Esmaspäeval tegime trenni teises hallis. Seal samas kus eelmine kord koer ainult nuuskis ja keeldus midagi tegemast. Seekord oli reaktiiv-koer mul kaasas ning isejooksvad tossud. Tulemuseks hea trenn.
Paar trikiga asja oli, kus saime oma oskusi lihvida: kohe alguses arvasin, et tõkkest pimenurgaga tunnelisse minek (ise mõtlesin termini välja) ei õnnestu koheselt. Natalja abiga ja minu keskendumisega saime ka selle lõpuks korda.
Huvitav on see, et kui midagi tavapärasest teistmoodi teha siis kuulen küll kuidas treener kõrval hõigub ja saan aru ka, mida ütleb aga see ei jõua kohale, et ma nii ei tee. Näiteks viimane kord Natalja hõikus kiida koera või hüüa teda, sõnad jõuavad minuni ja fikseerin, mida peab tegema aga näed, vot ei tee nagu peab! Mille üle nuriseda siis kontaktpinnad on need, mis vahel tulevad välja ja vahel ei tule.
Kokkuvõttes, mina tunnen, et areng on meil toimunud, pean silmas pigem enda oma. Koer on nii või naa tubli, sest ta teeb täpselt nii nagu mina ütlen.
Pärast mõnus jalutuskäik seltskonna russellitega ning nende omanikega. Ilm oli mõnusalt kevadiselt lörtsine.
No comments:
Post a Comment