Laupäevaste võistluste ebaedu ei jätnud mu hinge rahule, seega pühapäeval halli A. Virtaneni keeruline rada maha ja trenni. Ok raja pani maha Tiina ja tema oli minu trenni ärgitaja, mille üle olen ääretult rõõmus.
Võtsin vastu otsuse, et peame puhta tulemuse tegema kohe esimesel katsel, see näitab, kas meist saab asja või mitte.
Rada oli tõesti keeruline, kuid tegime selle esimesel katsel ja puhtalt! Ei mingit sõu-sõu tulemust vaid kindel ja ilus jooks. Jep, olin õnnelik :) :) :)
Õhtul kodus analüüsides, et miks siis laupäevasest võistlusest keerulisem rada õnnestus ja jõudsin järeldusele, et asi on minu koera mitteusaldamises. Trennides ma usaldan Nèrat 100% ja ei jää kuskile teda kontrollima, kuid võistlustel kipun teda üle kontrollima ja rabedalt jooksma. Sama on stardipüsivusega. Võistlustel ei usalda teda ja hakkan kohe lippama, tõsiasi on see, et kui ma nõuan talt püsivust siis 99% juhtudel ta istub tagasi ja ootab vabastavat käsklust.
Seega siit edaspidi võistlustel usaldan koera ning jooksen täpselt samas meeleolus ja kindluses nagu treeningutel!
 |
Oleksid peale poomi ka vahetada jõudnud :)
ReplyDeletemulle endale tundus, et mudilane hingas mu kandadele! aga vot sa oleks pidanud seal kõrval olema ja õigel hetkel hüüdma "vaheta peale poomi" :)
ReplyDelete