28.07 - 01.08. 2011 Seiklusrikas elu :)

Meie ja Berta pikk nädalavahetus oli täis põnevaid sündmusi ja huvitavaid inimesi.

Seiklused algasid sellega kui me oma linna kodu paariks päevaks külalistele loovutasime aga see on ainult positiivne uudis, sest saime mõneks ajaks maakodu inimesteks hakata.

On väga väheseid kohti ja olukordi, kus me ilma koerata oleme, seega sai Berta kaasavõetud ka sadamasse kui me Susanna ja Peteri vastu läksime. Rahvarohkes sadamamelus, inimeste ja liikluse saginas käitus meie kutsu väga hästi.

Muidugi saime oma külalistele ka Berta trikid ette mängitud, mis panevad alati kõigi näod naerule. Need on siis surnu mängimine ja viska viis tervitus.

Järgmisel päeval oli meil plaanis oma külalistele kultuuri shokki pakkuda. Seega otsustasime plaani võtta esialgu Kultuurikilomeetri. Nagu Andres Tarand tabavalt mainis ristiksin ka mina selle Häbikilomeetriks ja täiendaks veel seda kommentaaridega, et lugupeetud ametnikud, kes te Kultuuripealinn 2011 tegevuste eest vastutate, lisage vaatamise eksponaatidele ka mõned infosildid. Hetkel on see vahva teerajakene, kus iga 100m järel verstapostid. Ahh mind küünikut küll, eks ma kipun kõiki asju aeg-ajalt turundusliku külje pealt vaatama!

Kultuurikilomeeter algas Linnahalli juures (põrrr kui inetu see monstrum ikka meil on). Kui minu teha, oleksin Linnahalli juurde lisanud ühe väikse infotahvli, mis aastast see hiiglane siia ehitati, miks ta ehitati ja miks ta sellise naljaka lameda kujuga on. Ja veel, kes siin kõik esinemas käinud on. Kõigest sellest saaks põneva jutu tekitada.

Mina, Peter, Susanna ja Berta. Pildi peategelane on arbuus :)

Sünge Patarei

Kultuurikatel oma õndsas tühjuses on tegelikult ülivinge ehitis, õnneks teadsime meie rääkida jutte juurde, et miks mis ja kuidas see siin on.

Eriti sürr oli see, et kohe teekonna alguses jalutasid vastu 3 kohalikku elanikku. Noh saime oma külalistele näidata ka „teise eesti“ elanikkonda. Tegelikult oli päris vahva see kontrastide mäng, ühelpool luksuslik Rottermanni kvartal ja seal samas magab kohalik koll. Reaalne elu täis erinevaid kontraste.

Järgmisena jäi meile ette Patarei vangla (ehh hiljem lugesin, et enne oleksime pidanud põikama Kalaturule aga seda me tõesti ei märganud!!) Põrguvärk!!! Patarei siseruumid pandi kinni kell 19 (no ju siis on see loomulik, et reedeõhtu kell 19.15 keegi enam linnas ei jaluta). Patarei vangla, iseenesest ülilahe, et selline ehitis on kõigile vaatamiseks avatud, minuarust oleks see nii eestlasele kui turistile väga vinge vaatamisväärsus. Ja millist juttu sinna oleks saanud juurde rääkida või noh seda oleks ju võinud infotahvlile kirjutada. Kindlasti oleks see Patareile suuremat müstikat lisanud kui oleks kuskil kirjas, et näiteks seal viibisid kõige suuremad retsid ning viimane inimene hukati 1991 aastal. Või need seinal olevad pildid väravate juures on vangide tätoveeringud ning need annavad teada vangide hierarfiast jne.jne.

Tõesti ajab pahaseks, et Kultuuripealinnale on eraldatud mitmeid miljoneid ja realiseeritud on Kultuuripealinnaks olemist sellega, et igasugustele sündmustele on oma logo juurde poogitud ( jätan kõrvale fakti, et need sündmused oleksid toimunud ka ilma Kultuuripealinnaks olemiseta).

Ja siis hakkas paduvihma sadama, kohe palju. Õnneks jõudsime veel rajatava Meremuuseumi üle kaeda ja uuendatud sadamaterritooriumi. Ilus pilt, mis sealt avanes! Suur töö on Meremuuseumiga ära tehtud.

Trotsisime vihma ja otsustasime ikka Kultuurikilomeetri lõpuni käia (ehh miks selle nimetus Kultuurikilomeeter on kui tegelikult on tee ikka 2,2 km pikk) Käisime ja siis veel käisime. Vapralt surusime vihmavarju veelgi rohkem peade ligi. Tõeline koerailm oli väljas, nii meie kui Berta olime läbiligunenud aga vapralt käisime edasi ja otsisime kultuuri. Aga kahjuks ei olnud mitte kui ühtegi asja, mida vaadata! Või kui oligi siis meie võhikud ei teadnud seda. Peaks vist Tallinnat paremini tundma õppima!

Lõpuni ei läinudki, sest oli külm ja niiske olemine. Õnneks tagasitee on alati mingil põhjusel lühem kui minekutee, seega peale 40min kiirkõndi olime auto juures tagasi.

Ütleme nii, ettevõtmine oli omapärane ja ekstreemne. Berta oli üliõnnelik, sest sai nii erinevates kohtades nuuskida ja joosta, meie olime läbimärjad.

Meie külalistele see jalutuskäik meeldis (või olid nad lihtsalt viisakad)

Mis mina sellest arvan. Igaljuhul soovitan Kultuurikilomeetri läbi käia aga enne sinna minekut soovitan ka väikse ajalootunni endale teha ja kõik võimalikud teele jäävad vaatamisväärsused pähe õppima. Teadmistega varustatuna teeksin selle teekonna kindlasti uuesti läbi. Ahh jaa jalutades soovitan ka unustada tõsiasja, et see kõik maksis maksumaksjale  239 138 eurot. Samas kui mõelda TTV ülalpidamise kuludele ja edastatud uudistele, et Tallinn rajab peagi purskkaevu (uudis edastati linna üleujutuste ajal aga üleujutustest ei sõnagi) siis isegi Kultuursele kilomeetrile kulutatud summad ei tundu kõhedad .

Aga tõsiselt rääkida siis vahva asi, mis tehti aga projekt on lõpuni juhtimata. Vanarahvas ütleks selle kohta, et koerast üle saadi aga koerasabast mitte!

Peale jalutuskäiku tegime kiirvisiidi minu vanemate juurde. Käigupealt sõime torti, õnnitlesime ema ning rääkisime juttu. Samal ajal Berta tormas mööda maja ja aeda kassi jälgedes ja arvas, et ta on jahikoer ... ahh õigus jah ta ongi ju jahikoer.

Kiirõnnitlus tehtud läksime tagasi linna, et kambaga Katusekinno minna. Noh jah välikino ja paduvihm ei käi kokku aga meie trotsisime loogikat ja peale selle on seal ju ka varjualuseid kohti. Saime veel nõusse, et Indreku ema tuleb meiega kinno .... eee unustasime talle öelda, et film on Motörhead solistist Lemmyst ning film sisaldab palju roppe sõnu.

No igaljuhul nii me seal nagu seened lageda taeva all (katusealused kohad olid kinni) istusime, mõnusalt rannatoolides, vihma kallas nagu oavarrest ja vaatasime filmi. Nagu niigi õudne ei oleks , hakkas Berta keset filmi uluma! Õnneks peale 15min jutuajamist Bertaga sain ta vaikima. Tegin talle selgeks, et oma mugavas ja kuivas pesas on tema see, kellel kõige mugavam ja soojem olla, meie inimloomad oleme need, kes peaks siin hoopis ulguma. See fakt pani Berta vakatama ja nii ta suikus uuesti magama.

Nii see meie filmiõhtu külaliste ja koeraga möödus. Film kestis 2h aga 10min enne lõppu hakkas rahet ja paduvihma läbisegi sadama, ja me ei pidanud vastu. Tegelikult oli kogu olukord niiiiiiiii naljakas, nii me kõkutades sealt tilkudes minema tulime. Ahhjaa külm oli ka, seega jalad all värisesid.

Aga täna meenutades oli see üks ülivahva ja seiklusrikas päev. Meile meeldis!

Järgmise päeva märksõnad olid ema sünnipäev, räppar Johann, lärmav koer versus vagur koer.

Täna saime endale hoolealuse, Gucci.

Korralik koer Gucci

 Seega võtsime koerad endaga ühes ja suundusime ema sünnipäeva veetma, seekord siis korralikult. Meil oli ülitore, vanemate sünnipäevad on alati lõbusad! Noh Berta leidis endas ülesse jahikoera geeni, nii ta ca 6h oli nagu keravälk, käis toast tuppa, korruselt korrusele, aiast majja ja majast aed ning otsis KASSI!  Kass oli ammu peidus kuuris aga lõhn oli ju alles! Issand kui tüütu, kuidas üks väike koer ei taipa, et see ju ainult lõhn ja kass ammu kadunud. Ühesõnaga terve maja ja aed sai 1000x läbi nuusutatud aga kassi ei kusagil. See-eest Gucci näitas, et üks terjer võib ka vaikne ja armas olla. No nii ta siis käis igaühe juures ja sai oma kallid, musid ning paitused kätte. Ütleme nii, et see oli Gucci päev!
Ahh õigus ka, Jossu palus väikse fotosessiooni teha 1) kuidas ta on räppar 2) nii et ta hüppab ja koos temaga hüppavad ka koerad. Räppari fotoshuuting õnnestus aga 2 koera ja Jossu ühel ajal õhus või isegi et ühel pildil oleksid, ei õnnestunudki.

Fotoshuuting: Jossu maandus oma hüppelt ...

... aga Berta otsustas diivanil passida :)

Fotoshuuting: Räppar Johann

Seltskonna kõige suurem naljamees ja jutupaunik :)

Nii see ema sünnipäev mööduski, palju naeru, palju lärmi, palju lapsi ning palju koeri. Hea oli õhtul vaikses kodus olla.

Järgmisel päeval oli plaanis meie külalistele üks mõnus suvine, aiapidu korraldada ning kõik sugulased kohale kutsuda. Kõik sugulased, kes seekord saartel ei olnud tulid kohale.

Plaanid olid meil suursugused. Vaatasime ca nädal juba ilmaennustusi, mida lubati oli pilvitu ja soe ilm pühapäeval. Aiapidu oli viimse kahvlini ka ära organiseeritud. Pühapäeva hommikul sai vara ärgatud, et varuda piisav aeg peo ettevalmistuseks.

Aaaaaga õue astudes SADAS VIHMA. Ja taevas oli ilus vesihall. Sellel hetkel küll me kuskilt seda sinist taevast, päikest ja soojust ei märganud.

Vot siin väike õppetund, kui sul on plaan siis tee alati valmis ka varuplaan. Suhteliselt blondilt kõlab küll kui Eestimaa suve teades panustada kõik sellele, et just soovitud päeval on imeilus ilm ja peo õnnestumise kandev roll on päikesel.

Õnneks toibusime shokist kiiresti, sest siis algas telefonimaraton ning ca 0,5h möödudes olime oma peo juba teise asukohta organiseerinud. Suured tänud võõrustajatele, kes ei heitnud meelt fakti ees, et kohe-kohe on nende vaiksest kodusest pühapäevast saamas suur perepidu nende kodu terrassil. No aga ise on süüdi, et nad on ainukesed, kellel katusega terrass :)  ja meile meeldib seal väga olla.

Meie päästev õdus terrass

Samal ajal kui Berta ringi tormas oli Gucci rahulikult seltskonnas

Peale väikest tagasilööki jätkasime oma peoettevalmistusi. Valmis said maitsvad pikkpoisid ning suvised marja-vahukoore tordid. Pidu oli vägev!

Vasakul Susanna ja tema nimeline tort ning paremal Peter ja temanimeline tort

Meie suveürituse piltide autor ise

Seltskonna fotograafid pildistasid ka üksteist

Pidu võib olla väga vinge ja tempokas, sellest hoolimata on vahel mõnedel ikka igav, näiteks:

Berta ei suuda igavusest haigutust varjata ...

ning seltskonna noorim viskas vahelduseks silma looja

Koerad nautisid seda, et oli lapsi, kes viitsisid nendega mürada ja täiskasvanud, kes viitsisid neid paitada. Isegi lauda istudes tuli päike välja ja soe Eesti suvi näitas enda paremat palet.

Mõnus päev oli!