Thursday, April 19, 2012

Seda juttu oli hea kirjutada :)


Huvitav, kas koer tunneb ka, kas trenn oli hästi tehtud või keskpäraselt?
No igatahes minul on hea tunne peale väga head trennipäeva. Täna oli koer kiire, motiveeritud ja tragi. Õnneks ka mina väga suuri apsakaid ei teinud (vähemalt enda arust!). Nohjah vahepeal koera suunates slaalomisse ütlesin, et „mine noh sinna selle asja juurde, mille nime ei mäleta“ aga slaalomisse läks ja sooritus oli ilus. Isegi keerulised tagantkäe hüpped läksid ilusasti – paar tõkke takistust lõpus tuli aga see oli tingitud sellest, et ma ise väsinuna ei kontrollinud enam oma keha liikumist korrektselt.

Meenutasin, mis tunne oli esimestes trennides kus elus esimest korda pidi agility rajal koos koeraga jooksma ja teda suunama – tunne oli selline, et ma ei õpi kunagi oma keha haldama selliselt, et kontrollitult keeran jalgu-käsi-keha selles suunas, milles soovin koera minevat. See, et keset kõige kiiremat spurti, pean hõikama käskluse, kiitma koera, rajanumbreid järgima, koeraga kontaktis olema ja kõige selle tulemusena teeb koer täpselt seda, mida mina soovin!! Tundus võimatu!  Aga täna tunnen endas arengut, sisemine tunne on kindlam ja näen kuidas alguses keerulised kombinatsioonid koostöös koeraga saavad ületatud ja koer käitub enesekindlalt.
Meie eduka agility soorituste nimel olen hakanud isegi jooksutrennides tegema sellist asja, et keset distantsi annan koerale käsklusi ja kiidan teda – kõik ainult selle nimel, et ka kiiresti joostes suudan koeraga suhelda – mida kõike me oma koerte heaolu nimel ka ära ei tee (noh tegelikult on see ilmselt ikka meie endi heaolu, mis koerale edasi kandub).

Uhh selline filosofeeriv lähenemine täna :D

No comments:

Post a Comment