Naudin Esa Muotka radade jooksmist!

Ikka veel imestan kuidas paberil olevad rajad muutuvad joostes kuidagi kergemaks ja sujuvamaks. Kui vaatasin otsa Esa Muotka Soome EO kvalifikatsiooni ja Sisehalli MV radadele siis tundusid need kiired, keerulised ja lõksudest kubisevad. Nojah peaksin ju Esa käekirja tundma, sest seda iseloomustab lause „kui koera trajektoorile ette ei jää siis on kõik tehtav“. Ehk siis taaskord proff rada, kus kogu kupatus oli ülesse ehitatud sellele, et koeral on mugav joosta, turvaline ning jooksuliin on perfektne kui ise ette koperdama ei jää.

Juhuuu esimene katse ja tegime ära! Nii ka kõik järgmised korrad. Ainus probleemne koht oli järsk poomi pööre, mis on meil ikka väga nõrgad veel. Meeldetuletus mulle, kohe kui muru kuiv siis 1/3 poomi õue ja alustame targeti treeningutega.

Taaskord sain kinnitust, et tagantlõikamine sülepöördega toimib Nèra puhul väga hästi! Pikkusel sülepöördega manööver oli koeral väga ilus ja ideaalne aga kohe kui hakkasin kaart väiksemaks ajama ja tegin koera ees käevahetuse, tekitas see pikkuse napika soorituse (ilmselt võistluspinges oleks koer pulkade vahelt lipanud).

Kiigele sain kinnitust, et see toimib ning koer teab kriteeriumi. Viimase võistluse kinnitus oli ka see, et koer teeb isegi kaugelt juhtides kiike hästi. Ok, ma ise ei julge seljaga jääda aga progress ikkagi. 

Väike märkus mulle edaspidiseks! Treeningutesse tuleb suurema energiaga suhtuda! Joosta kiiremini ning minna koeraga rohkem kaasa, hetkel teen väga mugavat jooksu. Tean, et Nèra teeb ilusaid iseseisvaid sooritusi ja nii ma kaasa ei jookse aga sellevõrra me kaotame kiirusest, ilmselt. Seega Külliki, edaspidi jookse kaasa ning võta jalad kõhu alt välja!

Seega töö rindel käib ja läbi raskuste lendame tähtede poole!