Monday, January 31, 2011

29 – 30.01. 2011 Otepääl Kakulaanes

Oohhhoohooo Bertal algasid päevad paradiisis.
Laupäeva varahommikul startisime Otepääle Kakulaane suunas, et maha pidada traditsiooniks saanud Lincona talvepäevad. Alguses küll natukene kõhklesin, kas Bertat kaasa võtta aga selle peale ütles Indrek, et kuidas ma saan koerale sellist mängulusti keelata, võtku ma kaasa.
No ja kaasa ma ta võtsin. Bertal vedas, terve suur seltskond nunnutajaid, mängijaid ja silitajaid. Berta oli täielikult sõiduvees.
Ainukene reegel, mida ma nõudsin oli see, et isegi siis kui Berta vaatab maailma armsama näoga kellegile otsa ja pilgust võib lugeda ülimat nälga – BERTA SÖÖTMINE ON KEELATUD!!!
Ette rutates võin öelda, et reeglist pidasid kõik kinni aga arvati, et ma näljutan koera, et isegi viinerit ei luba laua äärest anda

Sõit Otepää suunas sujus viperusteta. Pikk bussisõit ei väsitanud Bertat üldse, sest oma kotis tukkumisele lisaks sai ta ju aeg-ajalt süles olla ja kuulda kui armas ta on.
Muuses kallis kolleeg Nele teatas, et Berta lõhnab nagu shokolaad. Imestasime pikalt, et huvitav, mis shokolaadi tema küll sööb!!! :)

Kallihetk
Õu jeee!
Uudishimulik Berta
Trips-traps-trull turniir
Oi kui mõnus!
 
Otepääl suundusime Anso mäele snowtuubitama. Üliäge oli! Kahjuks pidi Berta sellel ajal bussis oma kotis sooja teki all olema, sest inimeste sekka kelgutama teda ei lubatud. Ei hakanud isegi küsima, et kas võib, hindasin ise olukorda liiga ohtlikuks ja seega sai ta magamispausi osaliseks. Vastutasuks mängisin temaga pool tundi lumepalli sõda – igaljuhul on tal kombeks lumepalle ära tuua ja seega kogunes minu kõrvale parklasse suur lumepalli kuhi.

Kui mäelt kelgutamast tulime siis otsustasime, et ei viitsi jala mäest alla tulla ja nii me veeresime mäest alla. Siis otsustasime laviini tekitada ja see kõik õnnestus imehästi.

Seltskond kelkudel Ps. märkate, et Tehvandi on taustaks!
Inimkett mäest alla rullumas
Me ei ole normaalsed!
Hetk enne laviini
 
Majja tagasi tulles sai saun sooja pandud, veetünnile tuli otsa ja supi valmimisele hoogu antud. Muidugi suure söömise ja trallitamisega unustasime saunatünnile tuld alla panemast, seega esimesed saunalised said tünni hüpates külmakrambid aga ka see probleem sai 3h möödudes lahendatud.

Kõhud täis sai ka Berta süüa ja täpselt oma söögiajal. Ja siis algas Aliase turniir! Naer on terviseks aga liiga palju naeru on liiast. Ilmselt sellel aastal ei olegi nii palju naernud kui nüüd! No näiteks kuidas sa suudad arvata ära sõna „talvekummid“ kui seletaja loeb sõna valesti ja seletab sulle sõna „talvekummikud“. Ja kui te kuuleksite kuidas kolleeg Michel sõnu seletab siis see, kes temaga kunagi ühte meeskonda satub siis raudset närvi ja tugevat kannatust, sest nii ümber nurga ja kaootiliselt oskab ainult tema seletada!

Muuseas Berta oli suur saunaline, iga kord kui seltskond saunatünni jooksis oli tema ka platsis ja pidi takistama tal sinna sisse vulpsamast.  Ühesõnaga lõbus oli kõigil, nii neljajalgsetel, kahejalgsetel kui kahejalgsetel kes liigse Limpa tarvitamisel aeg-ajalt neljajalgseteks muutusid.
Mina ka, mina ka, mina ka!
?????
Möll ja trall oli Bertal pidevalt
Õu jeeee!
 
Oooo aga Bertal oli pidu, sellel ööl magas ta minuga voodis ja minu kaisus. Kusjuures kui esimesed ärkasid siis Berta ei liigutanud ka vaid puges veel rohkem mulle kaissu ja nõustus ärkama siis kui ma talle üritasin seletada, et nüüd me ärkame ja lähme hommikust sööma.

Teise päeva hommikul sai aknast kitsi vaadata, naabrikassi hirmunud nägu vaadata kui Berta talle haugatas ning kaerahelbe pakki laual vaadata, sest esiteks keegi ei viitsinud putru keeta ja teiseks oli hommikul ka puhas joogivesi kellegi kurku kadunud (või noh eks me kõik vajasime sellel hommikul palju puhast vett). Kahjuks kraanivesi ei sobinud juua ja seega vaatasime nukralt kaerahelbe pakki ja sõime võileibu (mis tegelikult olid väga head)


Tagasiteel oli meil oma isiklik Lõuna-Eesti Padaorg, Enne suurele teele jõudmist pidime läbima külavahe tee. Muidu oli kõik ok aga siis viimane 500m enne peateele jõudmist jäime bussiga kinni. Ehhh tee oli kuskile kadunud, seisime keset põldu!! Ja siis sündis ime, keset valget massi liikusid vilkurid meie poole ja see oli sahk!! Ei ole võimalik, keset tühermaad, pühapäevahommikul liigub meie suunas lumesahk, et meid välja paista!!! IME!

Selline oli vaatepilt esiaknast...KUS ON TEE???
Ei ole võimalik! Sahk meie suunas liikumas!
Meie sõber sahajuht
 
Sahk ajas tee lahti ja hakkasime liikuma, vaevaliselt aga liikusime ja siis sahhhh! Jäime jälle kinni. Ei ole võimalik, just oli sahk käinud ja nüüd jälle põlvekõrgune lumi! Egas midagi rahvas bussist välja ja asusiem bussi välja kaevama ja lükkama. Tuul oli selline, et hetkega olid kõik lumetondid ja nägu lund täis. Mina pole sellises lumetuisus olnud, kus sa ei näe kõrvalseisjat, sest lihtsalt lumetorm on nii tihe ja võimas, et nägemine on olematu. Eks me siis ca 1,5h seal lumes pusisime ja välja pusisime. Ca 500m lükkasime ja kaevasime bussi edasi. Absoluutselt kui väsitav see oli!! Pildid on päris hullud aga tegelik olukord oli veelgi hullem. Tuul on nii tugev, et astud küll aga ei suuda tuulele vastu astuda, lihtsalt lükkab ümber!

Oma isiklik Padaorg :)
Jube raske oli lükata
Buss sai liikuma aga meie pidime sumpama lumetormis

Aga õnneks peateele jõudsime ja seal oli tee sõidetav ja nii me asusime kodu poole liikuma. Kogu möllu ajal Berta magas rahulikult oma kotis, sest tal oli ju kõik hästi! Väsitav päev selja taga, palju möllu ja uusi olukordi, kõht täis ning ase mõnus.

Mida lähemale Tallinnale, seda ilusamaks läks ilm

Otepääl avastasime retro närtsu :)

Koju jõudes rõõmustas Berta pööraselt Indrekut nähes. Indrek ja Berta olid energiat täis ja soovisid jalutama minna. Noh mis mul üle jäi, kuivad soojad riided selga ajada ja uuesti jalutama minna, oehhh!

Aga ülilahe ja ülitore nädalvahetus oli, kõhulihased naerust siiani haiged ja Berta sellest möllust täna sutsa uimane aga õnnelik.

Ühispilt Kakulaane maja juures. Paremal on Berta pea :)
 
Ps. Muuseas uus lelu, mille Berta talvepäevade auks sai, õnnestus tal ribadeks mängida

Ühes tükis pall
Mitmes tükis pall :)

No comments:

Post a Comment