Igal koeral peab olema peremees aga igal peremehel ei pea olema koer!

Kandes oma mõtet pealkirjast edasi siis tahaks veel hõisata, et suured tugevad koerad ei tee mehi rohkem isasteks ja naisi vingemateks femme fatale`ks.

Hakkan jälle õelutsema aga vait ei saa ka olla.

Oma 3e kuuse kutsikaga olen elanud igati aktiivset elu, meil käib järjepidev sotsialiseerumine ja aju-/füüsise väsitamine. Üheks meie rutiiniks on saanud kodumetsas jalutamine. Eesmärgiks ikka, et sirguks üks tubli ja tore mudi koer.

Minu koerte elu sisaldab palju ühiseid jalutuskäike tuttavate koertega ja kohtumisi võõraste koertega, kes meist jalutamisel mööduvad. Mööduvate koerte osas olen võtnud seisukoha, et need on mööduv nähtus, sõbrunema me nendega ei hakka (kuigi osad vastutulijad arvavad teisiti) ning võõrastega kohtumise hetkel peavad minu koerad jääma neutraalseks.

 Bertaga on see strateegia väga hästi õnnestunud, nüüd käib sama töö Nèraga.  

Üks vahejuhtum pani mind tõsiselt mõtlema oma koerte turvalisuse üle ning mind tabas julm arusaam, et olenemata sellest, et mina teen kõik õigesti on meie seas vastutustundetuid inimesi, kelle piiratud mõttemaailma tagajärjel võin oma koerad tõsisesse ohtu seada.

Eile mõnusas sumedas suveõhtus jalutades nägin meile vastu tulemas meest-naist 2e koeraga. Võtsin oma koerad paremale poole lühikese rihma otsa ja saavutasin mõlemaga kontakti, nii me asusime neist 2st koerast mööduma (vastutulev seltskond jäi minust vasakule poole). Hetkeks  märkasin, et vastutulev suuuuuur bordoo dogi kiskus jõuliselt meie suunas, kuid asusin tegelema sellega, et minu koerad võõrastest koertest neutraalselt mööduksid. Hakkasime just mööduma üksteisest kui see bordoo lohistas oma perenaist meie suunas (naine lihtsalt lohises flexiga (!!!) järgi), sain õnneks napilt seltskonnast mööda kui kuulsin suure koera lõrinat enda selja taga ja perenaise malbet häält „ära tee, mis nüüd on, ära tee, mis nüüd on“ ning inimese lohisemist kruusal. Ilmselt sooritasin mingid gaselli hüpped kui kuulsin lõugade lõksutamist ja lõrisemist, igaljuhul eemaldusin võõrast koerast kiiresti, ise enesekindlal häälel oma koertele öeldes „liigume edasi, hästi!“. Minu koerad ei reageerinud sellele rünnakule, ainult Berta korra kõõritas lõriseva koera suunas aga minu käes olev maius oli ahvatlevam (olin oma koerte reageeringu üle positiivselt üllatunud).

Olles võõrast koeraseltskonnast ca 20m kaugusel, pöördusin tagasi ja nägin kuidas see dogi endiselt tahtis meie suunas söösta ja see naine hoidis oma koera flexiga (!!!) kinni ning ei olnud suuteline koera liikumissuunas edasi juhtima. Meist ta sinna võimlema jäi, minu eesmärk oli sellest vastikust olukorras kaugeneda.

Ahjaa temaga kaasasolnud mees oli koos labradoriga ning ei teinud ühtegi liigutust, et seda naist aidata.

See, kas see bordoo dogi soovis minu koertega sõbruneda, mind tagumikust näksata või ühte minu koertest õhtusöögiks nahka pista, ma ei tea! Kuid seda ma tean, et sellised olukorrad on nii ohtlikud, seega võtsin vastu otsuse, et pipragaas on nüüdsest mul alati kaasas (lõpp unustamisele!) ning kõhklemata kasutan seda kui vajadus tekib.

ca 60kg koerailu - Bordoo dogi / foto: Mastifite Tõuühing

Sellised vahejuhtumid panevadki imestama, et miks inimene võtab nii jõulise koera, kui tal jõud ja mõistus koerast üle ei käi? Kas see lihaseline suur koer paneb teda paremini tundma ja ta tunneb, et on kõigist üle? Oi kuidas oleksin tahtnud selle naisega rääkida aga ilmselt ei avane kunagi selleks võimalusi, sest ka järgmine kord kui me metsateel kohtume siis on ju meil koerad kaasas ja algab taaskord eluohtlik takistuste rada!

Ja mis jama nende flexidega on, mis põrgupäralt neid kasutada kui su tugev koer kipub  võõrast objekti nähes järsult ründama, ei ole mina näinud inimest, kes käsitleb sellistes olukordades oskuslikult flexi rihma.

Loodan, et sellised ekstreemsused lõppevad! Prrrrrrrr!!!

ps. ma ei süüdista ühtegi koeratõugu, vaid süüdistan vastutustundetuid koeraomanikke!