra, kes õiendas kutsikatega terve õhtu

Nèra, Running Contacts Nèra !

... ja meie lugu jätkub.

Talv muutub kevadeks, kevad suveks, suvi sügiseks ning ainus, mis on jääv on meie igaõhtused jooksukontaktide treeningud.

Ei ole meid takistanud tormituuled, elektrikatkestused, paduvihmad ja rahe. Üks mis on kindel on see, et igaõhtu  võtab minu-Nèra meeskond kohad sisse ja alustame oma päeva lõbusaima osaga :)

Päris ekstreemne oli viimaste päevade treening, kus tuul vingus, vihm peksis vastu nägu ning meid valgustanud tänavavalgustus oli elektrikatkestuse tõttu kustunud. Taskulamp aiaposti külge, koer veelgi põhjalikumalt ära soojendatud ning kui veendusin, et plank ei ole libe, alustasime treeningutega :)

Lõbus oli, või noh Nèra nautis täiel rinnal, sest tal on RC harjutamine päeva kõige ägedam osa :)

Tähelepanu! Valmis olla! Läks!

ilus

Minu inglihäälega ristitütar, olen uhke :)