Koht: Heimtali, Viljandi
Aeg: 16.11.2017
Kohtunik: Inga Järv
Pikalt mõtlesin, kas minna külmetama või mitte kuid keda ma ikka lollitasin, sest see oli juba eos teada, et ma osalen :)
Berta tuli turistina ja toetusmeeskonnana kaasa, seega hommikul 2 koera autosse ja start Heimtali suunas. Ilus oli vaadata, et mida lõuna poole jõudsime, seda jõululisemaks ilm läks.
Jõudsime täpselt õigel ajal kohale, seega väike enda ja koera soojendus ning starti (pikema jalutuse õnnestus teha ilusa järve ääres enne Heimtalit).
Jube külm ja niiske oli ning ka enesetunne ei olnud kiita (järgmise nädala alguses selgus, et see oli gripi alge minus, mis nädala keskel maha murdis). Õnneks on mul agilityga nii, et olenemata enesetundest või valutavatest kohtadest siis võistlusplatsil ununevad need ning saan endast kõik anda.
HY 1 rada
Mulle endale tundus, et jube kohmerdamine ja sahmimine käis kuid videopildist vaadates mulle see jooks isegi meeldis. Nèra tegi oma asja, mina küll kohmerdasin tal mõnes kohas ees kuid koer ei lasknud ennast sellest häirida.
Kiirus 5,54m/sec ning I koht
AG 2 rada
Ai kurjam minu lohakust! Jätsin kiigele koera saatmata ja kohe saime pealetulekuga 5ka (tubli Nèra reageeris minu kehakeelele koheselt kui olin märganud, et ma ei olnud teda kiigele saatnud). Edasi kaunis ja ilus rada ja siis ma totu unustasin tunnelisse saates teda kutsumast! Miks ma küll arvasin, et koer teab, et peale kiiret tunnelit tuleb vasakule keerata? Loomulikult ta läheb tunnelisse kui seda näeb ja ma midagi muud ei ütle. Olin nii pahane enda peale, et ma sellise vea tegin! Parandasime selle väikse vea ära ja edasi taas ilus rada. Olekseid on alati hea öelda aga kui ma oleks alguses ilusasti kiigele koera suunanud ja peale tunnelit koerale midagigi öelnud, oleks meil olnud ilus puhas rada! Aga oleks tähendab seda, et koju treenima ja järgmine kord paremini!
AG 3 rada
Mingil põhjusel lagunes see rada kohe alguses ära. Seega peale tunneli-poomi juhtme kokku ajamist, tulin platsilt ära. Kahju koerast, sest Nèral oli power sees aga mis teha kui omanikul juhe kokku sulas!
 |
| Leia pildilt Nèra :) |
Ilmselt asi on selles, et ma olen Nèra liikumist paremini tunnetama asunud ja meil on hakanud paremini minema kuid alati rada õppides kibelen jubedalt starti, selline mõnus tunne on sees. Kibelen starti, et vaadata kuidas meil rada sujub ja meeletu enesekindlus on minusse tulnud. Enam ma kordagi ei mõtle, et kas ma sinna jõuan ja kas ma seda manöövrit jõuan teha. Kui leian parima lahenduse siis ma otsustan, et ma jõuan ja teen ning need ongi alati nii õnnestunud!
Naudin võistlusi, iga start paneb vere mõnusalt sees keema ja meeletu hea tunne tuleb sisse!
Rõõm on tõdeda, et ka oma plaanidest oleme mitmeid samme eespool. Kui A3e jõudsime siis seadsin eesmärgi, et selle aasta lõpuni on meie võistlused nagu treeningud, kus me kokku sulame ning esimesed tulemused hakkavad saabuma uue aasta alguses. Ootamatult on meie kontole kogunenud juba 5 puhast rada ning mitmeid trahvipunktidega tulemusi. Planeerisin, et suve alguses hakkan tegema tööd selle nimel, et koera liikumist kiiremaks muuta, kuid vaadates Nèra arengut olen hetkel plaani võtnud, et juba veebruaris alustan kiiruse lihvimisega. Lisaks seadsin uueks eesmärgiks, et 2018 Moraviaks on meil verbaalsed käsud kõik selged. Kui palju mul neid on ja kuidas ma neid treenin jätan enda teada, tean, et paljud viskavad nende paljususe üle nalja ja kohati teeb see ka natukene haiget aga ma ei keera sellelt teelt maha. Viin oma eesmärgid lõpuni, sest kokkuvõttes on see minu meetod, minu otsus, minu treening ja meie meeskond :)
Suund tähtede poole :)
No comments:
Post a Comment