Kas ilma koerata saaks agilityt teha :)

No viimases trennis tekkis mitu korda õigustatud küsimus, et tegelikult võiksin ma ju üksi selle raja läbi joosta. Asi ei ole koeras vaid koerajuhis ja ütleme nii, et koerajuht on kobakäpp ja koperdis. Mitu korda oleksin tõkked pikali jooksnud, õnneks vimasel hetkel õnnestus oskuslikke manöövreid teha, seega kõik tõkked jäid püsti.

Kõik algas ülihästi! Slaalom sai viuh ja viuh tehtud - puhas sooritus ja kiirus oli selline, et mul endal keel vestil ja ikka ei jõudnud koera tempos olla. No kiik, see meie lemmik! Kui Berta otsustada siis ta teeks terve trenn kiike ja sellise kiirusega, et mul ihukarvad püsti!
Üksikud tõkked ja manöövrid väga ilusad ja ma suudan oma käsi ja keha hallata aga nii kui keerulisem rada nii olen pea laiali ja juhatan koera igasugustesse ilmakaartesse. Tubli Berta on jälle kuskil seal kuhu mu käsi viibutas aga minu käsi on teda suunanud sinna, kuhu ma ei plaaninud teda saata.

Aga "vana nali" kestab endiselt nende tõketega! Mingi aeg on kõik korras ja siis keset rada jääb ta tõkke taha nagu naelutatult! Seisab ja vaatab minu suunas. Tegemist ei ole halva kogemuse ega kartusega. Näiteks kui oma puurist läheb Berta raja algusesse siis läbi platsi jalutades hüppab ta kõik ettejäävad tõkked ära, ka kõrgused 45! Jama ongi selles, et kui ei ole vaja siis on tõkke ületus fun ja nii kui rada teeme siis on tõke mingi "koll" seal rajal, mille ees peab peatuma!

Eks ma pean ennast analüüsima, et mida ma valesti teen. See on kindel, et rajal enne tõket olen ise jube pinges ja alati käib peas läbi, et kas nüüd hüppab või pean metslase tantsu tegema, et teda hüppama meelitada.

On mis on aga trennis on ikka äge käia. Kahju ainult, et varsti läheb Berta sõber Cellie teisele maale elama ja nüüd ei olegi võimalik Bertale trennis öelda, et vaata, tema ka russell ja on nii kiire, tubli ja osav. Tee järgi! :)

Aga püsivus on suhteliselt hea, olen igaõhtu kodus harjutanud. Kõrvalkõnd on ilus. Koer ise on ka ilus :)

Trenni lainel

Seekordne trenn näitas, et kui hoian koera piisavas tegevuses ja tähelepanu endal siis ununevad need segavad püksid jalas. Aga kohe kui annan Bertale aega oma peaga mõtlema asuda on püksid meeles ja käitumine rohkem kui kummaline.

Taaskord pidin tõdema, et koera lemmik on kiik. Kontaktpinnad olid minuarust head, ütleme nii, et 10st 8 sooritas ideaalselt. Rada läbides on endiselt mingi nõme põikpäine mõte koeral, et aeg-ajalt võiks ju tõkke ette seisma jääda ja vaadata, millist „tantsu“ perenaine seekord teeb, et koera hüppama meelitada. See pole kartus ega mingi halb kogemus, mis teda sinna seisma sunnib, mina tõlgendan seda nüüd kui puhast koera põikpäisust!  Aga ilmselt koer aimab, et enne igat hüppe tõket lähen ma krampi ja nii ta sinna seisma jääb. Aga muidu olen mina Berta selle trenni radade sooritustega väga rahul, noh jah sellise kiirusega võistlema ega poosetama kuskile ei lähe. Eks paistab, millised trennid meil peale jooksukat on.

Ahjaaa jälle vana tõde lajatas haamriga pähe „kordamine on tarkuse ema“. Kunagi Berta beebipõlves olin ma nii usin, et absoluutselt i g a p ä e v ca 20..30min tegime kodus kuulekuse trenni + naljakate trikkide õpetamist. Täna on see taandunud naljakate trikkide õpetamisele ja mängimisele. Ja kui päris aus olla siis seda ei juhtu igapäev, vaid pigem ikka 1..2x nädalas. Täna trennis avastasin, et Berta püsivus on -1000. Käsklus „lamama“ tähendab talle seda, et hakkab lamama ja siis krapsti püsti. Näiteks püsilamamine ei tähenda koera jaoks midagi, nii kui panen ta lamama ja sammun eemale, krapsab ta püsti ja hakkab ilusti minu kõrval käima (vähemalt „kõrval“ käsklus koeral selge!). Ütleme nii, et beebieas võisin ma ta teise tuppa minutiteks lamam jätta ja ainus, mida koer tegi oli pea liigutamine. Aga nüüd! Egas midagi, tuleb jälle kodused kuulekustrennid päevakorda võtta

12.09. 2011 Ja ikkagi ootan tagasi oma hüpper supper energilist koera

Täna trennis oli seis võrreldes eelmise nädalaga parem. Oli päris palju hetki kus Berta unustas, et tal need stringid jalas.

Üksikelemente harjutades oli ta väga tubli, slaalom sai puhtalt tehtud ja kiirus võrreldes eelmise nädalaga kordades kiirem. Meelierutavam hetk oli kiigel kui ta kiigele tormas, põrkus see sellise hooga maha, et koer pooleldi libises sealt alla. Vot sellise hooletuse tõttu koera vigastused tekivadki, põrguvärk, pean olema hoolsam! Järgmisel korral koer juba oskas ennast balansseerida kiige kiirele toimele ja seega ülejäänud sooritused läksid ilusasti. Kiige pauk ega järsk kallak, ei ole endiselt koerale probleemiks.

Radasid tehes on koeral mingi naljakas tõrge hüppe takistuste ees ja seda tõrget täheldasin juba enne jooksukat. Teeb rada ilusasti ja enne hüppamist jääb seisma ja kaalub, mida teha. Mina tõlgendasid seda kartusega aga Natalja ütles, et mis kartus, vaata kui julgelt ta kiike sooritab! Tegemist puhtkujulise minu dresseerimisega, koer vaatab, kuidas mina käitun!  Noh tegelikult saingi natukene noomida, et pean koeraga rangem olema. Nimelt Berta nii mõnelgi korral üritab pead tõsta ja näidata, et asjad käivad tema järgi. Tegelikult on treeneril õigus, olen liiga leebe. Luban ennast parandada, ausalt!

Hea uudis oli see, et suvevaheajalt on Candy naasnud ja nüüd õekesed kõik jälle trennis.

Ahjaa Bertast on kujunenud meie kodukoha ahvatlevam koer, kõik isased on temast huvitatud. Alguses koerte omanikud rõõmustavad, et lõpuks ometi on leidunud koer, kellega tema koer sõbralikult käitub. Eks pean nad ruttu pilvedest alla tooma ja selgitama, et meie koeral on jooksukas ja see huvi ei ole siiras. Õnneks ekstreemseid sündmusi meil esinenud ei ole (nüüd sülitasin 3x üle õla)

Veel tabasin ennast mõttelt, et miks on enamikul koerteomanikel vajadus, et nende koer nuusutaks igat vastutulevat koera ja asuks suhtlema? Mina olen seisukohal, et mina ei soovi, et iga vastutuleva koeraomanikuga peaksin suhtlema hakkama ja lubama, et nende koer minu koera nuusutaks. Olen märganud, et mõningatel juhtudel kui Bertaga mööda jalutame, ilma, et teisele koerale tähelepanu pöörame, vaadatakse meid imestunult. Täna hommikul üks omanik isegi solvus, et ma ei lasknud koeri kokku – ahh viitsin ma nüüd igaühele selgitada, et minu koeral jooksukas ja isased koerad ei ole teretulnud nähtus!

Selline mõte lihtsalt! Pole aimugi, kas mul on õigus aga nii ma arvan!

11.09.2011 Rahvuslik näitus Viimsis

 Seekord läksime kaasa elama Cellie esinemisele. Vau, Cellie on nagu "vana kala" näituse tules! 

Mäletan, et üldse mitte ammu arutasime Kariniga, et kuidas on võimalik näitusel seisu positsioonis koera jalgasid sättida ja nüüd täpselt seda sama Celliega tehti :) Väga tublid olid nii Karin kui Cellie, väga super etteaste. Kahju, et kohtunik Maija Mäkinen oli range hindaja, sest tulemuseks oli VH. No vähemalt minu vaatamise hetkel koertele ainult kas punaseid või siniseid linte anti.

Noh kui kedagi minu arvamus huvitab siis mina oleks Celliele roosa lindi andnud :)

Kohe algab!

Cellie on valmis etteasteks

Huvitav, mida kohtunik ütleb?

Jep, Cellie seisab hästi. ps. kohtunik itsitab taustal :)

Kõik imetlevad Cellie`t no oleks ju võinud see roosa lindike tulla juuuu

Kohtuniku näoilme järgi võiks öelda, et talle meeldis Cellie väga

Cellie seisukas

Juhul kui keegi ei tea siis see on JRT stiil näitusel ringis käia

Täpsustuseks, JRT`d oskavad ka korralikud olla :)

Ja sealt see arvustus tuleb

Õnnelik Cellie, juhuu nüüd mängima :)

Tubli Cellie! Järgmine kord tuleb sert kindlasti!

Päkapikud tooge mu hüperaktiivne koer tagasi :)

Puhkus lõppenud ja esimeseks linnaellu sisseelamise tegevuseks oli meil trenn.

Bertal algas elu teine jooksukas ja nii me kõheldes-kaheldes trenni läksime. Oma poppide pükstega on ta nagu suur õnnetuse hunnik, kes häbeneb ennast. Lisaks sellele on ta selle jooksuka alguses selline ülihellik ja rahulik.

Soojendusharjutused olid täielik katastroof!  Koer on esikäppadega ja peaga maas, tagajalad püsti ning vaatab mind sellise näoga, et MILLEKS me siin oleme!? Kontaktpindasid harjutades koer justkui unustas, et püksid jalas ja tegi harjutust ülikorralikult. Slaalom tuli ka meil vigadeta välja aga tempo oli selline, et ma oleksin slaalomi sooritamse ajal võinud ühe võileiva ära süüa, leiba luusse lasta, haigutada ning siis ikka veel oodanud kui Berta slaalomit lõpetab. Noh ütleme nii, et seekord siis teosammul aga vähemalt puhas sooritus!

Rajal oli ta selline, et mingi osa tegi nobedalt ja siis jalutas nagu oleks vaatamisväärsustega tutvunud. Ja siis kui Natalja meelitas koera midagi tegema siis oli Berta nagu teine kuts, kargas, hüppas üle tõkete ja oli rõõmus. Nii kui mina võtsin juhtimise üle, vaatas Berta mind sellise hukkamõistva ilmega, et mis ma siin jändan!

Noh läbi see trenn sai ja meie seekordseks märksõnaks sai AEGLUS RUULIB!

Märkusena pean ütlema, et Cellie oma poppide pükstega ei teinud väljagi, et midagi on teistmoodi. Nii nobedat Celliet on lausa lust agilitys näha

Hei kõik koolijütsid!

Soovime palju palju palju tarkust ja lõbusat kooliskäiku kõikidele koolijütsidele!

Eritervitused Jossule ja Betile, kellele tänane päev on eriti vahva, sest algas esimene kooliaasta! Meie soovitame palju koolis õppida, hulganisti koerust teha ning uusi häid sõpru leida, sest kooliskäimine on vahva :)

Meie värske koolijüts :) ...

... ja taaskord koolipinki kulutav koolijüts

Täna jälle seenel :)

Ohh seda kiiret saare-elu ;) 

Ärka kell 12, piiiiikkkkk hommikusöök ja seenele, peale seenelkäiku eilsetest kukeseentest pizza ning männiriisikatest talve hoidis. 

Seekord siis männiriisikad. Ämber täitus kiiresti ja seeni oli väääga palju. Berta vaatas meid küll imelikult, et miks me neid imelikke mittesöödavaid asju korjame kui mets mustikaid täis. Õnneks ta ei lasknud ennast sellest häirida vaid lippas meie juurest mustikapõõsastesse siis vaatas, et me kuskile kaugele ei ole läinud ja lasi hea maitsta. No meie koer sõi kohe mõnuga neid tumedaid marju, kui tema lähedusse sattusime siis oli kuulda ikka tõelist matsutamist. Ja söömiseks vist ei ole õige seda nimetada, pigem õgimiseks :)

Mõned urud leidis Berta ka ja võttis jälje ülesse aga ma ei lasknud tal oma tegevust jätkata, sest eks see rebase kärnatõbi, millest lehed pasundavad on ka mind natukene hirmutanud.

Tänane saak (seened siis)

Niimoodi ennastunustavalt Berta mustikatega maiustab :)

Väsinud koer diivanipatjadel :)

Seenele :)

Juba juuli alguses said usinamad kukeseeni. Käisime kaemas ka oma Hiiumaa metsades ja saak oli muljetavaldav. Eks meie seenelkäik on pigem selline looduse nautimine ja siis alles metsaandide korjamine. Taaskord pean kiidulaulu laulma Hiiumaa ilust. Kui satute Hiiumaale ja ära vaadanud teada-tuntud vaatamisväärsused siis põigake ka metsateedele ja avastate hoopis teise maailma. Iidsete aegade merepõhi on oma tuntava jälje jätnud metsadesse.
Ilu, see on siiras ilu, mis Hiiumaa metsadest avastad!

Samal ajal kui meie korjasime seeni, sõna otseses mõttes õgis Berta mustikaid. Eelmisel aastal kui mustikal käisime näitasin Bertale kus mustikad kasvavad ja kuidas neid kätte saada ja nüüd ta siis isesesivalt neid sööbki. Uskumatu aga mustikad on Berta suurim maius :)  

Ahjaa avastasime, et ka mõistust ja kuulekust on koerale juurde tulnud, nimelt piisab käsklusest "autosse" ja koer hüppab sisse, muidugi alati premeerisin teda mustikaga. Metsavahel oli koer autos lahtiselt ja näiteks piisas käsklusest "ei" ja ta ei kippunud esiistmetele tulema, oli ilusti omal kohal.  Ka meie koera juurde hakkab tarkus tasapisi hiilima :)

Kamandasime Berta seeneämbri juurde, püsivus koeral -1

Meie kukeseene saak, 10L ikkagi!

Kodus avastasime, et kärnkonn-prints on jälle meile külla tulnud. No ei hakanud ka seekord teda suudlema, pole neid printse meile vaja!

Vana tuttav prints

Vötame mönuga ehk puhkus Saaremaa moodi

Jöudsime ka Saaremaale! Saaremaal on alati hea külas käia, kuidagi väga mönus on alati seal olla :)
Saaremaa märksönad on kalalkäik (hommikul vara vörke välja vötma, öhtul hilja vörgud vette), seenelkäik (mille tulemusel on mul külmkapis nüüd seenehoidised), kalapirukas, siig, suitsulest, praetud lest ja kalapirukas. Ahh löhet ei hakka mainimagi, sest see nii loomulik, et löhe laual on :)

Meie käisime natukene ujumas aga see-eest Berta mitmeid kordi. Bertal oli eriluks elu. Löpuks ometi saime Berta nii ära väsitatud, et löpuks oli meil olemas kaisukoer, kes sülle vöttes kohe magama jäi.

Berta: "Kas see oled sina, Saara?"

Saara märjas olekus

Saara kuivas olekus

Berta Saarat mängima meelitades

Aga Saara eelistas mererohu varju peituda ja rahulikult olla :)

Portreepilt Bertast ja pääsukestest

Saaremaal vötsime mönuga aga igatsus maailmas nr. 1 saare ehk Hiiumaa järele kasvas ja nii me oma armsale Hiiumaale tagasi tulimegi :)

Aitäh Helenile, Andresele ja Saarale meid võõrustamast ja suured tänud, et saime taaskord teie ülisuurt külalislahkust nautida :)

Hiiumaa argipäev ehk kuidas Berta ja Pipa saart avastasid

Võõralt saarelt tagasi tulles ootasid meid ees külalised. Mulle meeldib kui meil saarel külalised on, see tähendab kõige muu juures seda, et saame jälle saarele tiiru peale teha ja Hiiumaa ilusaid kohtasid üle vaadata. Oma perega siin olles mitte kui kuidagi ei õnnestu oma maja ja oma ranna juurest kaugemale minna (noh jah välja arvatud seenel ja mustikal käigud). Seega väike tiir ümber saare on alati värskendav.

Kuna aega oli vähe ja meie külaliste viimasest saare reisist möödunud 30 aastat siis otsustasime näidata Hiiumaa nelja ilmakaare vaatamisväärsusi.

Kõige lõunapoolsem Hiiumaa:

Tegelikult on selleks Sõru aga seal käisime ainult kiirkorras:). Alustasime Kassarist ja Sääretirp`st. Ütleme nii, et kui meie seltskonda kuuluvad Kusta ja Asta siis nende juhtumised jälitavad ka teisi :). Vahepõikena ütlen, et kui keegi viitsiks Kusta-Asta juhtumid kirja panna siis saaks sellest bestseller raamat!

Alustasime Sääretirpi vallutamist, ühe otsa jalutuskäik kulges peaaegu vahejuhtumiteta kuid tagasiteel otsustasid Kusta-Asta, et miks minna tavalist teed tagasi kui saaks ka uusi teid avastada. Noh mõeldud tehtud ja nii sai seigeldud, vahepeal mõtlesime, et oleme eksinud ja siis põikasime tihnikusse (kes külastanud Sääretirpi see teab et tihnik koosneb kadakatest ja kibuvitsadest). Olles kriimustatud ja ehmunud, avastasime, et peaaegu meie kõrval oli ilus rada :)

Berta ja Sääretirpi tipp

Berta teekond kulges selliselt, et kui kuulsime puude raginat siis oli see Berta, kes kuskil jahti pidas ja siis oli ta jälle kuskil kaugel-kaugel ja otsis merd. Ja loomulikult käis ta ujumas (äärepealt oleks ta kalavõrku karanud aga viimasel hetkel sain ta teisepoole Sääretirpi vette meelitada).

Berta ja tema loomulik elukeskond

Imeelukas rohus

Pipa kõrgustes

Kõige läänepoolsem Hiiumaa:
Alustasime reisi lääne poole, vallutasime Kõpu ja Ristna tuletorni ning loomulikult randusime Ristnasse. Ei pea vist mainima, et Berta nautis Ristna  veespaa mõnusid.

Kõpu tuletorni kõrgustes (tuletorn valmis 1531 a.)

Berta tõi veest kivi ära, paha ju kui vees olles käpa alla selline kivi jääb :)

Berta omas elemendis

Enne kui asusime põhjatippu vallutama tegime vahepeatuse ilusas Reigi kirikus.

Kõik ju teavad Aino Kallase teost "Reigi õpetaja". Kirik valmis 1802 a.

Kõige põhjapoolsem Hiiumaa
Järgmine vahepeatus oli Tahkuna tuletorn ja Estonia mälestusmärk. Minu mälestused Tahkunast on alati olnud natukene sünged ja austust äratavad. Tahkuna rand on ka kõige vaiksema ilmaga hirmuäratav ja see on koht kus tajud, et merd pead asutama, midagi on selles kohas sünget aga samas väga ilusat. Tahkuna ilu tuleb välja suure tuulega, kus näed kuidas lained kaldale uhuvad ja kuidas meri möllab, see on meri, mida mina kardan. See on vist ainukene rand Hiiumaal, kus ma ei ole ka jalgupidi vette läinud ja ilmselt ei lähe ka kunagi.

Tahkuna tuletorn, valminud 1875 a.

Tahkuna meri on kergelt mässuline ka siis kui on 1m/sec tuult

Pipa uudistamas (Berta jätsime koju magama)

Huvitava avastuse tegime Tahkunas, esimest korda Hiiumaal elamise jooksul nägime tuvi!! Aga see oli vist kirjatuvi, sest tal oli mingi konteiner jala küljes ja lisaks oli ta üliflegma :)

Hiiumaa haruldus - tuvi!

Kõige idapoolsem Hiiumaa:

19. sajandi teisel poolel rajati Heltermaa sadam ja vot seda sadamat teavad juba vist küll kõik.

Nii meie saare tiir saigi tehtud, muidugi jäi teekonna vahele veel palju ilusaid kohti, sest Hiiumaal ainult ilus ju ongi!

Saladuskatte all ütlen, et leidsime ka sirmiku metsa aga asukohta ei reeda :)

Salametsa sirmikud sirgumas ... mmm