Esmaspäeval sattusin lugema FB postitust, kus Jari Suomalaineni võistlusrada (10.2.2018 TSAU) ei olnud ükski 60st osalejast puhtalt jooksnud. DSQ-de sadu, pulkade kukkumisi ja tõrkeid. No see oli nagu roheline tuli mulle, loomulikult oli see rada, mida peab rajatrennis jooksma.
Raja panime ülihoolikalt maha, et kõik kaugused, vahemaad ja takistuste asetused üksteisest oleksid identsed. Õnneks ka platsi mõõtmed klappisid ideaalselt.
Esimesel katsel kukkus viimase tõkke okserpulk, hiljem selgus, et okseri laius oli jäänud maxi koerte oma ja ka esimese pulga olin liiga kõrgeks pannud. Seega ei oskagi öelda, kas pulgakukkumine oli tingitud sellest, et laius liiga suur või sellest, et ma ise ei pingutanud spurtida viimasest tõkkest mööda.
Teisel katsel oli kiik väga kriminaalne aga ma suht ülbelt jäin ka ise kaugemale - võistlustel ei oleks ma kunagi nii kaugele kiike kontrollima jäänud.
Tegin ka teised katsed ning eranditult kõik õnnestusid (neid ma videosse ei pannud, sest ma ise olin väsinud ja jube koperdaja. Õnneks koera see ei häirinud :) ). Sellest tegin taaskord järelduse, et võistlustel teen jube palju igasuguseid lollusi ning olen hirmus krambis ja lisaks kipun koera ülekontrollima, mille tagajärjel tekivadki nõmedad vead meie võistlusradadesse.
Nèral on hirmus hea tõkke fookus ning tema iseseisvad takistuste sooritused kaugelt juhtimisel üllatavad mind endiselt. Pean hakkama oma jalgadetööd parandama, et need kiiremini liiguks ning peaksin koerale lähemal jooksma - see tegevus on tulevikule mõeldes. Kohe kui ma hakkan koera rajal enesekindlamalt juhtima, hakkan ma edasi arendama koera kiirust. Nèras on powerit ikka väga palju, mida ma ei ole veel rajal kätte saanud.
Läbi raskuste tähtede poole :)
No comments:
Post a Comment