Sügishooaja esimene sisevõistlus - Nèra rokkis 100ga

Aeg: 23.9.2017 / TAKO

Kohtunik: Stefi Praakli

Taaskord möödus üks võistlus, mille kohta saan öelda, et mõnus tunne oli joosta! Tegin hiljuti väga suured korrektuurid enda mõtlemises ning treeningplaanides. Avastasin, et võistlustel rada õppides tegin alati 2 strateegilist plaani jooksmiseks: (plaan 1) kui ma jõuan õigeks ajaks siia siis ma teen sellise manöövri ja (plaan 2) kui ma jään kohale jõudmisega hiljaks siis teen siin sellise manöövri. Mismõttes ma niimoodi üldse mõtlen! Loomulikult pean ma jõudma igale poole ning alati peab olema 1 plaan, mida tuleb algusest lõpuni teostada. Seega alates Uulu võitlustest võtsin otsuse, et alati on mul olemas 1 plaan ja alati järgin ka seda.

Lisaks kõigele usaldan koera igas olukorras ning ei jää kuskile passima ja veenduma, kas ta sooritas manöövri või mitte (kui ei sooritanud siis olemas jälle üks vihje, mida edaspidi trennis hoolsamalt treenida).

HY 1 rada

Väga lahe rada! Sees kohutavalt palju vaheletõmbamisi ning iga takistus oli selline, mis nõudis väga täpset ajastamist. Kõik sujus plaanipäraselt ning endalegi oli üllatus, et eelviimase tunneli sisenemisega koeral probleeme tekkis. Pean paaris trennis tunneli-fookust kinnistama, et sellised apsakad ei juhtuks. Jah, minu viga seisnes selles, et kui ütlesin tunneli käsu siis võtsin juhtiva käe ära ja asusin edasi spurtima, kuid mulle ei meeldinud see, et Nèra sellele reageeris ja ei läinud tunnelisse! See oli küll selline olukord, kus koer ei oleks pidanud minu juhtimisveale reageerima aga õnneks tean kuidas seda parandada, et koer enam nii erksalt minu liigutustele ei reageeriks.

Kahju oli ajalisest kaotusest (ilmselt ca 4..5sec läks mässamisele)

Kiiruseks 4,79m/sec, -10 ja kohaks 5

HY 2 rada

Perfektne rada, ilus jooks, sellepärast oligi hirmus kahju alguse susserdamisest. Sellel korral oli see 100% minu viga! Kuna ei jätnud koera kaua starti püsima siis olingi vales kohas ja koer ei saanud aru, mida tegema peab.

DSQ aga ma nimetan seda ilusaks, sest susserdamine oli ainult 4ndal takistusel ja kõik ülejäänd väga ilus

AG 1 rada

Jube trikikas ja keeruline rada! Aga starti minnes otsustasin, et see on tehtav! Ja ära tegime, puhas ja kiire rada! Jube kahju oli minu viimase tõkke mitte näitamisel tekkinud koera segadusest, kuhu kaotasime ca 1sec. Aga selle vea ma panen hetkel selle arvele, et meil on treenimisel tõkke vältimise periood (mulle ka öeldi, et õppeprotsessil võib esineda tõrkeid, kus koer ilmselge tõkke juures ei soorita seda, vaid vaatab mulle otsa ja ootab infot, mida tegema peab).

Kiirus 5,57m/sec ning kohaks 1 - jeeijeee

AG 2 rada

Jälle üks keeruline ja trikikas rada. Hiiglama kahju on, et koht, kus ma DSQ sain oleks pidanud olema hoopis teistsuguse planeeringuga. Viga, mida asun kohe parandama on see, et kui ma teen mingi planeeringu ja rada õppides märkan, et ainult mina teen nii siis ei tee ma teiste järgi! Ei õpi ümber!!!

Kahju selles kohast, kus DSQ tuli, sest esialgne planeering oleks ilmselt toonud puhta raja. Aga mis teha, eks edaspidi on teistmoodi.

Mis mind väga rõõmustasid olid üliilusad poomi kontaktid. Meie suur panustamine nendesse ning iganädalane special poomitrenn on kasuks tulnud. Pean nüüd ennast mugavustsoonist välja rebima ning hakkama treenima ka järskude pööretega kontakte, need on veel ligadi-logadi.

Kiik oli sellel võistlusel päris ok aga ikkagi nõudis minu suurt kontrolli – märkus mulle, kiige kontrolli pean teostama koera ees, mitte temast tahapoole jäädes.

Väga rahul võistlustega, sest kõikide radade sooritustega olen väga rahul. Lisaks on hea tunne, et paanikaosakond hakkab minus kaduma, mida senini olen päris palju tundnud. Suureks abiks pean seda, et me oleme tõesti palju võistelnud. Olen arvamusel, et mida rohkem võistlusstarte koeraga teha, seda sujuvamaks koostöö läheb ning minu sisemine kindlus kasvab.

Siin ka üks autasustamise pilt. No ei ole seda fotograafilist geeni mulle antud :)

Leia pildilt Nèra :)

Sündinud modell!

Berta on modelliks sündinud! Piisab kui  fotokaamera valmis seada kui Berta asub poseerima. Mul ei ole vajadust teda istuma/lamama/seisma panna, vaid koer ise leiab kõige parema asendi ning ta on selles kuni ütlen "ok". Nii hämmastav kui see ka ei ole siis absoluutselt iga pilt Bertast on justkui see kõige parem! Nojah mõni meist on modelliks sündinud ja mõni ei ole :)

Berta leidis heas valguses võttekoha ja asus poseerima ...

... ka üks teine tegelane üritas pildile saada (seda tegi ta ka ülemisel pildil)

Lõpuks ometi see must nässakas :) kadus ja Berta sai oma ilu näidata

Elagu nartsissism :)

Huvitav kas asi on ainult minus aga on ju ilus koer :)

Ilus hüppetehnika

Nagu teeks sporti :)

Veel üks näide Nèra hüppesirutusest (tegelikult see suht mudidele iseloomulik)

Väike hõbeniit ja hullupilk koeral käib asja juurde :)


Fotod Riia võistlustelt 19-20.8 2017. Fotod: Igor Loginov

Sees oli tunne, justkui oleks maailmameistri kulla võitnud!

Aeg: 10.9.2017

Koht: Uulu staadion

Kohtunik: Àgnes Tòth

..sest täpselt niimoodi ma ennast koju sõites tundsin!

Selle aasta viimane välivõistlus möödus aastaajakohaselt – päikseta mõõdukalt soe ehk siis ideaalne koertele ning kui viimane jooks sai joostud hakkas vihma sadama.

Naudin välivõistlusi! Koera ja enda ettevalmistus jooksuks ning mahajalutamine on lihtsalt ideaalne, ruumi on palju, saad rahulikult omi asju teha, ilma kedagi segamata. 

Àgnes Tòth rajad olid päris trikid! Lõks lõksu küljes kinni ning ükski tõke ei olnud selline, kus saaksid kontrolli kaotada.

3st rajast sain 2 tulemusega ning ka see 3s DSQ-ga tulemus on puhtalt oma enese lohakus – mingil põhjusel ei tahtnud koera kauem stardis hoida ja seega ise olles vales kohas, valis Nèra vale tunneli augu.

A3 radu joostes olen selle võistlusega kõige rohkem rahul! KOHE VÄGA RAHUL! Igal rajal olin ise ja oli koer täpselt seal, kus ma planeerisin, et oleks (v.a 1x teise raja alguses kui ma kiirustasin stardiga). Ühelgi jooksul ei olnud mul paanikaosakonda, vaid mina ja Nèra toimisime koos väga hästi! 

Vigadega rajad meile poodiumi kohta ei andnud, kuid meele teeb rõõmsaks see, et Nèra kiirus on meeletu! Videot vaadates avastasin mitmeid juhtimisvigasid, mille likvideerimisel saaksin ta veelgi kiiremaks arendada. Seega mõttes andsin meile kõikide radade eest kuldmedali :D

Sellel võistlusel sai kinnitust 3 nõrka kohta, mida eesoleval 3l kuul hakkan igas trennis harjutama – (a) järsu nurga all kiire slaalomisse sisenemine. Täna võtab Nèra alguses 2 pulka korraga, (b) peale poomi järsud pöörded. Täna teeb kontaktikohal Nèra mahaastumise kõrvale (c) kiik, mis detailse kontrollimiseta kipub lendkiigeks minema. 

Need samad 3 teemat oli mul juba Moravia võistlustest teada, kuid keskendusin teistele teemadele (A järsud pöörded, stardipüsivus, takistuse fookus, poomi-tunneli valikud), mis täna on heas olukorras, seega ongi hea uued teemad plaani võtta.

Olen väääga rahul!

Paljude jaoks maailma kõige igavam postitus :)

Agility kõrval on minu suureks kireks iluaiandus. Kuna agility on enamikus minu vaba aja endale võtnud ning ülejäänud vaba aeg jaotub ära Hiiumaal taimedega eksperimenteerimiseks ning linnakodus muru niites ning viisakat iluaiandust harrastades (tiheasustusega linnaruumis ei kipu ma väga kõrgelennulisi aiandusideid teostama).

Müstika on see kuidas mingi uue idee saamisel haarab see mind nii endasse, et ei ole mingiks probleemiks 1e päevaga 8tonni killustikku laiali vedada või siis teha alustöid 25m² lillepeenra tarbeks. Koomilisem hetk oligi see kui eelmise aasta sügisel sain äkkidee teha uus lillepeenar ning kuna pinnaseks on mul lausliiv siis pidin tellima hobusesõnnikut. Palusin talumehel 6tonni sõnnikut valmis tehtud lillepeenra alusele kallutada. Ära sõites avaldas talumees head meelt, et ma linnainimene olen väga õige meetodiga kartulipeenra teinud kuid järgmine kord võiks kartulipeenar olla ikka ruudukujuline, mitte ümarjas ja laineline. Tänavu suvel see sama talumees sõitis minu majast mööda ning ilmselt oli selles samas kohas õitsev lillepeenar see, mis teda sundis autot peatama, välja tulema ning pead vangutama. 

Lisan siia väikse video, mida paar nädalat tagasi ühest aiaosast tegin, Eesmärk on, et talvel videot vaadates aitab see mul kevadisi töid paremini planeerida ning hoida meeles, milliseid istikuid pean kevadel muretsema hakkama :)

sellel aastal olid elulõngad eriti nadid

Budleia, liblika magnet

Nèra oma lemmikohas Hiiumaa aias - laua peal!

No ja ilma rannata ei saa ju ükski Hiiumaa läbi, seega absoluutselt igal Hiiumaal veedetud päeval saavad koerad tunde rannal joosta ning ujuda.

Berta Luidja ranna SPA-s

pildidl on 2 koera :)

Nèra ei oska väga ujuda, seega Berta toob merest pulkasid ja Nèra võtab need rannas talt ära

Järjekordne pulga olelusvõistlus :)

Viljandis Berta ja Nèraga sügist nautimas :)

Koht: Viljandi

Aeg: 2-3.9. 2017

Kohtunik: Svetlana Kreslina

Luige võistlusel avastasin, et peale võistlusi ja võistluse ajal oli Berta väga vallatus tujus ning tema tahe joosta on olemas. Tundsin suuri süümepiinasid, et olin nii pikalt teda võistlustelt eemale hoidnud, seega sai Viljandisse regatud mõlemad tüübid.

Kui aus olla siis osaleksid kõikidel radadel mõlema koeraga, kuid selle aasta kevadest avastasin enda jaoks tõsiasja, et kahe koeraga osalemine on ikka päris kalliks muutunud (varasemalt ei olnud ma kunagi jätnud osalemata või osalenud ainult 1l päeval rahalistel kaalutlustel). Kuni selle hetkeni ma isegi ei märganud, mis stardimaksud olid, vaid vapralt regasin igale võistlusele, igale rajal. Minu finantsiline käitumine ei ole muutunud, seega avastasin, et stardimaksud on drastiliselt tõusnud. Psühholoogiliselt on parem kui peale teist rada on stardimaks väiksem ja kuidagi ebaõiglaselt krõbe on 9€/rada läbi võistluse.

Vaba turumajandus on asja nimi ning nõudlus määrab hinna, seega see jutt jääb nüüd siia :)

Berta oli nagu Berta ikka. Läksime lendstardiga rajale ning päris vahvalt minu väike südameprintsess tormas. Bertaga joostes pakub mulle rõõmu koera jooksulust, seega ei hakanud parandama seda, et koer 1pulk varem slaalomist välja vupsas. V.a see õnnetu varem slaalomist välja tulemine oli rada ilus, puhas ja kiire. Mul oli Berta pärast väga hea meel.

Teine Berta rada oli ka väga ilus aga ajakaotus tuli slaalomi sisenemisest, mida pidime kordama ning kahju oli poomi ülehüppest. Kiiruseks 3,9m/sec kuid see oleks kindlasti üle 4tulnud kui slaalom oleks esimesel katsel õnnestunud (väga keeruline sisenemine oli)

Nèra oli Nèra ise. Enne starti nagu flegma koll ja nii kui rajal siis toimub transformeerumine ja minu hallata on helikiirusel tormav rakettkoer. Kolmest rajast õnnestus 1 rada ning olenemata sellest, et öeldi, et väga ilus jooks, ei olnud ma ise sellega rahul!

Sees oli väga ebakindel tunne ning oli tunne, et jäin igale poole hiljaks. Väga keeruline rada oli, seega suutsin täpselt 3s kohas raja ära unustada ja sellega koera mõnusalt suurtele kaartele tõmmata. Kahju oli ka ca 1,6sec ajakaotusest, mis ta peale poomi trallitas. Aga see oli tingitud minu mittejuhtimisest.

Vaikselt rühime edasi ja õnneks nüüd on ka tulemustega radasid hakanud sisse vupsama.

Järgmise AG raja ebaõnnestumise panen slaalomi arvele, tegin ise vale planeeringu ja sellega tekitasin koeras ikka paraja segaduse. Hüpperada oleks pidanud puhas tulema aga ma ise olin süüdi, et otsustasin (ainult treenimise eesmärgil) teha slaalomisse sisenemise sülepöördega. Ma tõesti tahtsin vaadata, kas see võistlustel toimib. Sisse tuli viimaste võistluste tüüpviga – kui koer suure kiirusega slaalomisse siseneb siis läheb ideaalselt õigest kohast sisse aga jätab teise ja kolmanda pulga vahele – hakkan selle probleemi tegelema ja küll ma välja nuputan, millest see tingitud.

Nèral AG rajalt -5 tulemusega III koht.

Kahju, et viimasel ajal on Eesti võistluste trendiks hakanud kujunema, et antakse auhinnaks maiusepakike. Loomulikult kingitud hobuse suhu ei vaadata aga kurb on see, et poodiumil olles ei jää alles ühtegi mälestust.

Mina isiklikult oleksin väga õnnelik kui poodiumil käigust jääb järgi mittetarbitav meene – ei pea olema medal ega karikas aga kasvõi väike must-valge printeriga trükitud diplom.

Ilmselt on see minu kiiks aga nii meeldiks kuid hiljem meenutada ja vaadata, et näe sellel kuupäeval saavutasime selle koha ja sellel kuupäeval selle koha! Kui keegi arvab, et võib selle seisukoha panna selle arvele, et olen elujooksul saanud vähe auhindu siis on see väär arusaam. Mul on suur kohver diplomeid täis, linnakodu sein ägiseb medalite all ning karikatelt pühin tolmu iga nädal. Jep, ka 25a tagasi võidetud diplomit vaadates, tunnen uhkust enda üle! No ja Hiiumaa kodu seinaalune riiul ning ühe toa sein on uhkeid rosette ja karikaid täis – jep, see ei tee sisekujundust ilusamaks aga teeb südame soojaks :)

Loodan, et see trend muutub ja karikaid, rosette, diplomeid, medaleid hakkab ka edaspidi poodiumitel jaguma :)

Augusti võistlusrindel

Augustis õnnestus võistelda Jõulumäel (kohtunikud: Elika Lass ja Svetlana Zolotnikova), Luigel (kohtunikud Harri ja Anne Huittinen) ja Riias (kohtunik Petr Pupik - super ägedad rajad!). Peatähelepanu oli Nèral, seega Berta osales ainult Luige võistlusel.

Detailselt ei hakka ühtegi võistlust lahkama, sest süvaanalüüsi olen teinud juba treeningpäevikus ning peale minu see vaevalt kedagi huvitab!

Pildid Riga Cup võistlustelt. Foto: Juris Maurans

Ideaalne poomikontakt

Kuna Nèrat treenin iseseisvalt siis selle suve võistlustega tuligi esimene tagasilöök minu kogenematusele. Olin tulihingeliselt keskendunud Nèra tehnika treenimisele, seega meie treeningud piirdusidki ca 10..15 tõkke harjutustele, kus rõhuasetus keerulistele elementidele. Selle tulemusena ei teinud ma 3e kuu jooksul ühtegi pikka rajatreeningut ning see andis väga tugevasti tunda võistlustel. Sügise saabudes saab see viga parandatud, seega olukord, mis mind väga ei heidutagi.

Augusti jooksud ühes pikas videos:

Bertaga võistelda oli tõeline nauding, kogenud koeraga ka kõige keerulisemat rada joosta on puhas rõõm, koer on seal kus olema peab ja nii need tulemused tulevadki. Luige RV kokkuvõttes olime Bertaga 5ndal kohal (kokku 22 võistlejat). Oleks AG rajal poom vigadeta, oleks me isegi kolmandaks tulnud aga oleks oleks oleks oleks. Seega Berta sooritusega olen ülirahul.

Nèra Luige Caciag AG rajal oli puhas tulemus käega katsutav (puhta tulemusega oleks me ka esikohale maabunud). Süüdistan ennast, et kaotasin koeraga silmside ning lasin tal väga kerges kohas vea teha (enne ja peale seda viga oli ilus puhas jooks).

Luigel saavutasime ka 3nda koha. Olin üllatunud, et olenemata sellest, et ma tõrke korrigeerimisele kulutasin ca 3sec, olime esimesest koerast ainult mõned sajandikud aeglasemad.

Riia, Jõulumäe ja Luige võistlused panen Nèra treeningu arvele, seega DSQ-de sadu ja mitte väga ilusad tulemustega rajad mind ei heidutagi. Koer on ülitubli, kuid mina pean veel harjuma koera rakettkiirusega ning seda ohjata oskama.

Aeglaselt kuid sihikindlalt liigume tähtede poole :)

Unustasin Bertale öelda, et tegemist ei ole kõrgushüppega!

Eraldi soovin ka mainida Riias juhtunut. Mulle väga meeldib, et kohtunikud on rohkem tähelepanu hakanud pöörama koerte heaolule. Ehk jälgitakse kuidas koerajuht koeraga käitub.

Natalja G. käitumine Indiyga on mulle juba halvas mõttes varem silma jäänud. Selles tandemis on tunda vihkamist ja külmust. Natalja G jookse Indyga on kole vaadata, iga koera eksimus toob koerajuhi näole nördimust, kalkust ja vihkamist (uskumatu, et selliseid sõnu saab agilitys kasutada!). Riias tegi kohtunik Natalja G-le hoiatuse (vihane kohtunik seiskas võistluse ning väga emotsionaalselt rääkis selle inimesega ca 5min), kuna ta füüsiliselt karistas koera peale jooksu (Indy ajas pulkasid maha. Kuid koera käitumine on tingitud ETS haigusest) !!!

Selline teguviis paneb mind väga tugevalt esmalt ohkama ning seejärel toob minu mõtetesse väga suure küsimärgi. Inimene, kes peab koertekooli, on ise treener (selle kooli abitreenerite teema on kurb fakt omaette!) ning annab nõu koerte koolitamisel, väärkohtleb oma koeri!!?? Mis eeskuju selline inimene saab teistele anda ja kas siinkohas peaks rangemaid meetmeid kasutusele võtma? Koerad usaldavad meid, nad annavad meie heaks kõik ja siis võtab keegi inimene endale õiguse peksta koera!? Antud juhtumi inimmaailma ümberpanduna on sama nagu liikumispuudega lapse ema peksab oma last, sest see ei ole suuteline jooksma! Kui absurdne veel saab olukord olla.

Ma ei poolda vihast mõtteviisi viljelemist kuid Riia juhtumi peale mõeldes ning tajudes, et see inimene on paljudele ebajumal koertemaailmas, toob raevu mu mõtetesse ning väga vihase tunde meeltesse! 

Loodan, et see on koht kus nii mõnigi süüvib olukorra tõsidusse ning teeb omad järeldused!!!

Kes on hea treener?

Minu teekond spordimaailma algas kui olin 5e aastane ning see teekond jätkub. Ilmselt minu elus ei ole hetke kui ma sporti ei oleks teinud. Olen tegutsenud professionaalsel tasandil, kus iga su samm on ära planeeritud ning kui oma treeningmahtudest rääkida siis igal kõrvalkuulajal vajub hämmastusest suu lahti ning enamus arvab, et bluffin (kui aus olla siis olen treeningkoormusi isegi vähemaks rääkinud, sest reaalseid numbreid ette ladudes ei usuks keegi seda!). Olen teinud sporti tasemel kus kogu ihu ja hingega oled selles maailmas ning üheks treeningmeetodiks on istuda tunde ookeani kaldal ning õppida selgeks lainerütmi. Olen harrastanud individuaalset spordiala, kus iga su samm sõltub ainult sinust endast ning oma tulemusest pead endale aru andma ning teinud sporti kus meeskond ning meeskonna tunnetus on kõige olulisem. Sellel väga pikal teekonnal on minu elus olnud mitmeid treenereid, oma ala tippusid, teel tippu rühkivaid ning harrastajaid/kambajõmme, kes koos minuga õpivad. 

Treeneril lasub tohutu vastutus ja kohustus anda endast kõik ja saada tagasi palju energiat. See on nagu tants nööril, kus iga sekund pead valitsema oma keha ja emotsioone ning samas andma endast parima. Oma kogemusele toetudes olen täna veendunud, et hea treener peab tundma ja armastama oma ala rakutasandile välja ning südamest hoolima oma õpilastest. Jah, see on tõsi, et maailmameistriks kedagi treenida, ei pea ise olema maailmameister aga sa pead teadma ja tunnetama, mida tähendab olla maailmameister ja kuidas selleks saada.

Hingesoojendav oli lugeda Susan Garretti mõtteid treeneri olemusest, olen temaga 1000% nõus - http://susangarrettdogagility.com/2012/09/finding-great-instruction-in-dog-agility/

Ilusaid hetki treenides!

Saarema Cup 2017

Kohtunik: Monika Põld ja Anne Tammiksalu

Aeg: 5-16. Juuli 201

Koht: Mustjala

Otsustasin ikkagi see suvi teha 2e päevase tripi Saaremaale ning nautida ilusa looduse keskel, toredate inimestega agilityt

Esimesel päeval otsustasin ainult Nèraga võistelda. Kahjuks seekord meil tulemust ei tulnud aga iga rada oli meil heast tulemusest väga vähe puudu. Üheks põhjuseks on see, et rajal olles kipun koera ülekontrollima ning veenduma, et ta ikka tegi õige manöövri, kuid selle tulemusel jätan ma ennast lõksu ja ei jõua järgmisele tõkkele. Peaks endale mällu söövitama, et Nèra tegevust ei jää ma kontrollima, vaid usaldan ja tegutsen edasi. Teiseks põhjuseks on see, et endiselt ma väga ei usalda koera stardis, jah meil on hakanud tekkima mingi väike stardipüsivus, kuid eesmärk on, et ma saan teda 100% usaldada. Soov on, et ma lähen rajal soovitud kohta, kehaga näitan talle juba järgnema hakkavat trajektoori ning koer stardib. 

Aga tasapisi hakkab tulema, veel mõned võistlused ja olen enam kui kindel, et teeme ainult puhtaid radasid. Töö selle nimel toimub.

Hea meel on, et kontaktid on meil head, kahju on, et minu verbaalsete käskude õpetamise protsess on veel pooleli, seega pean enamjaolt rajanäitamisel panustama kehakeelele. Kiire koeraga ei ole see väga hea!

Nèra kiirus on ikka mega! Üks rada, kus sain ka ise võrdlevat aega võtta (rada, kus ma eelviimasel tõkkel kukkusin ja lihast rebestasin) ning selgus, et minu ebakindel rada oli ca 2sec kiirem kui raja kõige kiirem koer. Olin tõsiselt üllatunud, sest ma ise ikka veel ei suuda tajuda Nèra kiirust.

Seega nüüd käib treening väga kindla sihiga ning ootan põnevusega kui meil puhtad rajad tulema hakkavad.

Berta panin kirja ainult pühapäevale. Vaene pisikene südamekoer ei saanud ikka kohe aru, et miks ta peab jooksma! Berta kiirus oli bertalik ja nii me kõik rajad mõnusalt läbi chillisime. Tegelikult on Bertaga päris lahe joosta, kogu raja vältel suudan ma kõikidele asjadele mõelda ning imetleda kui püüdlikult ta üritab puhtalt rada läbida. Ta on mul ikka imearmas kutsu. Saime tulemused kirja kuid kiiruses pidime alla vanduma kiirematele seega platseerusime sinna keskmiste hulka. 

Nüüd seeria Martti imeilusaid fotosid. 

Üldse ei taha viriseda aga ikka vist natukene peab. Lisaks enda agility sooritusele võistlustel olen ikka enam ja enam hakanud tähelepanu pöörama ka kõigele muule. Seekord jäi silma rajatoimkonna tegutsemine ja koerte turvalisuse tagamine. Tegelikult ei ole see koerte turvalisust silmas pidades hea kui tunnelid ei paigutata tema õiges pikkuses, vaid 6m tunnel seatakse ca 4,5meetriseks ehk väga lössi. See ei ole ok. Või U kujulise tunneli raskusteks paigaldatakse kerged raskused ainult tunneli suudele ning keskel on lodi tunnel. Ka see ei ole ok. Jah, saan aru, et agility takistused on kallid, kuid tegelikult tunneli raskuseid saab väga kerge vaevaga ka ise teha ning ei maksa üldse nii palju. Võimalik, et tegemist on minu üliterava ohutunde tagamise eesmärgiga, kuid sama oluline nagu on koera võistluseelne ja -järgne soojendamine on minu jaoks määrava tähtsusega koera turvalisuse tagamine ka rajal.

Imestasin ka reeglitest kinnipidamise eetikat! Kui võistluste keskel muudetakse takistuse asukohta siis kas kõik eelmised tulemused tühistatakse või muudetud takistusega tulemused kuuluvad kordamisele, aga sel korral nii ei tehtud! Lihtsalt tekitas imestust kui keset võistlust muudetakse takistuse asukohta ca 2m raadiuses ja võitleja teeb sellekohase märkuse siis seda ignoreeritakse!

Olen seisukohal, et iga võistlus peab olema ülesse ehitatud rangetele reeglitele ning võistluste vältel tuleb igale võistlejale tagada võrdsed võimalused (v.a. force majeur olukorrad).

Moravia Open 2017

Selle aasta plaani sai võetud, et osalen Nèraga nii paljudel suurvõistlustel kui vähegi võimalik. Salaplaan, et ka Moravia Openil ja täide see läkski!

Jah annan endale aru, et meie meeskond on väga noor ja tööd kuhjaga vaja teha, kuid olen tänulik, et osalemise otsus sai tehtud!


Teele sai asutud päev varem ning varahommikul mina, Marta ja Kaisa teele asusime. Minu väiksesse autosse mahutasime 3 inimest, 4 koera ja hulgaliselt asju. Ära mahtusime !

Meie kolmene seltskond klappis koheselt ning terve tee oli meil alati millestki rääkida. Jutuhoos avastasime ennast Poola piiri ületamas ning sügavalt imestasime, et kas tõesti Trumpi külastus Poola tekitas piirpunktile range valve ning relvastatud mehed. Mismõttes te soovite meie passe! Pliksid lükkasid minu kui enam-vähem venekeelt kõneleva inimese „tanki“ ja nii ma üritasin kahele hambuni relvastatud piirivalvurile selgeks teha, et tuleme Eestist ning meie riigis on isikuttõendavaks dokumendiks ID kaart ning passe ei ole. Lisaks sellele oleme teel tsehhi ning koertega võistlema. Lasime onul autosse vaadata ning selle peale kõik 4 koera andsid häälekalt endast märku. Õnneks onu küsis minu käest, et mis ma arvan kus ma olen, mille peale vastasin, et Poola piiri ületamas. Nojah, selgus, et olime Venemaa piiriületuse kohas. 3 naist, 3 gps-ga nutitelefoni ning tomtom ja me ei saanud ikka aru, et olime kursist kõrvale kaldunud!

Kui asja koomilisus jõudis kohale ka piirivalvuritele siis nad asusid meie telefonides kaaridl surfama, et näidata kus me oleme ja kuhu minema peame. Meie selja taha parkinud bmw elanikud kutsusid mind enda juurde ning ütlesid, et ma ei pabistaks ning küll te ka selle Poola piiri ülesse leiate. Juht teatas, et 20km sõita, kõrvalistuja ütles, et ikka 100km. Välimuselt meenutasid mind aidanud mehed hiidsuure Hulk`e ning väljapaistev keha oli kaetud väga kreiside tätoveeringutega (lisaks nende auto ilmselt maksis 10000 xrohkem kui kogu minu maine varandus kokku). No nii siis piirivalvurid seletasid Martale/Kaisale kuhu minema peab ning „kapid“ tegid mulle selgeks kuhu mina pean minema ja nii me piirpunktist välja manööverdama asusimegi (tuli sõita aedikust välja ja vastassuunasvööndis). Piiripunktist välja minnes selgus, et keegi meist ei olnud ära fikseerinud, et kuhu siis ikkagi minema peame J - õnneks Poola piiri ülesse leidsime ning olime selleks hetkeks ca 1,5h ajas kaotanud.

Peale 21h sõitu kohale jõudsime! Enne kui meid hotellituppa lubati sain ma uue külmadushi osaliseks! Kuna broneering oli minu nimel siis asjatasin hotellis mina ja ka mina täitsin dokumente. Kui olin meid sissekirjutanud, pöördus hotellitöötaja minu poole ning palus, et ka minu TÜTRED dokumendid esitaksid! NAGUETMISMÕTTES!
Õnneks kosutav ööuni parandas kõik hingehaavad.

Reede 7.juuli – ametlik AG rada
Rada õppides sain aru, mis tase Moravia Openil on! Sellist spurti ja nii keerulisi radasid ei ole ma elu sees teinud! Eesti A3 oli selle kõrval nagu kergemapoolne A0. Raja raskemad osad saime ilusasti tehtud, eriti uhke olin peale poomi „out“ käsklus ja kaugsaatmine tunnelisse. Nèra tegi perfektse poomi soorituse ja out`i. Ka raske kiik-slaalom kombinatsioon sai tehtud ja siis ma lennutasin ta parema käsklusega rajal välja. Deem! Rajapiirete ületamine tähendas ka dsq-d. Kahju, et Nèra nii suure kiirusega sea kaart võttis, oleks ta rajapiirdes püsinud, oleks meil ülikiire ja ilus puhas ametlik rada tulnud

Laupäev 8.juuli – Open eeljooksud (1xHy + 2xAG)
Kui arvasin, et reedene rada oli raske siis selgus, et eksisin. Nii keerulisi radasid ei olegi varem näinud. Ütleme nii, et iga kolmas manööver oli lõks. Rõõm on sellest, et kõik dsg-d olid sellised väga napid (Biro AG rada oli kole susserdis) ehk siis natukene arenemisruumi ja treenimist meie meeskonnale.

Pühapäev 9 juuli – 1xHY ja 2xAG
Pupiku päeva esimene AG rada õnnestus meil ideaalselt!!! Lendkiigest on hirmus kahju, kuid sellega selgus, et kiike pean ma hakkama kõvasti harjutama, et ta suurel kiirusel seda isesesivalt teeks! Selle võistluse poomi ülehüpe pidi muidugi tulema tulemusega rajalt aga ülehüpe tuli ainult sellest, et samal ajal kui koer oleks oma viimast sammu esikäpaga poomil pidanud tegema, tõmbasin ma teda käega vasakule ja nii ta kõrvale hüppas (seega kui oleks otsepoom, oleks poomi sooritus ideaalne).

Rõõm on selles, et Nèra kiirus rajal ei olnud päris see, mis alati ehk tavaliselt on ta veelgi kiirem, seega selle raja teiseks kiirem aeg oli ülisuur üllatus (pürr Bazooka oli Nèrast kiirem 0,97sec ja Nèra tegi suuuuuri kaari aga pürr ei teinud). Seega täiesti konkurentsivõimeline kuts on mul!

Eelmise aasta EO-l võitis Laura&Bazooka, Martina&Kiki tandemit ning nende võidujooks on siin:

Moravial Bazooka jooks on siin:

Kokkuvõttes! Kõik dsq tulemused, mis sain on üliheaks õppetunniks! Euroopa trend hakkab sinnapoole minema, et rajad on kiired, sportlikud ning väga keerulised. Absoluutselt igal rajal oli slaalomi sisenemine 90kraadise nurga all ning enne seda praktiliselt sirgjoones takistused, mis võimendavad eelgi koera kiirust. Ehk tuleb koerale selgeks õpetada tagantlõikamisega 90kraadise nurga all slaalomi sisenemine väga suurel kiirusel, lisaks peab ka koer aktsepteerima seda, et koerajuht liigub vastusuunas. Palju oli radasid, kus tunnel oli A või poomi all ja see eeldas koera iseseisvat liikumist ning õige takistuse võtmist käsu peale. Lisaks oli sellistes kombinatsioonides, kus koerajuht ja koer olid erinevatel pooltel ning käsu peale pidi koer järgmise takistuse isesesivalt sooritama. Serpetiine oli ülipalju, vist ei olnud rada, kus oleksid serpetiinid puudunud. Palju sirgeid lõike, kus lõpus oli mõni ülikeeruline lõks, mis eeldas koerajuhi kiireid jalgu ja/või koera verbaalset käskude teadmist.



Võtsin plaani teha Nèrale selgeks:

* verbaalsed käsud, milles ei tohi ta mitte kui kunagi eksida (sete, vivi, out, tik, tak, parem, vasak, hoop, shasha)

* iseseisev korrektne kiige sooritus – kiige mittekontrollimine oleks väga paljudel radadel andnud koerajuhile edumaa

* slaalom - rasked nurgad, kiire sisenemime, minust liikumisest mitte sõltumine (eesmärk kui ütlan sõnaliselt „slaalom“ siis koer siseneb õigesti ning teeb korektselt lõpuni)

* poomi/tunneli/A käskluse selgeks tegemine ning nende eristamine


Annan meile aasta aega, et eespool nimetatud teemad selgeks saada (õnneks tean kuidas neid treenida ning osad teemad on juba meil töö all) ning 2018 Moravia Openil näidata, mis puust me tehtud oleme! Julged sõnad kuid kui eesmärke ei sea, ei ole ka tulemusi.

Suurvõistluse kogemus oli nii minule kui Nèrale hindamatu! Olla valmis pikkadeks päevadeks, endale selgeks teha millal ma stardin ja kelle järgi, olla valmis keskenduma rajale ka siis kui ümberringi kõlaritest tulev lärm, mustmiljon võõrast koera ja meeletu kuumus. Oi kui uhke ma olin Nèra üle, kui ma panin ta starti ja samal ajal tema kõrval kõlaritest rääkima hakati. Koer ei teinud sellest välja, vaid tema tähelepanu oli suunatud rajale. Nèra puhul imestasingi seda, et starti oodates ei nautinud ta seda melu, kogu tema olekust oli näha, et ta tahab minema. Ta oli uimane, loid ja emotsioonitu aga nii kui me rajale saime toimus muutumine ja mul oli hüper-super rakett-koer!

Väga hea kogemuse hankimise võistlus ning olen ääretult uhke ühe raskeima raja läbimise üle. Hea koer on mul, nüüd on aeg endaga tegelema hakata ning koerale järgi jõuda.


Järgmine aasta jälle Moravia Openile!

Minu väike lendkoer

võistlusplats paremalt poolt .... 

... ja võistlusplats vasakult poolt

Finaaljooksude eelne taevas