2012 ja meie tegemised!

Kohe-kohe on järjekordne aasta lõppemas ja kuidagi nii hea on teha väike pilguheit tehtule.

Kui aus olla siis esimese hetkega tahaks öelda, et aasta läks viuhti ja tavapäraselt rutiinselt, kuid tegelikult ei olnud see üldsegi nii!

Aasta algas sellega, et 1se jaanuari hommikul võtsin jooksusussid kapist ning asusime Bertaga treenima minu eesseisvaks jooksumaratoniks. Ütlemata hea oli hommikul kell 6 metsavahel koos koeraga kilomeetreid vallutada. Uhke olen, et mitte ühtegi trenni vahele ei jäänud ning iga trenn oli nauding. Eesmärk oli Riia maratonil hea aeg teha – jep, eesmärk sai saavutatud ja isiklik rekord tuli parem kui ma oodata oskasin. Juba olin valmis 2013 Berliini maratoniks stardinumbrit broneerima kui ootamatu põlvevalu mind jalust niitis. Hakkasin põhjuseid uurima ja ilmnes, et olen ennast ületreeninud, isegi 5 kuud puhkust ei ole aidanud mind traumast taastuda. Arstide diagnoos oli, et lõpp jooksule ning kriips agilityle aga agility osas plaanin arsti ettekirjutisi ignoreerida :)

Hetkel murran pead, mis võiks olla meie uus spordiala, mida koos koeraga teha (jooksjaid nähes on endiselt nutt kurgus ja kadestan kõiki, kes saavad endale jooksutrenne lubada).

Aga KÕIGE tähelepanuväärsem sündmus oli minu-Berta tandemi agility võistlustega alguse tegemine. Meie esimene start oli mai lõpus Pärnus ja meie stardinumber oli nr. 1.

Liblikad kõhus asusime stardijoonele aga ohhh kuidas ma seda jooksu nautisin. Esimene päris võistlus ja koera meeleolu oli maksimumis!

Minu jaoks oli see päev nii oluline ja ma tundsin ennast nii tublina nagu oleks midagi erakordset teinud.

Ja sellest meie agility suvi alguse sai. Mis mulle endale väga meeldis, et Lexberry`se bande oli igal osaletud võistlusel suure koosseisuga esindatud. Nii hea oli ise joosta ja omadele kaasa elada!

Raske on oma tänu sõnadesse panna aga Natalja ja Kristi toetus võistluste valikul, ettevalmistusel ja võistlus-radade õige jooksutrajektoori valikul oli alati märkimisväärne.

Ja siis me saime Tuhalas esimese koha! Jeeee see oli nii lahe tunne ja nii äge oli sellega kelkida :D

Meie tee A0-s oli väga edukas. Edukuse mõõdupuuks seadsin minu arengu, koera meeleolu ja soovi agility radadel tegutseda. Absoluutselt igal võistlusrajal oli koer kiire, kontaktne ning üliheas meeleolus, ka meie diskvallid olid sellised ilusad, mis mind ei heidutanud.

Sügisest hakkasime trenne tegema 2x nädalas, seega võistlushooaeg 2013 – siit me tuleme!

Ise hoian pöidlad pihus, et põlved alt ei vea – seni hullematel päevadel olen pidanud jooksma valuvaigistite abiga aga seda ma tean, et agilityt ma ei jäta! Sellise agility hulluga nagu Berta on rõõm trenne teha ja võistlustules olla.

Mööduva aasta märksõnadeks on veel Hiiumaa ja meie rannamatkad. Neid ma nautisin täiel rinnal. Indreku ja Berta seltskonnas käisime maha tunde ja pikki kilomeetreid. Berta, pane oma vaim valmis, 2013 plaanime ekstrapikki matku  teha!

Meeldejäävamaid sündmusi oli Soprano tüdrukute 2ne sünnipäev. Meie head sõbrad kogunesid Viimsisse ja mõnusas seltskonnas sai koerakutsade järjekordset aastakäiku tähistada.

Seisan endiselt sõnade taga, et koeraomanik on väga hea olla ning sellest parem on ainult see kui sul on lisaks suur toetajaskond, kes aitab hea nõu ja jõuga igal hetkel.

Anne ja Kristi, teie panus meie tegevustesse on nii suur, et seda ei saa sõnadesse panna!

SUUR aitäh teile!

Eks asun ise ka sinna libedale teele,  sean 2013 eesmärgid ritta:

• A1st A3e ??? – selle soovi osas pean veel endaga aru pidama, et kui õnnestukski aastaga „trollijuhiks“ saada, kas ma siis ka seda trolli võistlusolukorras juhtida oskan :D
• Soovin, et minu-Berta tandem teeb uuel aastal agility rindel ilusaid etteasteid, et meie treener Natalja meie üle uhke oleks
• Võimalikult palju Lexberry`se üritusi, et me oma õdede ja teiste suguvõsa liikmetega palju lõbusalt aega saaksime veeta
• Ja ka midagi isiklikku – et see koolitee lõppeks ja mul ei tekiks tahtmist edasi õppida, aitab juba tarkusest!!!

Tervitused ja head soovid kõikidele, kes meid teavad!