Möödunud nädala jooksul üritasin kõik teha, et Berta hüppamist, kargamist ja kiireid sööste vältida. Kõik selleks, et ta hoiaks oma tagumist käppa. No jah hea kavatsus on alati pool võitu aga seekord see ikkagi ei õnnestunud. Meenutades möödunut nädalat siis Berta üliaktiivsus väljendus hüpiknukuks olemises.
Ainukene tervislik päev oli meil siis kui veetsime õhtupooliku minu vanemate juures, siis sõime Bertaga kahepeale vanemate kirsipuud tühjaks ning tegime hävitustööd ploomidega. Vist mina sõin rohkem kui koer. Peale selle käisime ujumas või kui täpne olla siis Berta ja Jossu käisid ujumas (tegelikult oli Jossul merre minek keelatud aga me leidsime hea vabanduse – koer tahtis kellegagi koos meres möllata)
Aga trennijuttu:
Eks iga koeraomanik teab omast käest, et kui koer teeb trennis ilusaid tulemusi siis on endal niiiiii hea ja uhke tunne.
Trenni alguses Natalja tundis muret Berta käpa olukorra üle aga kui ta nägi soojendusharjutusi ja koera hüppeid siis oli ka see küsimus vastuse saanud.
Täna tegime agilitys takistusraja, kus oli 15 erinevat takistust. Meie tegime seda 2s jaos /jätsime ka slaalomi välja/. Aga minu arvamuse kohaselt oli Berta sooritus väga hea – kontakt oli super ja mina ei puterdanud (kiirustades kipun jubedalt rabistama koera juhtimisel).
Natukene ta aeglustas hüpete sooritamisel aga loodan, et lähiajal saame ka selle asja likvideeritud (kuidagi). Mida ma ise täheldasin, et enne kui koer läheb hüppesse siis ma ise olen pinges ja kohmetun takistuse ees.
Aga nii vahva oli vaadata kuidas minu juhtimisel koer sooritab erinevad takistused vaevata ning kõige selle juures on ta särtsu täis.
Täna trennis tegi Berta oma kurikuulsat pidurdust. Nimelt on tal esipidurid ülihead ja kiiresti peatudes maandub ta 2e esikäpa peal, tagumised jalad õhus. Päris naljakas oli vaadata kui koer tuleb hooga poomilt ja lõpus märgates maiust on ta äkki 2l käpal. Noh kui võistlusel juhtume seda kunagi tegema siis stiilipunktid on garanteeritud.
Täna oli meil taaskord trennis Crediti kutsud. Ütleme nii, et palju sai musitatud ja kallistatud neid väikseid armsaid karvapalle. Aga paitades kutsasid tajusin, et meie väiksed valged koerad on ikka väga väiksed :) Kui ikka ca 2 kuune kutsikas on tiba suurem kui minu peaaegu täiskasvanud marakratt siis alles märkad, et meie russellid on väiksed koerad. Mhhh ilmaasjata olen altkulmu vaadanud inimeste poole, kes on tänaval öelnud, et „ oi kui armas väike koer!“, sest ma pole Bertat kunagi väikseks pidanud. Noh vähemalt hingelt ja olemuselt on ta meil MAXI!
Esimesi tundemärke, et vaja kiiresti puhkama minna on see kui hakkad imelikke asju tegema ja mõtlema. Täna hommikul, koerale süüa andes, märkasin, et olen kogemata talle vana koera toitu ostnud (Royal Canin Mature ehk toit üle 8 aasta vanadele koertele). Ja selle asemel, et uurida, kas junior koerale võib seda anda, terve päev tabasin ennast mõttelt, et huvitav, kas koer läheb nüüd halliks ja kortsuliseks??
No comments:
Post a Comment