Berta & Nèra: Kevadkoerus 2012

Paar sõna meie ettevalmistustest. Mina, olen see, kes metsas eksib, suunataju on 0 ning autoga sõites kaardi järgi orienteerudes jõuame küll õigesse kohta aga mu enda arvates peaksime olema hoopis teises kohas.

Minu võistluseelseid pingeid tõstis ka fakt, et kogemata olin ennast reganud tõsiste tegijate rajale.

Egas midagi tuli ennast hakata kurssi viima, mis see orienteerumine on ja mida ma tegema pean. Indrek on meil orienteerumises asjatundja, õnneks oli seega keegi, kes mind õpetaks. Paar päeva varem usaldas Indrek oma orienteerumise kompassi minu kätte ja eelmistel päevadel koeraga jalutades oli kompass käes ja pidin ennast lokaliseerima. Sai selgeks asimuudi määramine, kaardil orienteerumine, tingmärkide selgeks õppimine ning viimasel õhtul oli mul linna kaart käes ja pidin toas ära määrama kus asub mingi oluline objekt Tallinnas, kuidas ma suunda määran ja kui pikk tee sinna on.

Saabus võistluspäeva hommik, minul jalg all nõrk, sisikond keeras sees ja täiesti mõtlematult võtsin Bertale rajale kaasa ca 8 viinerit, selgitus oli see, et kui ära eksin on mida süüa. Enne toast välja minekut rääkis Indrek veelkord üle orienteerumise põhitõed ja soovitas ka koer endaga kaasa võtta :D

Kõrvus Indreku sõnad, et orienteerumine ei tähenda kiiret jooksu (v.a. kui oled tipptegija), vaid mõtte tööd ja planeerimist. Enne kui rajale minna siis tuleb kaarti lugeda, suunad paika panna ja mõistusega rada läbida. Selge! Teeme ära!

Enne starti 15sec saime kaardi kätte ja mina topski küsisin, et kus siis kaardil põhja suund!!!! Appi, terve eelmine õhtu Indrek selgitas, et kaardid ongi tehtud nii, et kui kätte võtad siis N suund otse ees ja kaardil abijooned näitavad põhjasuunda ja nende järgi saab asimuudi paika panna. Jeee ma mäletasin seda kõike, eks!

Nuh kaart käes, start ja kohtunik ütles, et jookse otse, no ja mina jooksin, jooksin kohe nii kaua ja kiiresti, et unustasin kompassi, kaardi ja ajud starti. Oleks siis kordki piilunud kaarti ja vaadanud, kus see esimene KP asub! Ei, loomulikult mitte!

No ja nii ma spurtides ning toore jõuga jooksin lõpu punkti juurde - strateegia oli selline, et kui näen KP märgised siis seal see on. Kui avastasin, et olin vastasuunas jooksnud siis võtsin alles nüüd taskust kaardi välja ja asusin ennast lokaliseerima - aga kompass, ei SEE OLI ILUPÄRAST mul kaasas! Minu strateegia oli toore jõuga joosta mets läbi ja visuaalse vaatlemisega KP-d üles leida :D Totski ikka küll!

Ette rutates võin öelda, et kui raja pikkus oli ca 3km siis mina vehkisin rajal kindlasti 10km maha. Õnneks koer oli väga häppi, sest lahe ju metsas silgata.

No aga meie orienteerumine, otsisin ja otsisin meie esimest KP-d aga ei leidnud, kuna leitud vale KP-s olid kohtunikud siis eeldasin, et sellised KP-d on kõik. Tegelikult olid osad KP-d ka mehitamata. Küll ma silkasin vanakalt alla ja üles, metsa ääred kuni maanteeni välja, olin peaagu stardi juures tagasi aga ei leia esimest KP-d. .....ja kompass oli ilusasti mul taskus.

Foto: Janek. Issand, me oleme siin juba ju olnud??!!

Kui olin liivasest vanakast ca 3x edasi-tagasi üles-alla jooksnud, otsustasin esimese KP vahele jätta. Läksin teise KP-sse, kus oli meil üks vahva ülesanne, kändude alt roomamine, Berta sai ilusasti sellega hakkama, tubli koer! Järgmine punkt ja loomulikult selle asemel, et kaardil näidatud kohta minna, läksin jälle vastassuunas, miks, ei tea!!! Õnneks peatusin, uurisin kaarti ja leidsin ka järgmise punkti.


Foto: Inga / Koerus Meil oli aega KP-s isegi poseerida :D

Foto: Inga / Koerus. Fototõestus sellest, kui me regasime ennast 3ndas KP-s

Kui oleksin õigesti läinud oleks kohe ka neljanda KP üles leidnud aga ei!!! Vaatasin kaarti ja nägin seal väikest raudtee juppi, kus peab KP olema. Üllatusin nii, et suu vajus lahti, et kus põrgupäralt on Sütiste metsas raudtee!! No nii ma pea õieli jooksin suured tiirud taaskord vales suunas ja pidasin endamisi aru, et raudtee ju nii kaugel, kas tõesti pean sinna jooksma. No läheb võistlusalast välja aga eks ma jooksen sinna suunas. JA siis tuli tõehetk, see ju trepp, millest me igahommik oma hommikutrennis üles silkame. Ja saigi uus suund võetud. Seal oli vahva ülesanne, kus tegime trepikäsipuul slaalomit, koer ühel pool ja mina teisel pool - kirjas oli, et 3 käsipuu vahet aga mina totu, tegin poole trepini kui öeldi, et jah me saime aru, et te naudite seda aga nüüd võiks edasi joosta :)

Foto: Janek. Uhh palju ma neid trepivahesid pean uhama??

Nüüd otsustasin asja tõsisemalt võtta, aitab lahmimisest, on aeg ajud tööle panna. Vaatasin kaarti panin enda asukoha enam-vähem paika (jah, õige - kompass oli endiselt turvaliselt taskus) ning liikusin järgmise KP suunas, seekord viperusteta. See oli eriti triki ülesanne, labürindis koera suunamine ca 1m kauguselt. Siin jooksis mõistus kinni, sest ainus käsklus, mis ma koerale hüüdsin oli see, et püsi joonte vahel :D hallo, koer saab sellest ju kohe aru :D


Foto: Helen Vaher. Stiilinäide Maarjalt ja Ruudilt kuidas ülesannet sooritada

Järgmise punkti leidsime ka ülesse, see oli puuotsas :D sealt mineja hüüdis, et puuotsa tuleb minna koeraga ja 3x järjest. Haneks ei läinud, vaid ronisin ikka üksi ja üks kord puuotsa.

Foto: Martti / Koerus. Stiilinäide

Ja nüüd taaskord võtsin ette kaardi ja orienteerusin, kuhu nüüd minna. Enam-vähem õiges suunas, vahepeal sain ka Sütiste pargis jalutajatele jutustada, mis üritus ja mida me teeme. Sattusin võõrastega nii jutuhoogu, et unustasin võistluse, kui nägin mööduvaid jooksjaid siis tuli meelde, et miks me siin oleme, nii ma vabandasin, et rohkem ei räägi ja silkasime Bertaga edasi. Nüüd pidin Berta nuuskimise peale mõtlema, kus lillepoti all on maius, õnneks teisel katsel leidsime õige numbri üles. Kuna järgmise kontrollpunkti sattusin esimesena siis arvasin teadvat, kus see asub aga võta näpust väike ekstra-ekstra-ekstra tiirutamine ja siis alles leidsin KP ülesse. Seal pidin heitma ühe lelu märgitud alale ja Berta pidi selle sama lelu minuni tooma, ise olin ca mõne meetri kaugusel. Saime esimesel katsel ja üli kiiresti hakkama. Noh eks me ole oksa loopimist ja minuni toomist ju harjutanud ka. Aga kohtunikud ütlesid, et VAU nii tubli! Meil näod särasid ja lippasime edasi. Järgmise punkti leidsime ka naksti ülesse ja seal suur tunnel. Jah, Berta jumaldab tunneleid, seda järeldasid ka kohtunikud :D aga trikk oli selles, et mina pidin ühest tunneli otsast sisenema ja Berta teisest, pidime keskel kokku saama ja koos erinevates otstest välja tulema. Teisel katsel saime hakkama, sest ma ei arvestanud sellega, et mina ei läbi tunnelit nii kiiresti kui koer :D Aga nalja sai palju.

Väike stiilinäide kuidas me tunnelitakistuse läbisime. Loodan, et trennides Berta ei hakka eeldama, et me tunneleid koos hakkame sooritama.

Berta üllatus tõsiselt kui nägi mind tunnelis vastu tulemas

Ja saimegi koos tunnelist ühel ajal välja

Ja nüüd lõpu KP-sse. Ehheee üllatus oli suur kui koer pidi orienteeruma lihapallikeste ahvatluste vahel. Ütlesin kohtunikele, et see on ju minu koera unistuste rada!! Rihmakorrigeerimist ei tohtinud teha aga õnneks maiust sai kasutatud ja nii paistiski koerale minu vinku ahvatlevam kui need kolm suurt lihapalli ja nii me õigesti slaalomitasimegi seal.

Sooritus tehtud ja finishisse!

Finishis ootasid meid Cellie ja tema pererahvas. Neile kaarti tutvustades avastasin, et põrguvärk, ma ei kasutanudki kompassi. Haarasin kompassi välja ja kõik sai selgeks! Mõistsin milliseid hüpper suuri ringe ma ikka tegin. Oleksin tahtnud kohe uuesti rajale minna ja nüüd mõistusega selle läbida.

Tegelikult olin ma minu ja Berta sooritusega jube rahul. Koer töötas minuga koos ideaalselt, püsis vapralt kannul, tegi trikke nii hästi kui mina teda suunasin ja finishis olime mõlemad väga õnnelikud ja rahul. Ülilahe võistlus, edaspidi osalen raudselt Koeruse üritustel!

Foto: Janek. Mille järgi sa lõhnad? Sõid rajal viinereid?

Foto: Inga / Koerus. Iga russell kisub oma suunda

Foto: Koerus. Ruudi otsustas tshekata, mis on augu põhja

Foto: Helen Vaher. Russellite bande

Foto: Annika. Russellid hoos

Russellite bande Annika kaamera silmast

Foto: Terje Vanahans. Berta ja Ert

Ja nüüd vinku viskevõistlus. Kahjuks stiilipunkte välja ei jagatud, sest need oleks meile kuulunud! Otsustasin, et ei hakka jamama Berta püsivusega viskekoridoris, vaid palusin Karinin koera kinni hoida. Noh ja nii ma esimese vinku Karinile näkku viskasin :D , oleks ka ta suu avanud oleks vinku suhu kukkunud. Isegi Berta vaatas hämminguga. Otsustasingi järgmised vinkud Bertale visata, sest Karin teatas, et tal on kõht täis.