Hiiumaa argipäev ehk kuidas Berta ja Pipa saart avastasid

Võõralt saarelt tagasi tulles ootasid meid ees külalised. Mulle meeldib kui meil saarel külalised on, see tähendab kõige muu juures seda, et saame jälle saarele tiiru peale teha ja Hiiumaa ilusaid kohtasid üle vaadata. Oma perega siin olles mitte kui kuidagi ei õnnestu oma maja ja oma ranna juurest kaugemale minna (noh jah välja arvatud seenel ja mustikal käigud). Seega väike tiir ümber saare on alati värskendav.

Kuna aega oli vähe ja meie külaliste viimasest saare reisist möödunud 30 aastat siis otsustasime näidata Hiiumaa nelja ilmakaare vaatamisväärsusi.

Kõige lõunapoolsem Hiiumaa:

Tegelikult on selleks Sõru aga seal käisime ainult kiirkorras:). Alustasime Kassarist ja Sääretirp`st. Ütleme nii, et kui meie seltskonda kuuluvad Kusta ja Asta siis nende juhtumised jälitavad ka teisi :). Vahepõikena ütlen, et kui keegi viitsiks Kusta-Asta juhtumid kirja panna siis saaks sellest bestseller raamat!

Alustasime Sääretirpi vallutamist, ühe otsa jalutuskäik kulges peaaegu vahejuhtumiteta kuid tagasiteel otsustasid Kusta-Asta, et miks minna tavalist teed tagasi kui saaks ka uusi teid avastada. Noh mõeldud tehtud ja nii sai seigeldud, vahepeal mõtlesime, et oleme eksinud ja siis põikasime tihnikusse (kes külastanud Sääretirpi see teab et tihnik koosneb kadakatest ja kibuvitsadest). Olles kriimustatud ja ehmunud, avastasime, et peaaegu meie kõrval oli ilus rada :)

Berta ja Sääretirpi tipp

Berta teekond kulges selliselt, et kui kuulsime puude raginat siis oli see Berta, kes kuskil jahti pidas ja siis oli ta jälle kuskil kaugel-kaugel ja otsis merd. Ja loomulikult käis ta ujumas (äärepealt oleks ta kalavõrku karanud aga viimasel hetkel sain ta teisepoole Sääretirpi vette meelitada).

Berta ja tema loomulik elukeskond

Imeelukas rohus

Pipa kõrgustes

Kõige läänepoolsem Hiiumaa:
Alustasime reisi lääne poole, vallutasime Kõpu ja Ristna tuletorni ning loomulikult randusime Ristnasse. Ei pea vist mainima, et Berta nautis Ristna  veespaa mõnusid.

Kõpu tuletorni kõrgustes (tuletorn valmis 1531 a.)

Berta tõi veest kivi ära, paha ju kui vees olles käpa alla selline kivi jääb :)

Berta omas elemendis

Enne kui asusime põhjatippu vallutama tegime vahepeatuse ilusas Reigi kirikus.

Kõik ju teavad Aino Kallase teost "Reigi õpetaja". Kirik valmis 1802 a.

Kõige põhjapoolsem Hiiumaa
Järgmine vahepeatus oli Tahkuna tuletorn ja Estonia mälestusmärk. Minu mälestused Tahkunast on alati olnud natukene sünged ja austust äratavad. Tahkuna rand on ka kõige vaiksema ilmaga hirmuäratav ja see on koht kus tajud, et merd pead asutama, midagi on selles kohas sünget aga samas väga ilusat. Tahkuna ilu tuleb välja suure tuulega, kus näed kuidas lained kaldale uhuvad ja kuidas meri möllab, see on meri, mida mina kardan. See on vist ainukene rand Hiiumaal, kus ma ei ole ka jalgupidi vette läinud ja ilmselt ei lähe ka kunagi.

Tahkuna tuletorn, valminud 1875 a.

Tahkuna meri on kergelt mässuline ka siis kui on 1m/sec tuult

Pipa uudistamas (Berta jätsime koju magama)

Huvitava avastuse tegime Tahkunas, esimest korda Hiiumaal elamise jooksul nägime tuvi!! Aga see oli vist kirjatuvi, sest tal oli mingi konteiner jala küljes ja lisaks oli ta üliflegma :)

Hiiumaa haruldus - tuvi!

Kõige idapoolsem Hiiumaa:

19. sajandi teisel poolel rajati Heltermaa sadam ja vot seda sadamat teavad juba vist küll kõik.

Nii meie saare tiir saigi tehtud, muidugi jäi teekonna vahele veel palju ilusaid kohti, sest Hiiumaal ainult ilus ju ongi!

Saladuskatte all ütlen, et leidsime ka sirmiku metsa aga asukohta ei reeda :)

Salametsa sirmikud sirgumas ... mmm