Nädalavahetus Muhus

Kõik ilmaennustused ja pilk reedesse taevasse ütlesid, et ees ootab põrgulikult tuuline, külm ja vihmane nädalavahetus. Aga ninanips kõikidele prognoosidele, sest oli hoopis soe ja päikseline suvi. 

Päevad täis palju inimesi, naljakaid mänge ja toemkaid tegevusi väsitasid Berta sootuks ära. Kogu seltskonnast valis Berta välja 3 meest, kelle peale ta järjepidevalt haukus. Tee mis tahad aga nii kui koer silma alt väljas, leidis ta need 3 meest ülesse ja hakkas haukuma. Ei aidanud minu keelamine ega meelitamine. Ise olin esialgu hämmingus, sest minu kallis ja peaaegu sõnakuulekas kutsa oli muutunud üleöö sõnakuulmatuks, põikpäiseks ja haukuvaks olendiks.
Ainsad lahedad hetked olid kui Berta sai Gucciga mängida, meres ujuda ja siis kui me rõõmsaid mänge seltskonnaga mängisime. Nendel hetkedel oli Berta tema ise. Näiteks paluti mul demonstreerida trikki "põmm", selle peale Berta vaatas mulle otsa, lamas ja pani silmad kinni.

Järeldasin, et minu väike valge sõber on väsinud ja ei vaimustu seltskonnast, seega enamuse aja veetis ta oma kotis magades või minuga jalutamas käies. Noh päevad ei ole vennad ja ka koerad ei soovi iga kell mürada ja seltskonna keskpunktis olla.

Berta osaleb ka

Munaloopimise ebaõnnestumine oli Berta vedamine (hetk ja ta limpsas toorest muna rohus)

Küll on suurte inimeste mängud imelikud :)

Koerad ja mehed võistlustandril

Sõbrantsid

Berta ikka ja jälle merest midagi toomas

Jõu ja ilu numbrid

Perekoer Gucci

Berta oma mobiilsesse koju sisenemas

Pühapäeva hommikul läks uni varakult minema (olgugi, et magama sai mindud kell 03.00). Egas midagi, ajasin Bertal ka une minema ja nii me kell 7 hommikul jalutama läksime. Ilus hommik oli!!! Päike paistis, soe oli ja tee peal kohtusime Redfordi? veistega :)

Berta imestas, et kas nii suured koerad ka on olemas?

Veiste pere

Ehtne suvepilt

Pilt 20 augusti auks :)

Ja nii see nädalavahetus võõral saarel möödus. Aitäh lahkele pererahvale ja aitäh vahvale seltskonnale! Muhu on väga ilus aga oma kodusaar see kõige ilusam :)

Tagasi Hiiumaal

Puhkus!!!

Kuigi ilmad tõestavad vastupidist algas meil suvepuhkus. Loomulikult oleme Hiiumaal.
Kaua võttis aega aga lõpuks ometi saime kõikide asjadega ühele poole ja meie tõeline suvepuhkus Hiiumaal sai alata.
Seltsis segasem, seega kutsusime venna kompanjoni endaga kaasa :)

Sügis koputab uksele, seega seenelkäik oli kohustuslik.

Jossu ja Berta tüüpiline seenelkäik :)

Eks need seened ole jah nõnda nobedad, et neid korjates peab ka ise tormama

Väsinud mehed

Bertale andsime käskluse "Otsi kukeseen!" No ja nii ta tormaski minema

Seente asemel leidsime metsast mustikaid ja koera :)

Minu venna ja Jossu, pöörata tähelepanu tühjale seene anumale :)

Veel oleme käinud palju ujumas, muidugi meie 1x aga see-eest Berta mitmeid kordi.

Berta lemmiktegevus

Hetk ja Berta sööstab merre

Poiste jaoks oli sellel päeval meri natukene jahe (tõlge: vanemad keelasid ujuma minna)

Jossu testis kui suure asja suudab Berta merest ära tuua

Ära tõi!

2 omasugust müramas

Aga järgmistel päevadel oli rannailm, mis tähendas ujumist ja päevitamist ... jeeee!

Olime rannas viibinud  ca 5sek ja juba olid need 2 vees

Suitsumees Berta

Suvi!!!

Kole-ilus koer

Berta päevitab selga

... ja kõhtu

Ujumine on parim

Meie argipäev

Nädalavahetused ja argipäevad on meil möödunud kiiresti ja tavapärane rutiin näeb ette õhtuseid pikki jalutuskäike. Viimasel ajal on meeldima hakanud Pääsküla raba. Vähe inimesi, palju oksi ja käbisid, mida Bertala visata ning mis peamine, lahedad mülkakraavid, kuhu Berta nagu suur traktor sisse sumab.

Eks siis igaõhtu ongi meil kodus mudane ja haisev koer.

Ahh jaa russellite seltskond on igalpool üle Eesti suvitamas ja seega leidsime Bertale uue asendus sõbra :) Hundikoer Falco. Vaene Falco, et noore Bertaga sammu pidada, pidavat tal alati peale jalutuskäiku hing paelaga kaelas olema. No mis teha kui vana mees valib endale noore pruudi :)

Falco on 9 aastane aga näeb väga nooruslik välja

Berta tavapärases poosis, nõiub pilguga vett

Pilt ei anna seda edasi aga tegelikult oli ta tõeline sopakäkk

Väike ussike jäi teele ette ja muidugi pidi Berta seda tervele metsale kuulutama

Aga seda elukat Berta ei märganudki, lihtsalt astus üle

09.08.2011 Olemised ja tegemised

Möödunud nädala jooksul üritasin kõik teha, et Berta hüppamist, kargamist ja kiireid sööste vältida. Kõik selleks, et ta hoiaks oma tagumist käppa. No jah hea kavatsus on alati pool võitu aga seekord see ikkagi ei õnnestunud. Meenutades möödunut nädalat siis Berta üliaktiivsus väljendus hüpiknukuks olemises.

Ainukene tervislik päev oli meil siis kui veetsime õhtupooliku minu vanemate juures, siis sõime Bertaga kahepeale vanemate kirsipuud tühjaks ning tegime hävitustööd ploomidega. Vist mina sõin rohkem kui koer. Peale selle käisime ujumas või kui täpne olla siis Berta ja Jossu käisid ujumas (tegelikult oli Jossul merre minek keelatud aga me leidsime hea vabanduse – koer tahtis kellegagi koos meres möllata)

Aga trennijuttu:

Eks iga koeraomanik teab omast käest, et kui koer teeb trennis ilusaid tulemusi siis on endal niiiiii hea ja uhke tunne.

Trenni alguses Natalja tundis muret Berta käpa olukorra üle aga kui ta nägi soojendusharjutusi ja koera hüppeid siis oli ka see küsimus vastuse saanud.

Täna tegime agilitys takistusraja, kus oli 15 erinevat takistust. Meie tegime seda 2s jaos /jätsime ka slaalomi välja/. Aga minu arvamuse kohaselt oli Berta sooritus väga hea – kontakt oli super ja mina ei puterdanud (kiirustades kipun jubedalt rabistama koera juhtimisel).

Natukene ta aeglustas hüpete sooritamisel aga loodan, et lähiajal saame ka selle asja likvideeritud (kuidagi). Mida ma ise täheldasin, et enne kui koer läheb hüppesse siis ma ise olen pinges ja kohmetun takistuse ees.

Aga nii vahva oli vaadata kuidas minu juhtimisel koer sooritab erinevad takistused vaevata ning kõige selle juures on ta särtsu täis.

Täna trennis tegi Berta oma kurikuulsat pidurdust. Nimelt on tal esipidurid ülihead ja kiiresti peatudes maandub ta 2e esikäpa peal, tagumised jalad õhus. Päris naljakas oli vaadata kui koer tuleb hooga poomilt ja lõpus märgates maiust on ta äkki 2l käpal. Noh kui võistlusel juhtume seda kunagi tegema siis stiilipunktid on garanteeritud.

Täna oli meil taaskord trennis Crediti kutsud. Ütleme nii, et palju sai musitatud ja kallistatud neid väikseid armsaid karvapalle. Aga paitades kutsasid tajusin, et meie väiksed valged koerad on ikka väga väiksed :) Kui ikka ca 2 kuune kutsikas on tiba suurem kui minu peaaegu täiskasvanud marakratt siis alles märkad, et meie russellid on väiksed koerad. Mhhh ilmaasjata olen altkulmu vaadanud inimeste poole, kes on tänaval öelnud, et „ oi kui armas väike koer!“, sest ma pole Bertat kunagi väikseks pidanud. Noh vähemalt hingelt ja olemuselt on ta meil MAXI! 

 

 

Esimesi tundemärke, et vaja kiiresti puhkama minna on see kui hakkad imelikke asju tegema ja mõtlema. Täna hommikul, koerale süüa andes, märkasin, et olen kogemata talle vana koera toitu ostnud (Royal Canin Mature ehk toit üle 8 aasta vanadele koertele). Ja selle asemel, et uurida, kas junior koerale võib seda  anda, terve päev tabasin ennast mõttelt, et huvitav, kas koer läheb nüüd halliks ja kortsuliseks??

02.08 2011 Trenni muljed

Tänase trenni soojendusest järeldasin, et tõotab tulla tempokas üritus. Koer oli ülikontaktne. Tänu vähendatud toidukogustele ja domineerimist pärssivatele tegevustele on kontakt koeraga paranenud, seega kontakt oli trenni lõpuni väga hea (kokkuvõte: väike viineritükk teeb imet).

Soojenduseks slaalom oli ülihea. Koer oli kiire ja tubli. Mõned üksikud apsud välja arvata oli sooritus väga positiivne. Slaalomile lisasime lõppu ka takistused. Esimesed katsed läksid perfektselt, umbes 8ndal korral koer ei läinud entusiastlikult hüppesse.

Juba viimased 2 trenni on olnud Bertal jama tõketega. Jääb tõkke ette seisma, vaatab minu poole ja keeldub hüppamast.

Läksime tõkke juurde out käsklust ja 8said harjutama. Toiduga meelitades teeb perfektselt ja siis äkki jääb jälle tõkke ette seisma.

Alustasime rajaga. Algus oli paljutõotav kuid siis jälle jääb tõkke ette seisma. Natalja juba eelmises trennis mainis, et Berta aeg-ajalt tagumist jalga imelikult hoiab. Olen ka ise seda märganud. Seega tegime järelduse, et Berta ei pelga ega seosta tõkke kartust mingi halva kogemusega, vaid ilmselt teeb tõkke ületamine ta jalale haiget.

Natalja vaatas küll jala üle aga mingeid nähtavaid/tuntavaid vigastusi ei ilmnenud. Eks pean Kadi juurde aja kinni panema ja paluma, et ta vaataks Berta üle, et milles probleem.

Igaks juhuks jätsime agility pooleli ja hakkasin SK-d tegema. Koera püsivus on vahel väga hea ja vahel kehvakene. Eks tühi kõht sunnib teda kärsitu olema aga tegelikult olen ikka rahul kuidas Berta kuuletub ja täidab käsklusi.

Täna uurisin ka treenerilt, et kuidas käituda olukorras kui Berta läheb kasside järgi segaseks ja lärmab. Kas see on normaalne. Minuarust oli Natalja märkus hea. Kui üks terjer eriti, Jack Russell ei tee kassist välja siis soovitas kiirabi kutsuda J see on terjeri loomus jahti pidada!

Seega lihtsalt keelata kui lärmakaks läheb ja koeraga kontakt saavutada.

Selline vahva trenn täna. Ahh jaa väiksed Austraalia karjakoera kutsad olid meil täna jälle trennis, seega nunnutamine ja kutsikate kaisutame oli täna ka programmis.

28.07 - 01.08. 2011 Seiklusrikas elu :)

Meie ja Berta pikk nädalavahetus oli täis põnevaid sündmusi ja huvitavaid inimesi.

Seiklused algasid sellega kui me oma linna kodu paariks päevaks külalistele loovutasime aga see on ainult positiivne uudis, sest saime mõneks ajaks maakodu inimesteks hakata.

On väga väheseid kohti ja olukordi, kus me ilma koerata oleme, seega sai Berta kaasavõetud ka sadamasse kui me Susanna ja Peteri vastu läksime. Rahvarohkes sadamamelus, inimeste ja liikluse saginas käitus meie kutsu väga hästi.

Muidugi saime oma külalistele ka Berta trikid ette mängitud, mis panevad alati kõigi näod naerule. Need on siis surnu mängimine ja viska viis tervitus.

Järgmisel päeval oli meil plaanis oma külalistele kultuuri shokki pakkuda. Seega otsustasime plaani võtta esialgu Kultuurikilomeetri. Nagu Andres Tarand tabavalt mainis ristiksin ka mina selle Häbikilomeetriks ja täiendaks veel seda kommentaaridega, et lugupeetud ametnikud, kes te Kultuuripealinn 2011 tegevuste eest vastutate, lisage vaatamise eksponaatidele ka mõned infosildid. Hetkel on see vahva teerajakene, kus iga 100m järel verstapostid. Ahh mind küünikut küll, eks ma kipun kõiki asju aeg-ajalt turundusliku külje pealt vaatama!

Kultuurikilomeeter algas Linnahalli juures (põrrr kui inetu see monstrum ikka meil on). Kui minu teha, oleksin Linnahalli juurde lisanud ühe väikse infotahvli, mis aastast see hiiglane siia ehitati, miks ta ehitati ja miks ta sellise naljaka lameda kujuga on. Ja veel, kes siin kõik esinemas käinud on. Kõigest sellest saaks põneva jutu tekitada.

Mina, Peter, Susanna ja Berta. Pildi peategelane on arbuus :)

Sünge Patarei

Kultuurikatel oma õndsas tühjuses on tegelikult ülivinge ehitis, õnneks teadsime meie rääkida jutte juurde, et miks mis ja kuidas see siin on.

Eriti sürr oli see, et kohe teekonna alguses jalutasid vastu 3 kohalikku elanikku. Noh saime oma külalistele näidata ka „teise eesti“ elanikkonda. Tegelikult oli päris vahva see kontrastide mäng, ühelpool luksuslik Rottermanni kvartal ja seal samas magab kohalik koll. Reaalne elu täis erinevaid kontraste.

Järgmisena jäi meile ette Patarei vangla (ehh hiljem lugesin, et enne oleksime pidanud põikama Kalaturule aga seda me tõesti ei märganud!!) Põrguvärk!!! Patarei siseruumid pandi kinni kell 19 (no ju siis on see loomulik, et reedeõhtu kell 19.15 keegi enam linnas ei jaluta). Patarei vangla, iseenesest ülilahe, et selline ehitis on kõigile vaatamiseks avatud, minuarust oleks see nii eestlasele kui turistile väga vinge vaatamisväärsus. Ja millist juttu sinna oleks saanud juurde rääkida või noh seda oleks ju võinud infotahvlile kirjutada. Kindlasti oleks see Patareile suuremat müstikat lisanud kui oleks kuskil kirjas, et näiteks seal viibisid kõige suuremad retsid ning viimane inimene hukati 1991 aastal. Või need seinal olevad pildid väravate juures on vangide tätoveeringud ning need annavad teada vangide hierarfiast jne.jne.

Tõesti ajab pahaseks, et Kultuuripealinnale on eraldatud mitmeid miljoneid ja realiseeritud on Kultuuripealinnaks olemist sellega, et igasugustele sündmustele on oma logo juurde poogitud ( jätan kõrvale fakti, et need sündmused oleksid toimunud ka ilma Kultuuripealinnaks olemiseta).

Ja siis hakkas paduvihma sadama, kohe palju. Õnneks jõudsime veel rajatava Meremuuseumi üle kaeda ja uuendatud sadamaterritooriumi. Ilus pilt, mis sealt avanes! Suur töö on Meremuuseumiga ära tehtud.

Trotsisime vihma ja otsustasime ikka Kultuurikilomeetri lõpuni käia (ehh miks selle nimetus Kultuurikilomeeter on kui tegelikult on tee ikka 2,2 km pikk) Käisime ja siis veel käisime. Vapralt surusime vihmavarju veelgi rohkem peade ligi. Tõeline koerailm oli väljas, nii meie kui Berta olime läbiligunenud aga vapralt käisime edasi ja otsisime kultuuri. Aga kahjuks ei olnud mitte kui ühtegi asja, mida vaadata! Või kui oligi siis meie võhikud ei teadnud seda. Peaks vist Tallinnat paremini tundma õppima!

Lõpuni ei läinudki, sest oli külm ja niiske olemine. Õnneks tagasitee on alati mingil põhjusel lühem kui minekutee, seega peale 40min kiirkõndi olime auto juures tagasi.

Ütleme nii, ettevõtmine oli omapärane ja ekstreemne. Berta oli üliõnnelik, sest sai nii erinevates kohtades nuuskida ja joosta, meie olime läbimärjad.

Meie külalistele see jalutuskäik meeldis (või olid nad lihtsalt viisakad)

Mis mina sellest arvan. Igaljuhul soovitan Kultuurikilomeetri läbi käia aga enne sinna minekut soovitan ka väikse ajalootunni endale teha ja kõik võimalikud teele jäävad vaatamisväärsused pähe õppima. Teadmistega varustatuna teeksin selle teekonna kindlasti uuesti läbi. Ahh jaa jalutades soovitan ka unustada tõsiasja, et see kõik maksis maksumaksjale  239 138 eurot. Samas kui mõelda TTV ülalpidamise kuludele ja edastatud uudistele, et Tallinn rajab peagi purskkaevu (uudis edastati linna üleujutuste ajal aga üleujutustest ei sõnagi) siis isegi Kultuursele kilomeetrile kulutatud summad ei tundu kõhedad .

Aga tõsiselt rääkida siis vahva asi, mis tehti aga projekt on lõpuni juhtimata. Vanarahvas ütleks selle kohta, et koerast üle saadi aga koerasabast mitte!

Peale jalutuskäiku tegime kiirvisiidi minu vanemate juurde. Käigupealt sõime torti, õnnitlesime ema ning rääkisime juttu. Samal ajal Berta tormas mööda maja ja aeda kassi jälgedes ja arvas, et ta on jahikoer ... ahh õigus jah ta ongi ju jahikoer.

Kiirõnnitlus tehtud läksime tagasi linna, et kambaga Katusekinno minna. Noh jah välikino ja paduvihm ei käi kokku aga meie trotsisime loogikat ja peale selle on seal ju ka varjualuseid kohti. Saime veel nõusse, et Indreku ema tuleb meiega kinno .... eee unustasime talle öelda, et film on Motörhead solistist Lemmyst ning film sisaldab palju roppe sõnu.

No igaljuhul nii me seal nagu seened lageda taeva all (katusealused kohad olid kinni) istusime, mõnusalt rannatoolides, vihma kallas nagu oavarrest ja vaatasime filmi. Nagu niigi õudne ei oleks , hakkas Berta keset filmi uluma! Õnneks peale 15min jutuajamist Bertaga sain ta vaikima. Tegin talle selgeks, et oma mugavas ja kuivas pesas on tema see, kellel kõige mugavam ja soojem olla, meie inimloomad oleme need, kes peaks siin hoopis ulguma. See fakt pani Berta vakatama ja nii ta suikus uuesti magama.

Nii see meie filmiõhtu külaliste ja koeraga möödus. Film kestis 2h aga 10min enne lõppu hakkas rahet ja paduvihma läbisegi sadama, ja me ei pidanud vastu. Tegelikult oli kogu olukord niiiiiiiii naljakas, nii me kõkutades sealt tilkudes minema tulime. Ahhjaa külm oli ka, seega jalad all värisesid.

Aga täna meenutades oli see üks ülivahva ja seiklusrikas päev. Meile meeldis!

Järgmise päeva märksõnad olid ema sünnipäev, räppar Johann, lärmav koer versus vagur koer.

Täna saime endale hoolealuse, Gucci.

Korralik koer Gucci

 Seega võtsime koerad endaga ühes ja suundusime ema sünnipäeva veetma, seekord siis korralikult. Meil oli ülitore, vanemate sünnipäevad on alati lõbusad! Noh Berta leidis endas ülesse jahikoera geeni, nii ta ca 6h oli nagu keravälk, käis toast tuppa, korruselt korrusele, aiast majja ja majast aed ning otsis KASSI!  Kass oli ammu peidus kuuris aga lõhn oli ju alles! Issand kui tüütu, kuidas üks väike koer ei taipa, et see ju ainult lõhn ja kass ammu kadunud. Ühesõnaga terve maja ja aed sai 1000x läbi nuusutatud aga kassi ei kusagil. See-eest Gucci näitas, et üks terjer võib ka vaikne ja armas olla. No nii ta siis käis igaühe juures ja sai oma kallid, musid ning paitused kätte. Ütleme nii, et see oli Gucci päev!
Ahh õigus ka, Jossu palus väikse fotosessiooni teha 1) kuidas ta on räppar 2) nii et ta hüppab ja koos temaga hüppavad ka koerad. Räppari fotoshuuting õnnestus aga 2 koera ja Jossu ühel ajal õhus või isegi et ühel pildil oleksid, ei õnnestunudki.

Fotoshuuting: Jossu maandus oma hüppelt ...

... aga Berta otsustas diivanil passida :)

Fotoshuuting: Räppar Johann

Seltskonna kõige suurem naljamees ja jutupaunik :)

Nii see ema sünnipäev mööduski, palju naeru, palju lärmi, palju lapsi ning palju koeri. Hea oli õhtul vaikses kodus olla.

Järgmisel päeval oli plaanis meie külalistele üks mõnus suvine, aiapidu korraldada ning kõik sugulased kohale kutsuda. Kõik sugulased, kes seekord saartel ei olnud tulid kohale.

Plaanid olid meil suursugused. Vaatasime ca nädal juba ilmaennustusi, mida lubati oli pilvitu ja soe ilm pühapäeval. Aiapidu oli viimse kahvlini ka ära organiseeritud. Pühapäeva hommikul sai vara ärgatud, et varuda piisav aeg peo ettevalmistuseks.

Aaaaaga õue astudes SADAS VIHMA. Ja taevas oli ilus vesihall. Sellel hetkel küll me kuskilt seda sinist taevast, päikest ja soojust ei märganud.

Vot siin väike õppetund, kui sul on plaan siis tee alati valmis ka varuplaan. Suhteliselt blondilt kõlab küll kui Eestimaa suve teades panustada kõik sellele, et just soovitud päeval on imeilus ilm ja peo õnnestumise kandev roll on päikesel.

Õnneks toibusime shokist kiiresti, sest siis algas telefonimaraton ning ca 0,5h möödudes olime oma peo juba teise asukohta organiseerinud. Suured tänud võõrustajatele, kes ei heitnud meelt fakti ees, et kohe-kohe on nende vaiksest kodusest pühapäevast saamas suur perepidu nende kodu terrassil. No aga ise on süüdi, et nad on ainukesed, kellel katusega terrass :)  ja meile meeldib seal väga olla.

Meie päästev õdus terrass

Samal ajal kui Berta ringi tormas oli Gucci rahulikult seltskonnas

Peale väikest tagasilööki jätkasime oma peoettevalmistusi. Valmis said maitsvad pikkpoisid ning suvised marja-vahukoore tordid. Pidu oli vägev!

Vasakul Susanna ja tema nimeline tort ning paremal Peter ja temanimeline tort

Meie suveürituse piltide autor ise

Seltskonna fotograafid pildistasid ka üksteist

Pidu võib olla väga vinge ja tempokas, sellest hoolimata on vahel mõnedel ikka igav, näiteks:

Berta ei suuda igavusest haigutust varjata ...

ning seltskonna noorim viskas vahelduseks silma looja

Koerad nautisid seda, et oli lapsi, kes viitsisid nendega mürada ja täiskasvanud, kes viitsisid neid paitada. Isegi lauda istudes tuli päike välja ja soe Eesti suvi näitas enda paremat palet.

Mõnus päev oli!