Meie viimane treeningsessioon. Seekord võtsin plaani raja, kus peaaegu igal tõkkel on mõni lõks. Raja läbimisel oli eesmärgiks, et koer valele tõkkele ei läheks, usaldan teda ja ei kontrolli igat takistust (mille tulemusel jääksin ise lõksu) ning minimaliseerida rajal koera nime ütlemist. Ükspäev oma treeningvideosid vaadates avastasin, et hirmus palju hüüan rajal Nèra nime. Alati on koera nimi ja siis alles käsklus. Tean, et on palju koolkondi Eestis, kes propageerivadki seda, et öelda rajal enne igat takistust nimi kuid ma ise tegin enda mõttemaailmas restardi. Hakkasin mõtlema, et agilitys ei tähenda „Nèra“ koerale ühtegi käsku. See ei anna talle informatsiooni, mida ta edasi peab tegema või kuhu minema. Pigem on see kiirust pärssiv verbaalne käsklus. Seega koeranimi rajal kui on mingi üliekstreemne juhtum või päästan olukorda. Sellel rajal ütlen koeranime 1x ning see on mittevajaliku takistuse möödumise signaaliks. Kohe kui treeningplaanis eelmised eesmärgid saavutatud, alustan tõkke vältimise käsklust harjutama. Seega ka selles olukorras peaks lähikuudel koeranime hüüdmine kaduma.
Seega suurem eesmärk on verbaalsed käsud koerale väga tugevalt kinnistada. Töö selle nimel käib kuid annan endale aru, et see on pikk protsess. Hetkel ikka pean väga palju toetuma oma kehakeelele ja keha hoiakule.
No comments:
Post a Comment