Trennilobisemised

 Esmaspäevases trennis jooksis minu väike must printsess päris hästi. Kahju, et ma ise tõbine olin ning rajal viimseid jõuraase endas kokku koondasin.  

RC lainel läheb meil päris hästi. Trennis on tabamuse % ca 98 juures ning isegi kõrgete kontaktidega segamini on madalaid. Õnneks sain abi ühelt healt inimeselt, sest selgus tõsisasi, et olin neid väääga valesti treeninud (eks kunagi tulevikus kirjutan täpsemalt meie treeningmuutustest ning miks rc treenimisel mind valedele radadele suunati)

Nèraga esimene täispikk A1 võistlus. Nii karjäär alguse saigi ... :)

Aeg: 18-19.3.2017

Koht: TAKO hall

Kohtunik: Anne Tammiksalu

Väga kahju, et Bertaga ei õnnestunud joosta. Olin ennast laupäeva pealelõunaks ära lubanud, seega pidin A3 jooksudest loobuma.

Järgmisel päeval sai Nèra A1e kirja pandud seega põhimõtteliselt võiks seda võistlust pidada Nèra esimeseks ametlikuks täispikaks võistluseks.

Huvitav, kas inimestel on mingi alateadvus või on tegemist lihtsa loogika, kuid halli astudes märkasin koheselt, et finiši koridor on avatud otse soojendusalale. Pähe tekkis suur küsimärk, et miks niimoodi? Alati on start ja finish eraldatud starti ootavatest koertest, miks siis nüüd niimoodi!?

A1 AG 1 rada

Prrr mulle ei meeldinud kohe alguses oleva A nurk, kus koer pidi tunnelisse keerama. Jep stoppavate kontaktidega ei ole see probleemiks aga jooksukontaktidega kogenematule koerale oli see väga paha lahendus, sest loogiliselt oleks koeratrajektoor olnud peaaegu poomile. Ma isegi ei kartnud seda lõksu aga kartsin seda, et kui ta poomile täiskiirusel tormab siis esimese plangu lõpus sajab ta alla ja just halli traatvõrgu poole. Rada õppides seda kohta kartsin väga. Teine koht, mis mulle kohe üldse ei meeldinud oli raja lõpp, kus täiskiirusel oleks pidanud jooksma sirgjoonel olevat poom-pikkust-hüpet. See lahendus mind ei häirinud, kuid häiris see, et selles kombinatsioonis võtab Nèra sugune koer kiiruse väga ülesse ning saab pidurid panna avatud finiši koridoriga alasse. Mhhh, mind tegi tõsiselt pahaseks fakt, et koera turvalisuse peale ei oldud üldse mõeldud.

Vahemärkusena ütlen ka seda, et teatasin korraldajatele korduvalt, et mul on jooksukaga koer aga ikkagi oli Nèra pandud startijate keskele, mitte lõppu. Ning kedagi ka kohapeal see märkus ei huvitanud! Nojah, õnneks jooksuaeg oli lõpustaadiumis ja ta ei seganud oma olekuga teisi koeri.

Sammusime starti. Koera püsivus väga ilus, 5ka sain A-lt sest ma tõesti tõmbasin ta väga järsult takistuselt oma kehaga maha. Järgmine viga oli slaalomisse sisenemisel, minu viga, ohh mind küll. No ja siis mind enam ei huvitanud kuidas meil läheb, vaid keskendusin poomile. Poom oli väga ilus ning kaunis kiire spurt oli eesolevatele tõketele ja siis see pauk tuli, mida ma kartsin. Adrenaliini uimas unustasin lahtise koridori ja kartuse ning põmaki pidurdades maandus Nèra 2e suure koera lõrisevate nägude ette. Seis oli selline, et rajalt tulnud koer lamas värisedes maas ning tema pea kohal lõksutasid hambaid 2 suurt koera (jep, omanikud lobisesid omavahel ning neid ei huvitanud see juhtum). Sekund ja üks pruunikam koer oleks Nèrat hammustanud. Õnneks märkasin seda olukorda koheselt, lükkasin minu ja koera vahele tulnud inimese eemale (võimalik, et see inimene isegi kukkus, vabandan olin nii ehmunud, et isegi ei mäleta, seda inimest enam) ning andsin koerale käsu sülle tulla. Värisev koer süles, sammusin minema. Läksime jalutama, mängisime ning istusin autosse ning rahustasin koera maha. Olin ise tulivihane, et selline asi üldse võimalikuks korraldajate poolt tehti, kaalusin tõsiselt ära minemist.

A1 AG 2rada

Rada ehitades vaatasin imestunult kuidas A minema tassiti. Naguetmismõttes!!?? Toote kiige asemele? Nõup. Agility rajal 1 kontaktpind. Päriselt ka või??? Ma ei tea, mis teiste eesmärgid on aga minu eesmärgid A1-s on õppida! õppida! õppida! Miks ma peaks lihtsate kontaktivabade kontaktideta AG raja läbima, et siis A3s olla hädas keeruliste lahendustega ning kontaktpindadega?? Minu eesmärgid A1 on harjutada ennast/koera võistlusolukorraga, lahendada keerulisi rajalahendusi ning harjutada võistlustingimusteS kontaktpindasid (treenin ikkagi A3 jaoks, mitte vaheetappide ületamiseks). Rada väga ei meeldinud, raske ei olnud aga mingid imelikud nurgad olid sees, mida ei olnud mugav joosta. Poomikontakt oli ilus ning muu mind ei huvitanud ka. Raja lõpuosa lonkisin, sest ma ei tahtnud taaskord spurtiva koeraga võõraste koerte sekka joosta. Nojah vastutasuks olid raja ääres koerad täiesti finiši koridori ise tulnud, seega isegi lonkides jooksis Nèra taas 1e koera lõugade vahele. Taaskord süle käsklus ja süles värisev jänkukene ja taaskord zen tsoon ja koera rahustamine. 

A1 HY 1 rada

Võistluse ajagraafik oli 1,5h maas ning ootamine oli kohutavalt väsitav. Olin ise emotsionaalselt ennast nii ülesse ärritanud, et võtsin vastu otsuse – teen puhta kiire raja ning kui keegi koera lõpetuse tsoonis on siis röögin nii, et terve TAKO hall kajab.

Õnneks olen paar nädalat lihvinud koera rahustamise tehnikat, seega starti minnes oli Nèra juba päris heas konditsioonis ning minuga väga kontaktne. Rada oli ilus, kiire ja puhas (selle jooksu kõige kiirem aeg. Kiiremaist maxi BC-st oli ta ca 2.2sec kiirem. Kuid tean, et seda powerit jäi sellesse koera veelgi sisse ja ma teadlikult ei tõstnud raja lõpuosas koera draivi, et ta täiskiirusel finišisse ei kimaks).

Nähes, et taaskord on teised koerad meid finišis ootamas, võtsin koera juba aegsasti sülle ning marssisime rajalt turvaliselt minema.

Kiirus 5,52m/sec ning I koht

Meie jooksud:

Endalegi üllatusena olen ma möödunud võistlustest väga negatiivselt meelestatud. Võistluse eesmärk oli saada ilusad poomi kontaktid, mille me ka saavutasime. Rajad olid nagu olid, ega neid ei saagi valida, tuleb endast maksimum anda igal rajal ja igas olukorras. Ehk äkki see mind häiribki, et lasin ennast koertekonfliktist mõjutada ning hoidsin seda enda sees. Seda võin öelda, et Nèra sooritust see ei mõjutanud, sest meievaheline usalduslik suhe ei tekitanud koeras mingeid tagajärgi. Sain Nèra rahunema ning starti minnes ei märganud ühtki stressi märki temas.

Õnneks rõõmu tegid poomi kontaktid ning koera takistuse fookus ehk ma ei pelga, et ta kuskilt mööda jookseks. Lihvima pean enda liikumist ning tulevikus peab vähenema koera kontroll, et saada kiiremaks enda liikumist ning ei pane kuskil takistuse juures ennast lõksu.

Seekord siis nii, järgmine kord teistmoodi :)

Võit :)

Pärnus võistlemas

Pärnu AG karikasarja VI etapp

Koht: Pärnu

Aeg: 11.märts 2017

Kohtunik: Inga Järv

Otsustasin nii Berta kui Nèra panna Openile kirja ning väike mudilane pidi jooksma täiskõrgusel poomi. Päris hea kogemus oli joosta täpselt ühesugust rada mõlema koeraga korraga. Rada õppides õppisin ainult kuidas Nèraga joosta, Berta suhtes otsustasin, et rajal vaatan kus ma muudatusi tegema pean (etteruttavalt ütlen, et nii ka läks ning väga hästi toimis).

Kui varasemalt nähes inimesi A3s näiteks 2e koeraga jooksmas siis alati mõtlesin, et ohh kui lahe esimese koeraga teed nn testjooksu ja teisega rajale minnes juba tead ette kuidas joosta. Ma ei tea kuidas teistel on aga Berta ja Nèraga joostes see nii üldse ei olnud. Rada oli küll üks aga juhtimisvõtted ja kohad, mida pidi ekstra täpselt juhtima olid mõlema koera puhul nii erinevad kui olla üldse saavad. 

Sellel päeval sai 9 rada joostud (3 Bertaga ja 6 Nèraga) ning väsimuse märke nii endal kui koertel ei täheldanud, ju siis oleme heas vormis, vist?

Berta oli oma tublidus ise nagu alati, kui nuriseda siis seekordselt võistlusel ei saanudki Bertast seda kiiremat käiku kätte. Tema otsustas see päev sellise keskmise kiirusega sõita. Kuid kiiruse osas kompenseeris Nèra kõik, mis vajaka jäi (kusjuures päev varem trennis olles tundus mulle korra, et koer on oma kiirust kaotanud. Ohh kuidas võin vahel eksida). Nèral oli turbokäik sees ning draivi mitme koera eest! LAHE!

Kui Bertaga jooks on selline puhas nauding, kus igat hetke paned tähele ja naudid siis Nèraga on reaktiivkiirus, kus eesmärk on õigel ajal õiges kohas olla. Videost vaadates meenutab Nèraga jooks ikka sellist väikse paanikahäire laadset asja! Aga küll see koostöö meil sujuma hakkab, tuleb lihtsalt treenida treenida treenida!

Ülirõõmsaks tegid mind Nèra poomi kontaktid. Viimne kui üks olid ülimadalad. 100% tabamusega ja väga ilusad! SUPER! Kiirus oli poomil selline, mida ma trennides ei ole kunagi saavutanud. A kontakte ei ole harjutanud ja need on päris kõrged.

Kokkuvõttes oli Berta IIIs ning Nèra saavutas A0 midi klassis karikavõidu! Jeeeiiii!

Tubli tiim olime Pärnus!

Võitjate ühine pilt

Olime ilusad!

Nèra osales filmivõtetel ning hiljem kui meeskond teavitas, et vastutasuks teevad nad koerast ilusa pildi, kasutasin juhust ja tormasin ka pildile :)

Nad küll teatasid, et mõtlesid pilti ainult koerast aga ma ei lasknud sellest ennast häirida :)

meie :)  (Berta oli sellel ajal kodus diivanil lõunauinakut tegemas)

fotod: Arttu Karvonen

Nèra debüüt agility ametlikus maailmas, Berta tegi oma tavapärast asja :)

Koht: TAKO sisehall

Aeg: 4-5. Märts 2017

Kohtunik: Indrek Tirmaste

Mõnikord võiksin mõistuse häält kuulata ja võtta kohustused, mis on jõukohased. Aga ei! Nädalavahetusel sai plaani võetud hommikust õhtuni rajatoimkonnas osalemine, Bertaga 3l rajal ja Nèraga 1l rajal võistlemise ning kõige lõpetuseks ka tunnine intensiivne trenn Nèraga teha! Kõlab ju nagu läbimõeldud plaan! Jep!

Bertaga asusin võistlema siis kui olin 4 tundi jalgel toimetanud ja intensiivselt tegutsenud. Õnneks selle koeraga võistlemine ongi puhas nauding, seega see kõik toimib mul nagu hästiõlitatud kellavärk.

AG1 rada – Berta

Indreku rada oli selline päris hea, ei kerge ega raske aga mitmeid lõkse, mis esialgu kui ei süüvi, ei märkagi. Meie tiimile haruldase tõrkevea sain kohe alguses kui üritasin kiiresti – kiiresti teda edasi manööverdama sundida. Koer oli kohe alguses õnneks väga kiire ja indu täis, seega joosta oli puhas rõõm! Esimene wow hetk tekkis siis kui märkasin Berta poomi kontakti. Naguetmismõttes koer saabus poomi lõppu, koeral hakkas mõte tööle, ta teadis mida peab tegema ning tegi üliilusa poomi soorituse. Jesss! Minu töö hakkab vilja kandma! A-l kiirustasin ning andsin liiga varakult järgmise tõkke käsu, sealt ka ülehüpe.

Kiirus 4m/sec (väga hea!)

AG 2 rada – Berta

Taaskord ilus poomi sooritus, mis õnneks ka videopildis näha! Ülirahul! Kahju on A ülehüppest, kuid ka siin võtan 100% süü enda peale, sest ütlesin „out“ käskluse liiga vara ja noo koer asus tegutsema.

Kiirus 4,05m/sec

HY3 rada – Berta

Väga hea rada, kus kohe rada planeerides nägin lõksud ära. Päris nutikalt oli Indrek suht lihtsatesse kombinatsioonidesse lõksu kaared jätnud. Ise arvasin, et koera kiirus nii hea ei olnud aga tulemus rääkis enda eest!

Kiirus 4,16m/sec ja 3s koht!

Tubli printsess!

Kiire klõps ka peale autasustamise tseremooniat

Järgmisel päeval taaskord tunde ja tunde rajatoimkonnas kui ükshetk avastasin, et oot oot ma olen täna siin ju Nèra ametlikku karjääri alustamas! Panin koera hüpperajale kirja, sest täiskõrgusel poomi kontaktid on ca 70% tabamusega ja selle suhteportsendiga ei taha ma veel võistlema asuda.

Esimene katsumus oli Nèra turjakõrguse mõõtmine. Õnneks kohtunik Indrekul oli aega Nèraga tegeleda, seega saime ikka tulemuse kirja. Küürusseljaga Nèra tulemuseks sai 41,5cm (kodus mõõtsin üle ja õiges asendis mõõtmine näitas 40,5cm ning isegi jäi sutsa ruumi), olin sellega rahul, sest mida ma ikka piinan koera. Tuleviku peale mõeldes tuleb mõõtmise harjutamisega tegelema hakata, mitte ükski rahvusvaheline meeskond ei viitsiks jännata sellise püjääniku mõõtmisega. Hea on see, et ta on raudkindlalt suure varuga midi mõõdus, seega tulevikus mingeid probleeme ei hakka mõõtmisega esinema

Ja asusimegi võistlustulle!

HY1 rada – Nèra

Rada õppima minnes avastasin, et A1 tasemest oli see rada sutsa keerulisema poolne. Mida keerulisem, seda mulle omasem. Otsustasin ennast võistlustel proovile panna ning tegin otsuse, et slaalomisse saadan koera tagantlõikamisega (seda võtet võimalusel isegi A3 koerad ei kasuta), otsustasin, et mingeid lõks-tunneleid ma ei hakka vältima ning harjutan juba eos koera minu käsi ja keha jälgima – ei asu kunagi kehaga blokeerima takistusi. Seega sai ka ühe riskotsuse tunneli vältimiseks planeeritud. Ja siis üks koht, mida ma ei suutnud lahendada. Ilmselt see oli ainus koht, kus ma enamuse õppimise ajal olin (takistused 9,10 ja 11), sest ma ei suutnud enda jaoks välja mõelda lahendust, mis Nèra puhul toimiks (oleks ta kogenud hea tõkke fookusega koer, ei oleks seal probleeme tekkinud). Läksin starti otsusega, et rajal laheneb see koht iseenesest (jah loomulikult, nii ju alati tehtaksegi!!!). No ja dsq sellest samast 11 takistusest tuligi (sain isegi kohtuniku käest pärast pragada, et miks ma nii ilusa raja ära jamasin), sest kui koer takistuses 9 minuni jõudis, teadsin kohe, et iseenesest ei lahene siin miski. Koer oligi vales kohas, mina olin vales kohas ja asi lappama läkski. Tobe tunne! Selgus, et teine planeeringu versioon olekski toiminud! Kuna läksin suht mõtetes vigade parandust tegema siis ei pööranud tähelepanu enda kiirusele ja sealt see koeraga kokkupõrge tuligi! Aiii kui valus oli ja koer oli väga ehmunud. Õnneks sain ennast kiiresti kogutud ning koera draivi uuesti ülesse kerida ja edasi joostud. 

Nèra HY rajaskeem

Kokkuvõttes mulle endale see rada väga meeldis! Videol esimeseks tulnud koera aega Nèraga võrreldes selgus, et kuni dsq kohani oli Nèra kiirem 0,8sec. Kuid jah ei eksisteeri siin elus olekseid, seega tuleb enda rajaplaneerimise oskusi lihvida ning edasi treenida (meie treeningutes on murranguline muutus toimunud aga eks sellest kirjutan kunagi hiljem).

Nädalavahetuse trall lõppes sellega, et olin ennast nii ülesse kruvinud, et öösel magasin ainult 1h ning selle jõuvaruga ma esmaspäeva alustasingi! 

Ahjaaa esmaspäeval taas Nèra trenn – mina olin suht laibastunud olekus, Nèra värskus ise! Trenn oli ülihea, tegin särtsaka ja väga tehnilise trenn.

Sellise trenni tegin mudilasega peale võistlust. 

Ütleme nii, et mina panin enda viimased jõuvarud käiku, Nèra oli tublidus nagu ikka!

 

Sõbra special

Berta ja Nèra otsustasid sõbrapäeva auks friendsie teha :)

Pärnu Agility V etapp

Oi kuidas mulle meeldib pärnakate sisehall, koli või Pärnusse elama, et seal igapäevaselt treenida! 

Berta nagu ikka sai kõigile kolmele rajale kirja pandud kuid kui regasin Nèra tunnelitesse ja A0-i, tekkis sees selline õõnes tunne ning teadsin, et ma ei taha Nèraga enam neid A0 asju teha! Ei taha ja kõik! Kuid võistelda tahan, kohe väga!

Egas midagi seebitasin pärnakaid, et nad Nèra jooksude ajaks paneksid poomi 90cm peale. Sain Edelt nõusoleku, et nad on ainult minu pärast valmis ekstra mässama. Tänud neile!

Nèra Openile kirja pandud, jõudis kohale reaalsus. Appikene aga ma ei ole A-d mitte kui kunagi raja sees jooksnud ning ka poom koos ühe takistusega on mul alles paari nädalane teema!!! Õnneks oli 1 trenn ennem openit, seega tegin raja keskel kontaktpindasid. Polnud viga, saime hakkama!

Üle pika aja võistlusele minnes, tundsin kuidas liblikad kõhus lendavad. Tegin endale selgeks, et minu algaja A0 koer ei jooksegi openil ilusaid tulemusi ning see võistlus on vajalik mulle endale. Vaja, et harjutada keerulisemate radadega Nèraga ühtejooksu.

Kohapeal selgus, et Kreslina oli radade autor ning tegemist keerulisemate A3 taseme radadega. Kogenud koeraga on selliste kombinatsioonidega jooks nauditav, kuid algaja koeraga peab ju iga takistust lõpuni kontrollima, mis tähendab seda, et rajal peab osades kohtades mitte õigeid võtteid tegema.

Berta tulemused olid suurepärased! Tubli koer jooksis kiiresti, kuid kontaktid olid enamasti sellised kaheldava väärtusega. Jätkame harjutusrindel! 

Nèra jooksud liigitan koledaks (ilmselt paljude arvates võisid need päris ok olla aga minu arvates koledad). Minu vale juhtimise tulemusena ei teinud koer ilusaid kontakte (esimesel oli poom 90cm ja teistel kõrgus 117cm), kuid nii mõnigi keeruline koht sai hästi tehtud. Igas jooksus muidugi kumas välja koera kogenematus. Dsq-d ei oleks saanud aga tõrke vigasid oli (tulemuseks märgiti meile dsq, sest me ei läinud oma poomi eripära pärast paremuse arvestusse).

Kiiruse mõttes oli koer sama kiire kui Lizzy, kuid jah kogemused on need, mis meil puudu jäävad ja kuhjaga. Luban endale, et teen juhtimise nimel palju tööd ning lihvin meie koostööd hoolega. Ja ka kontaktirindel on meil positiivne seis, seega lähikuudel ootan kui meil täiskõrgusel ja –pikkusel poom selgeks saab.

Mõeldes tagasi Nèra esinemisele Openis ning tema koostöötahtele siis toob see naeratuse näole. Koera koostöötahe ning kiire taip on hämmastavad, takistuseks hetkel ongi minu mitte nii kiire õppimisvõime ning meie meeskonna kokkumäng. Videot kaader kaadri haaval vaadates märkasin palju selliseid kohtasid, mis toovad uhkusetunde sisse (keerulise nurga all slaalomi sisenemine ja sülepöördega täiskiirusel slaalomisse minek! Eksimatu sooritus! Wow!). 

Järgmisel etapil on loodetavasti poom täiskõrgusel selge ning open rajad mudilasel ilusamad.

Ajaloo huvides panen siia ilusa talvise pildi. just selline pitsiline talveilm Pärnusse sõites oligi!

Nèra kasukas härmas

Suur aitäh pärnakatele! Kõik oli taaskord suurepärane nagu alati!

Treeninglobisemine

Mõtlesin, et ajaloo huvides kirjutan midagi ka meie treeningutest.

Bertaga teen 1x nädalas fun treeningut ning mulle väga meeldib see. Seltskond on lahe ning üle hulga aja tunnen, et me Bertaga saame õpetust, mida õigesti/valesti teeme. Hakkan kahtlustama, et meie kontaktide müsteerium hakkab ka tasapisi lahti hargnema ehk õnnestub tõesti trenni kontaktid võistlustingimustesse adapteerida.

Hetkel teen usinasti tööd Berta füüsilise vormi parendamise nimel ning igapäevased kontaktpinna treeningud kodus on rutiiniks saamas.

Hoopis teine „tera“ on Nèra. Temaga on trennimaht päris mõnusalt kasvanud ning naudin seda meeletult. See koer on väsimatu! Vahet ei ole mida ja kui palju teen, koer vajab 15min taastumist ning taaskord vaatab mind 2 sõstrasilma justkui öeldes „täna võiks midagi ikka teha ka, eks!?“.

Pikkadel trennipäevajärgsetel õhtutel olen Bertale väga tänulik, sest tema on vabatahtlikult võtnud enda õlgadele Nèra väsitamise missiooni. Sel ajal kui mina oimetult diivanil leban ja üritan leida endas energiat, et hingata, käib Berta juhtimisel majas meeletu koerte möll!

Nèraga töötamist naudin täiel rinnal ning olen avastanud, et igal treening-sessioonil ei olegi minu eesmärk koerale midagi õpetada, vaid asjad endale detailideni selgeks teha. Nauditav on iga tehnilise elemendi detaile pulkadeks lahti vaagida ning katsetada koera suutlikkuse piire. Ükspäev isegi avastasin, et mul ei ole hetkel ühtegi lühiajalist võistlus-eesmärki või eesmärki A3 jõuda nobedasti, eesmärk on ennast rajal võistluse olukorras koeraga koos hästi tunda ja meie koostöös valitseks üksteise usaldus. 

Üritan vältida Bertaga tehtud viga, kus me kiirkorras A3e jõudsime ja siis dsq sadu kaela saime, mina ei olnud lihtsalt selleks valmis. Nèraga soovin, et ametlikele minnes on kindlus minus ning mitte kui ükski saavutus ei tule juhuslikult vaid kokkusulanud koostöö tulemina.

Nèraga on päris hea katsetada ning oma maailmapilti agilitys avardada. Kui Bertaga olen kutsikast alates kinnisilmi treeneri juhendamisel treeninud siis Nèraga pean igas uues asjas ise veendunud olema ning alati sean endale küsimuse „kas see on parim lahendus meile?“. Lisaks olen avastanud iseseisva treeningu võlud. Väga nauditav on üksi hallis istuda ning pidada aru, et miks koer nii või naa tegi ning siis tõke-tõkke haaval vigade parandust teha.

Läbi raskuste tähtede poole või on õigem öelda - läbi lõbusate treeningute esikohtade poole :)

Allolevat videot vaadates son tunne, et peaksin trenni tegema koerata, sest mina olen see meie nõrgim lüli!

Väike pildimeenutus

päev 1

päev 2 ehk järgmisel päeval

Meie jalutusgäng

Nädalavahetusel võistlustules

Koht: Tako hall / 14.1.2017

Kohtunik: Indrek Tirmaste

Laupäeval sai päris huvitav agility päev tehtud. Hommikul vara 3 rada Bertaga võistlustules, seejärel metsa alla 15km tiir mõlema koeraga siis koju paaritunnisele lõunauinakule ja tagasi võistlustulle ning Nèraga 2 kiiret võistlustiiru.

Bertaga oli väga huvitav võistelda! Kui üldjuhul lähevad koerad pererahva moodi siis minul on vastupidi, mina lähen koerte moodi – Berta on 4nda raja koer ehk mida rohkem radasid jookseme, seda rohkem ta käima läheb. Tuleb välja, et ka minul on sama sündroom, esimene rada läheb ärkamiseks, teine rada hakkan ärkama ning kolmandal on tunne, et nüüd võiks jooksma hakata.

1 AG rada

Võistluste eesmärk oli kontaktid, mitte kui midagi muud! Start ja mulle ei jõudnud kohale, et nüüd tuleb keskendunult jooksma asuda. Ilus oli see, et A kontakti tegi Berta hästi ning ma isegi vabastasin ta õigel hetkel. Eelviimasena olnud poom oli ilus suur ülehüpe, mille järel viimase hüppetakistuse võttis koer iseseisvalt. Käsutasin ta tagasi poomile ning üllatus oli suur, et tegelikult läks meil tulemus kirja, sest poomile tagasi käsklus toimus peale koera raja lõppu (isegi rajakohtunikel oli see suur üllatus, mulle ka!)

Kiirus 3,53m/sec ja 8s koht – uskumatu kui aeglane koer oli, vahepeal vist tegime puhkepausi rajal!!!

2 AG rada

Koer on koer ja üllatamast ta mind ei väsi. Poomile minek oli tunnelitega ümbritsetud, olin kindel, et koer järgib minu kehakeelt ja läheb poomile (see ei ole kunagi meie tiimile lõks olnud!). Nojah tunnelisse läks hoopis ja sealt see dsq tuli. Ülejäänud raja tegime väga kontrollitud kontaktidega

3 HY rada

Alles nüüd starti minnes märkasin, et nii mina kui Berta oleme ärganud ja võistlus oleks alles nüüd võinud alata. Koera kiirus oli hea, minu juhtimine väga ilus ning jooksime ühe ilusa raja. Eelviimasel tõkkel korra kaotasin koera ja susserdamisega kaotasin ilmselt sekundi.

Kiirus 4,46m/sec ja 5s koht

Õhtul hilja asusime Nèraga võistlustulle

A0 HY 1 rada

A0-le kohane kiire otsejooksukas rada. Jipppiiii peaaegu oli meil stardipüsivus – koer püsib!!! Tervel rajal oli koer kontaktis ning jooksutrajektoor täpselt selline nagu planeerinud olin.

Kiirus 6,67m/sec ja 1 koht

A0 HY 2 rada

Rajal oli paar väikest trikikohta sees, kuid ei midagi keerulist. Taaskord ilus ja kontrollitud rada ning koer oli igal korral seal kus rajaplaneerimisel seda ka eeldasin.

Jälle meie kohta väga hea stardipüsivus, millega olin väga rahul! Eriti meeldib mulle Nèra reageerimine minu kehakeelele, kui näitan käega siis on videost kohe näha, et koer liigub käega näidatud suunas. Õnneks ma ei tee ka seda viga, et olen rajal nagu tuuleveski.

Kiirus 6,60m/sec ja 1 koht

Loodetavasti minu uus lähenemine teeb meie poomikontaktid sellisteks, millega ma rahul olen ning me saame A1-e suunduda. Võtsin vastu otsuse, et enne kui ei ole 80% ulatuses treeningul 4käpa kontakte, A1 poole ei piilu (hetkel kaalun, kas minna juba hüpperadadele või olla veel A0-s. A0-s olemise eeldus on see, et saan koera võistlustingimuste stardipüsivust lihvida ning harjutada tema kontsentratsiooni minule kui koeral hirm suur hoog sees).

Kokkuvõttes olen koerte sooritustega rahul.

Nèra uudistab Indrekut :)

Kui on pildistamine on Berta alati kohal :)

Nèra paraadfotol

Checklist järgmisteks kordadeks:

Berta – kontaktid treeningolukorraga sarnaseks. Vabastav käsklus õigel ajal ja koer seisab kontaktil. Koer „tööle“ ergutada juba esimesel rajal

Nèra –viimane tõke tuleb võtta täiskiirusel, justkui peale viimast tõket oleks veel tõke. Ei tohi enne viimast tõket enda kiirust pidurdada.

Väike samm agility ajaloos, HIID-samm meie meeskonna resümees …

… nimelt Pärnu AG karikavõistlus oli see ajalooline sündmus kui Nèra esimest korda võistluskarjääris sooritas „rock solid startline-stay“. Koer püsis ning püsima ta jäigi kuni minu sõnalise käskluseni.

Pikalt arvasin, et Nèra on ajaloos esimene koer, kes ei suuda stardipüsivust teha. Seejärel uskusin teooriat, et trennis ja võistlustel pannakse talla salaja herilasepesa pepu alla ning ta ei suudagi kohal püsida. … ja siis jõudsin teooriani, et mul on mõistus otsas!

Mingigi stardipüsivus oli kui koer startis lamavas asendis kuid lamavast asendist kiire stardisööst ei ole koera lihaskonnale hea. Lamavast asendist järsk tõus ülesse ja edasi tekitab liigse pinge koera esijalgadele ning võib õlavöötmes vigastusi tekitada (mudidel on suurem jõud tagajalgadel ning esiosa ei ole nii tugevalt arenenud, sealt see vigastuste oht võibki tekkida) seega otsustasin, et kas start istudes või mitte kui midagi! Lisaks olen veendunud, et istudes saab koer kiirendada lühemat maad kui lamades.

Terve internet sai läbi loetud, nõu küsitud ning kõiki teooriad läbi proovitud ja mitte kui miski ei toiminud! Otsustasin hakata proovima minu koerale sobivat tehnikat ning mõtlesin, et milles see probleem ikkagi tuleb, et ta ei taha stardis püsida. Jõudsin järeldusele, et tema olematu stardipüsivus on tingitud (a) ebakindlus minust kaugele jäädes, (b) agility platsil on kõige suuremaks motivatsiooniks jooks ise. Seega lahendus peitud nende 2e teguri tagamaades.

2 kuud tagasi alustasin enda teooria rakendamisega. Ebakindluse väljajuurimisel sain väga head nõu Kiki perenaiselt ning veendumuse, et kohe kui muudan koera istumise tema turvatsooniks on mul stardipüsivuse suunas suur samm astutud. Seejärel lõpetasin koera stardipüsivuse premeerimise mängu ja/või mänguasjaga. Ilusat stardipüsivust premeerisin loaga koeral jooksu alustada. Ja see toimis, kohe algusest peale. Jep, see ei ole mingi kindel stardipüsivus, vaid ikka päris õhkõrn ning nõuab minu konkreetset suhtumist teemasse ning kõhuvalus vaevleva lõvi möirgamist kui ta tagumenti kergitab aga ikkagi püsivus ja nüüd siis ka võistlustingimustes. Juhhuuu!

... aga nüüd Pärnu võistlustest

Nèra tunnelirada

Viiekas tuli nii konkreetsest ja labasest veast, et sain kurjaks enda peale. Mismõttes ma ei veendu, kas koer on manöövri sooritanud või mitte, noore ja kogenematu koeraga peab iga manöövri soorituses 100% veendunud olema, enne kui alustan liikumist. Mingil põhjusel ei olnud sellel rajal ma väga kindel endas ning jooksu lõpuosas on minu kobatsemist selgelt näha.

Kiirus 5,40m/sec

A0 1 rada

Väga ilus jooks, jäin rahule. Tore oli see, et sain raja alguses olla seal kus ma planeerisin olla, aitäh stardipüsivus.

Kiirus 5,94m/sec

A0 2 rada

Ma ei tea, mis mulle sisse läks, et nii lohakalt teda valesse tunneliauku suunasid. Lohakus, muud ei midagi!

Berta Open 1 rada

Väga kummaline oli minna koeraga starti, kellega ca 1 kuu ei ole agilityt jooksnud. Oli tunne, et koer ei oska ju mitte kui midagi, jaaaa loomulikult 1e kuuga unustavad koerad agility ära!

Bertal oli päris hea hoog see, kahju oli A viiekast

Kiirus 4m/sec, 9 koht

Berta Open 2 rada

Taaskord koer oli väga tubli ning uhke olin selle üle, et saatsin väga suure lõksuga kohast Berta sülepöördega õigesse tunneli auku ning see toimis! Kohe kui usaldan seda koera, sujub meil kõik väga hästi! Kõik kontaktid said tehtud, ok väga napikad aga ikkagi tehtud.

Kiirus 4,21m/sec, 2 koht

Berta Open 3 rada

Rajal oli 2 keerulist kohta; üks kus peale poomi pidi pöörama tunnelisse ning teine kus enne tunnelit pidi sooritama hüppe ning sundvalsiga koer valest tunneliaugust ära tõmbama.

Otsustasin treeningu eesmärgil teha tehniliselt keerulisemad manöövrid ning mitte kindla peale välja minna. Ning kõik see õnnestus suurepäraselt! Olin kahtleval seisukohal, et kas koer peale poomi sülepöördega läheb tunnelisse, kuid samas trennis on ta seda teinud! … ja tegi ka nüüd! (võtsin kordusstardi ning ka teises jooksus õnnestus peale poomi sülepööre väga kaunilt)

Kiirus 4,20m/sec, 2 koht

Berta on hämmastav koer! Kiiruse osas jääb küll soovida kui tehniliselt on ta väga tugev koer. Olen veendunud, et tehnika vallas ei ole meie tiimil ühtegi sellist manöövrit, mida me teha ei oskaks

Aitäh mu südame printsess, üllatad mind ikka ja alati

Võistlus möödus krõbedas külmas kuid pärnakate treeninghall on nii mõnusalt soe, et isegi külmavaresel Bertal oli seal soe olla.

Taaskord üks tore laupäev, mis sai pärnakate juures veedetud, järgmine kord jälle!