Jep, olen endiselt 95cm peal. Üle kuu on sama kõrgus püsinud. Peagi saabubki hea aeg kõrgus 1m peale panna, sest seoses värava ehitusega pean oma plangule uue koha leidma ja siis on kuidagi mõistlik ka kõrgusse midagi juurde lisada (teisisõnu taaskord leidub aias uus koht, kus muru peagi olematu).
Meie 95cm harjutused on kõikuvate tulemustega, väga palju on meil treeningpäevi, kus on 100% tabamus ja siis järgmisel päeval on esimesed viis hüpet totaalsed katastroofid.
Videoski näha, et esmaspäevases trennis on 3 esimest sooritust ilusad jooksud ja ülejäänud väga napikad tabamused. Teisipäevases trennis jälle väga ilusad
Meie pingsad RC treeningud olid nii pingsad, et suure pinge all lühenesid ka minu juuksed :) :) :)
teisipäeval 28.6.16
kolmapäeval 29.6.16
Hakkan nüüdsest muutma ka enda asukohta koera suhtes. Seni olen jäänud temast tahapoole ning alati ühes ja samas kohas, nüüd üritan temast ette liikuda või/ja koos joosta. Eks paistab, mis muutusi see kaasa toob
Tahe oli hirmus suur, soov oli veelgi suurem ning ettekujutus teha asju hästi oli kõigest kõige suurem. Tegin mis ma tegin aga kõik läks totaalselt nässu!
Võin tuua, mis iganes vabanduse põhjuseks, kuid tõsiasi on see, et ma ei suutnud ennast kokku võtta ning ilusat juhtimist oma koertele pakkuda. Ebaõnnestumiste jada algas reede õhtul ÖöAgilityga ning lõppes pühapäeval Veskimetsa võistlustega.
Vot selline võistluste nädalavahetus oli!
ÖöAgility 2xA0 mudilase jooks.
koht: TAKO hall / 17.6.2016
Kohtunik: Indrek Tirmaste
I rada HY A0 Rada oli imelihtne nagu A0d ikka on. Mudilane oli eelmiste päevade trennis imeasju korda saatnud, kus ma siiralt korduvalt imestasin, et kui osavalt ma tema juhtimisega hakkama sain ja kui suurepäraselt mudilane minu kehakeelt loeb. No ja siis me lähme võistlustel starti ja põmaki! kohe alguses laguneb kõik koost! Mitte kui midagi ei õnnestu, mudilane ei lähe tunnelisse, jookseb amokki, käsklus „oota“ sai uue tähenduse „jookse“ ning kontakt meievahel olematu. No ja siis tegin ma kõige kohutavama vea, mis teha saab, solvusin koera peale ning tulin rajalt tulema! Nagu päriselt ka, ma käitun niimoodi! Miljon häbi mulle ning raudkindel lubadus, et nii ei tee ma mitte kui kunagi!
II rada HY A0 Nagu eelmisel rajalgi stardipüsivus olematu! Prrrr tuhat ja tuline! Ainus, mille üle olen uhke, oli väga ilus tagantlõikamine (6nda tõkke juures), kus kogenematu koera kohta oli meil ikka väga kaunis manööver. 5ka sain tüüpveast, mida ma teen – ei veendu, et koer sooritab manöövri, vaid asun edasi liikuma ja sellega tõmban koera valesse kohta. No selle 5ka tõrke parandamisele läks meil ca 2..3 sekundit, seega päris „lahe vusserdus“ oli.
Kokkuvõttes sain kolmanda koha kuid ütlen ausalt, ma ei olnud seda ära teeninud. Isegi Nèra sai sellest aru, et meie tiim ei olnud kohta väärt, seega ta keeldus pildile tulemast kui hakkasin "karikapilti" tegema :)
Kus on pildistamine, seal on ka Berta, seega Nèra karikatega seekord Berta :)
"Mis see must nässakas minu pildil teeb!?"
"Seal on minu nimi!!??"
Koht: Veskimetsa / 18-19.6.2016
Kohtunik: Anne Tammiksalu
I rada HY A0 Stardipüsivus tuhande miinusega 0 ja loomulikult jooksurajal ei saa mudilasega teha lendstarti (ma isegi ei hakka lendstarti kunagi võistlustel tegemagi). No starti tagasiminekuga saimegi oma dsq kirja ja jooksime edasi. Ka meie järgnev jooks ei olnud ilus, minu juhtimine oli olematu ja vastik-vastik-vastik tunne oli sees, et ma nii lohakas olin. Häbi mulle!
II rada HY A0 Loomulikult ka nüüd stardipüsivus ei õnnestunud. Seega dsq ning jooksime edasi. Raja kõige keerulisem manööver õnnestus perfektselt, kuid siis jätsin olulises kohas valsi tegemata ja koer lendas valesse tunnelisse. Tõesti või (!!!), nii lohakalt ma oma supertubli mudilast juhingi!
Karvane nässakas peale vihmast võistlust
.. ja nüüd 2e päeva mudilase jooksud ühes filmis (hirmus vaadata, nii kole on!)
Olen juba trennideski täheldanud, et kerged rajad on meie tiimi komistuskiviks. Eest-tagantlõikamised, serpentiinid, anna aga ette ja mudilane teeb need veatult aga kohe kui on stardipüsivus ning lihtne tõke-tõke jooks on seis nadi. Aga mis siin ikka heietada nagu vinguv tädikene, tuleb lihtsalt rohkem tööd teha ning kitsaskohti harjutada. Ja see stardipüsivus, ma tõesti ei tea, mida sellega teha, olen täiesti nõutu! Ehk meie suur harjutamine hakkab ükspäev vilja kandma ning mul on tulevikus stardijoonel maasse naelutatud mudilane. Ainult mina tean kui palju vaeva ma sellega näinud olen!
Berta etteaste: I rada HY A3 Berta tuju oli hea. Hüpperada oli üllatavalt kerge, kuid tegin kohe alguses väga lollaka juhtimisvea, mis suunas koera out-i (raja kõige titekam koht ja ma korjan dsq – päriselt või!?) Oleksin saanud parandada aga ma ei tahtnud Berta hoogu peatada, sest ta oli nii vallatus tujus. Tulemuseks dsq
II rada AG A3 (!!!) Põrgusse ma ütlen, põrgusse! See, et meie tandem teeb võistlustingimustes ilusad kontaktid on haruldus ja seekord oli see jooks, kus olid ilusad kontaktid ja siis saime tõrke 5ka. Kuid selles viiekas ei ole mina süüdi!
Start algas nihverdamisega, kus kolmas takistus oli nurga all sisenemisega tunnel. Jooksime ning lükkan koera tunnelisse ja ma sain shoki – kohtunik seisab siseneva tunneli kõrval, nii, et jalg toetub tunneli vastu! Päriselt või!? Mina ehmatasin (murdosasekund arvasin, et me alustasime enne lubavat märguannet) ning ka Berta jäi seisma ning vaatas kohtunikku ja kohtunik andis meile viieka!!?? Esiteks ei tohi kohtunik oma tegevusega võistluspaari segada ning teiseks koer ei ületanud takistuse piirjoont aga noh …. Muidu oli ilus jooks ning olin uhke oma imekauni printsessi jooksulusti ning ilusate kontaktide pärast. Minu musirull suudab agility radadel joosta küll kui tahab. Kiirus 4,01m/sec, arvestuslikult ca 1..1,5sec läks kaduma Berta seismajäämisel enne tunnelit ning kohtunikule etteheitvalt otsa vaatamisele.
III rada AG A3 Okei, ma teadsin, et seda rada ei saa alustada lendstardiga ja sellise manöövriga nagu mina teen. Aga Berta oli enne starti nii hasardis ning ma tõesti ei raatsinud tema entusiasmi maha suruda, seega läksime suure hooga rajale, korjasime esimest takistusest dsq ning jooksime imekauni ning imekiire raja. Oi mu väike printsess suudab mind endiselt üllatada, aitäh sulle mu väike südamekoer.
Printsess siidpadjal :)
Eks see natukene pikem agility võistluse nädalavahetuse läks vett vedama aga koerte tujud oli väga head ning tühja kah! Ükspäev õnnestub ja teine päev ei õnnestu, see nädalavahetus ei õnnestunud.
Berta sünnipäeva päev kulges nii kiiresti, et ma tõesti ei jõudnudki see päev poodi, et koerale hea maius osta. Berta kavalpea ei lasknud pead sellest norgu, vaid hankis ise endale sünnipäeva maiuse.
Nimelt, õhtul läksin metsa koertega jalutama kui äkki hakkas Berta haukuma ning käitus nii nagu oleks värske loomajälje ülesse võtnud. Turi püsti sik-sak liikumine ja põrutas otsejoones haukudes metsa. Berta puhul toimib kui teen paar kurjemat kraaksatust ning hüüan „sööma, sööma“ ning koer lõpetab jahi. Seekord mitte! Esimene hoiatussignaal oli see kui lõppes haukumine. Teine hoiatussignaal oli siis kui „sööma, sööma“ ei toiminud. Mhhh, mis siis nüüd, kas tõesti 6e aastane Berta avastas endas jahikire ja pani paksu metsa ummisjalu?
Hüüan edasi ja siis kuulen lähedalt haukumist, piilusin metsa ja näen, et valge kogu siblib ca 10 meetrit minust eemal metsa all ja nagu kakleks kellegagi. Nii kui ma teda hüüan, tõstab koonu ülesse ja haugatab ning asub jälle maas toimetama, nii igakord kui teda hüüan. Endamisi mõtlen, et kas tõesti on mingi metselukas tabatud ja toimub rüselus. Jooksin koera suunas ja mida ma näen – koeral hambus pool valget saia ning kohe kui mind nägi, neelatas ca 15cm saiakannika endale sisse. Ehk siis ta teeskles jahti ning iga minu hüüatuse peale tegi oma jahikoera pette-haukumist ning pugis edasi. Pole ammu näinud sellist rahulolu ning õnnehelki Berta silmis kui ta oma saiakuhila alla neelatas. Kusjuures metsa all oli ikka päris palju nn kirde saia pätse laiali. Minu talupoja loogika ütleb, et valget saia metsloomadele sisse sööta ei ole hea mõte ning veel suvel kui on metsloomade enda toidulaud väga rikkalik! Nojah keegi vist otsustas „roheliseks“ hakata.
Edasiste pugimiste vältimiseks pidin koera rihmastama ning asusin punnis õhupalli meenutava karvapalliga koduteele. Küla vahele saabudes hakkas sai koera kõhus käärima ning Berta kõhutuuled olid ikka väga valjud ning sagedased! Nii mõnigi mööduja vaatas mulle esialgu kahtlustavalt ja siis põlastavalt otsa.
Sellise sünnipäeva kinkis Berta endale, ta ise oli ülirahul :)
Sünnipäevahommikul oli ta veel nii sale koer, oehhh
ps. igaks juhuks mainin, et kuigi eile õhtul ma kergelt pabistasin, mis see sai ta sees võib tekitada siis täna on teada, et ei tekitanud midagi. Koer aktiivne, rõõmus, energiline ning toitu noriv nagu alati :)
6 aastat tagasi sündis minu imearmas ja alati rõõmus lillelaps - südamekoer Berta!
Berta seljal südamekuju jäi kohe silma ning südamekoeraks ta ka ristiti. Piisas esimesest silmapilgust ning ma teadsin, et meie teed ristuvad, ma teadsin, et oleme taevas paari pandud meeskond :)
Berta on alati rõõmus päiksekiir, kes toob naeratuse näole ka siis kui tuju on tusane ja meeleolu mõru. Piisab pilgust talle ning päev on taas ilus ja rõõmus. 6 aastat on nii olnud ja järgmised tuhat aastat on samamoodi :)
Palju õnne mu kullakallis südamekoer, õhtul sööme torti!
Palju õnne Soprano tibid, siin ja sealpool vikerkaart! Cellie, oled minu mälestustes!
Palju õnne Soprano tibide emmele, tublid koeralapsed sirgusid Sul!
Jep, see on Hiiumaa ainukene pulk
Hiiumaa rand on Berta lemmikuid
Jep, ikka see sama Hiiumaa ainukene pulk
Poseerimise näide
Üks "kiiks" Bertal esineb. Kui jalutan Luidjal ja korra jään seisma siis Berta hakkab lakkamatult haukuma, justkui tahaks kogu maailmavalu enda seest välja karjuda. Enne seismajäämist ja peale seismajäämist on mul ilusti käituv vaikne koer, kohe kui seisatan algab lõppematu röökimine :)
Ja selline asi esineb ainult Luidja rannal!
Kurgupõhja jorin on hetkel, Berta kogub jõudu, et haukuda
igav on .....
iiiiigav on .....
IIIIIIIGAV ON ......
...ahjaaa ükskord testisin, et kaua ta niimoodi röögib. Istusin liivale ning hakkasin aega võtma, peale 5min lakkamatut haukumist hakkasid kõrvad uugama ja minu kannatus lõppes.
Noniii nädala võrra olen selles teadmises elanud, nüüd saan rahulikuma südamega kirjutada.
Minu Triinu elas üle raske operatsiooni ning on jõudsalt taastumas. Minu maailma kõige sõbralikum, leebem, tagasihoidlikum, hästi käituvam, targem, mõistlikum 12 aastane kiisukene sai kohutava trauma.
Minu Triinu on pool ajast õuekass ning teine pool soojal diivanil magav kiisupreili. Triinul on väga kindel rutiin – õhtul kell 22 soovib ta õue minna ning hommikul kell 6 on ta alati ukse taga. Oma öist saaki demonstreerib ta välistrepil kus Berta/Nèra saavad hommikul hiiresabad kokku lugeda. Tänu Triinule on meie naabruskonna hiire populatsioon oluliselt vähenenud. Triinu ei häiri oma olekuga mitte kui kedagi, ta ei tule kelleltki pai nuruma, oma hädad teeb ta alati oma kodu õue, tikripõõsa alla, ta ei tee häält ning ta ei patseeri võõrastes aedades, et koeri ärritada (ta kardab koer k.a. Bertat/Nèrat). Ta on lõigatud kass, seega „kaasavara“ ta koju ei too ning isaseid kasse ei pane soovimatuid tegusid tegema. Võiks ju öelda, et keda peakski häirima öösel hiiri püüdev kass aga ikka häirib küll. Häiris seda, kes talle haiget tegi!
Esimene hoiatuskell hakkas peas tirisema kui laupäeva õhtuks ei olnud Triinu välja ilmunud, ka pühapäev oli ta kadunud ning alles esmaspäev hilisõhtul avastasin hoovist tagajalga lonkava kassi. Muidu elurõõmus preili oli nii õnnetu olekuga, et süda kiskus sees kokku. Teisipäeval sain aja arstile ning kui veterinaar röntgenpilti nägi, suunas ta meid ortopeedile, kes annaks nõu, mida edasi teha. Kolmapäeval viisingi Triinu Billy`sse, sain aru, et kell 9 hommikul meid oodatakse ning toimub konsultatsioon (ei olnud ju teada, mis kiisul viga on. Viimsis korra sai tõdetud, et liigesed paigast ära, seega mina oma peas genereerisin, et lihtne asi, tõmmatakse liigesed paika tagasi nagu inimestelgi, …. ja korras ongi), kuid kliinikus oli väike segadus, keegi meist väga midagi ei teadnud (kuigi olin ise juures kui Viimsis Billy`sse aeg kinni pandi ning räägiti tagamaid - jalatrauma, tullakse konsultatsiooni kell 9) ning siis nägin kiirreageeringut vajavat koera, kes toimetati arstile. Seega tehti mulle ettepanek jätta Triinu kliinikusse, kus arsti vabanedes vaadatakse ta üle ning helistatakse mulle kui midagi selgub. Kuna väga ei soovinud kassi võõrasse kliinikusse jätta siis täpselt 4x ütlesin administraatorile, et helistage kui midagi selgub, et mis on kassi trauma ja mida vaja teha. Täpselt 2x ütlesin, et saan kiiresti reageerida, piisab telefoni kõnest ja olen 15min kohal. Iga minu küsimine sai vastuse, „jah,me helistame teile“.
Terve päev olin kui põlevatel sütedel, iga telefonitirin pani mind võpatama. Mitte kui ühelgi koosolekul ei pannud telefoni hääletule, olin valmis kiiresti reageerima. Kell 14 ütles närv ülesse ning lisaks siis hakkas ka Triinule eelmisel päeval antud valuvaigisti mõju lõppema. Helistasin kliinikusse ning palusin Triinule uus valuvaigisti anda. Telefonile vastaja kuulas mu ära ja ütles, „ Mis valuvaigisti, see ei ole oluline enam. Kassi operatsioon just lõpetati, tulge õhtul järgi“
Eeeeee aaaa eeeee – operatsioon!!?? Olin nagu puuga pähe saanud, mismõttes Triinule tehti operatsioon ning mitte kui keegi ei tulnud selle peale, et mulle seda öelda. Ilmselt ma mögisesin-pobisesin sinna torusse midagi, sest telefon anti operatsiooni läbi viinud arstile, kes ladus mulle järjejutti 10min ladinakeelseid termineid ning tegemisi, millest ei saanud ma mõhkugi aru. Ainus, mida ma suutsin öelda oli, kas Triinu on elus ning seejärel, kas see midagi ka maksma läheb. Jah, läks küll, pool minu kuupalka läks.
Telefonikõne lõppedes olin nagu puuga pähe saanud, õnneks oli kosumiseks 5min aega, sest pidin koosolekule minema. Kahjuks ei mäleta tuhkagi, mis koosolekul sai kokku lepitud aga vast keegi mulle meenutab kui ma endale seal kohustusi võtsin.
Õhtul hilja saabusin kliinikusse, kus arst veelkord seletas, mis tehti (jalg oli täiesti katki, eemaldati kõõlused ja sidemed ning pandi tehisliige). Arstiks oli dr. Tralman – fantastiline inimene, seletas väga põhjalikult mida tehti, miks tehti ja mis edasi saab. Ehk siis minu tulesäde Triinu peab kuu praktiliselt liikumatu olema ning 2e kuu pärast selgub, kas ees ootab amputatsioon või mitte. Kindel on, et Triinust saab nüüd lombakas, kes võib-olla nii kiiresti ohtude eest ära ei jaksa joosta (peangi kaaluma, kas Triinust saab nüüd diivani kaunistus või lasen tal kass olla. Juba ta trügib õhtuti välja ning ta ei saa aru, miks teda õue ei lasta).
Uskumatult sitked on kassid küll, järgmine päev säras kiisu silm ning söögiisu oli väga hea. Kolmandal päeval hüppas toolile (takistan teda liikumast nii palju kui saan aga ta nobejalg on kolmel jalal liipamise nii selgeks saanud) ning neljandal päeval liikus kolmel jalal niimoodi, et tagumine haige jalg oli sirgelt püsti ning maha ei toetanud.
Ettevaatust hiired, pikka pidu ei ole, Triinu on peagi tagasi!
Lombakas Triinu
6päeva peale operatsiooni, toetab Triinu haigele jalale
Mis sa pildistad? ei ole varem pügatud kassi näinud või?!
Käisime näitusel ennast näitamas ja võitmas (võinoh osavõtmas) – Eesti Võitja 2016
Seekord oli esindatud lausa 7 mudit ning juunior klassis ka üks isane soome mudi konkurentsi pakkumas.
Tänu treeningule saime Nèraga oma näituse seisaku ning liikumise väga heasse konditsiooni. Tean, et oma mudilast ei saa ma kunagi panna vaimustuma teistest koertest ning inimestest, kuid ta on õppinud seda taluma. Seega olin valmis selleks tagasilöögiks.
Meie näituse ring hilines ca 1h45min, kuid selle aja sisustasin Nèraga mängides ning olukorda jälgides, seega veetsime koos kvaliteet aega. Ja siis meie etteaste. Oi kui uhke ma olin kui mu kaunitar saba seljas näituseringi astus ning oma seisu kohtunikule näitas. Ülikaunis, me oleks nagu näituste püsikunded, kus koer teab, mida ta tegema peab! Laual ta natukene tõmbus jäigaks kui kohtunik teda katsus kuid ei midagi enneolematut, käitus nii nagu enamus mudisid sellel näitusel. Kohe kui kohtunik teda nägi ütles – „how beautiful, amazing deep black eye“ ning siis asus teda katsuma ning lausus „no food, no winning, too skinny“ - mudilase paksemaks söötmine oleks minu jaoks väga suur väljakutse (ta sööb juba nüüd nagu india elevant, kuid kondid turritavad naha alt välja nagu näljas hoitud loomakesel)
Seejärel tegime ringis käimise– Nèra saba hoiak oli superilus, kaunis kõrvalkõnd, ei mingit tirimist, seejärel edasi-tagasi käik ning jäin meie etteastega rahul. Ringi kutsuti isane mudi. Kui nad ringis liikumist näitasid kuulsin, kuidas kohtunik ringi abilisele ütles „they are not ready yet, more practise need“ (nad ei näinud, et olin väga nende külje alla nihkunud, seega kuulasin pealt salajuttu :)). Isane juunior mudi pidi tegema 3 ringi ning 3x edasi-tagasikõndi, et kohtunik saaks koera liikumist hinnata (koer oli ülemeelik ning tiris rihmas)
Olin täiesti kindel, et meid pannakse esimeseks, seega nihkusingi number ühe juurde. Samal ajal pani kohtunik isase mudi uuesti seisma, vaatas ühelt ja teiselt poolt ning suunas nad esimesele kohale, seega meie jäime teiseks (pidin vastumeelselt number kahe juurde tagasi minema)
Nojah koera ma paksuks nuumama ei hakka, sportlik vorm oli, on ja jääb, seega meie näitusekarjäär saab väga kiire lõpu – üks 15kuune tulemus veel ja siis saab meid kohata kõikjal mujal aga mitte näituseringides.
Agility olid, oled ja jääd meie südamesse :)
Paar jäädvustust ilusast Nèrast
Päev enne võistlust leotas Nèra ennast meres, pildil oma karva tuulutamas
Ma vist hakkan unes ka RC harjutamisi nägema! Lõputu küünlapäev, jälle ja jälle ma õhtul Nèraga aias RC plangu kõrval seismas.
Nüüd on kõrguseks 95cm ja kohe kui see kõrgus sai tõstetud siis hakkasid vägevad ülehüpped tulema. Õnneks sain puust ja punaselt Nèrale selgeks teha, mida ma temalt ootan, seega nüüd on seis parem. Ca 60% õnnestumisi ja 40% ebaõnnestumisi, aga õnneks iga treeninguga läheb seis tibusammul paremuse poole.
Koht: Pärnu / Pärnu Agility Kohtunik: Ede Brand Aeg: 22. mai 2016
Sellel pühapäeval oli tegus päev Pärnus! Sai ennast suvepealinnas tuulutada, sai Nèra A0 debüüdiga algust tehtud ning Bertaga fun jookse joostud.
I tunneli rada / Nèra
Terve eilse õhtu ning võistlusteni välja vaevlesin migreeniga, seega starti astusin valuvaigisteid täis topituna, mis tegi mind ekstra uimaseks. Kui oleksin kuskil pehme diivani avastanud, oleksin sinna magama läinud (alles hiljem märkasin, et hallis 2 uhket diivanit :)).
Seega rada õppides olin nagu paksu vati sees, üritasin ennast kokku võtta aga kuidagi ei suutnud keskenduda.
Ainus eesmärk oli rajal koera kaared väikseks saada ning panna ta jooksma kõige väiksema trajektooriga rada (tegelikult seda ma hetkel tõsiselt treenin ning selline eesmärk on ka treeningutes). Raja ülesehitus oli suhteliselt keeruline, mille üle oli mul eriti hea meel, seega lõdvaks ennast lasta ei saanud.
Koer oli tubli, mina oleksin võinud olla tublim. Uhke olin, et sain Néra lõksudest eemale hoitud ning tunnelisse kaugsaatmine toimis (märkus mulle endale – liikuma hakkan uues suunas alles siis kui koer manöövrisse läinud)
Kiirus 5,35m/sec
II tunneli rada / Nèra
Taaskord päris hea nipikas rada. Ise arvasin, et keeruliseks läheb lõpuosa ärakutsumise teema aga tegelikkuses tuli dsq minu lohakas saatmises, kus mu keha näitas koerale vale tunneliava.
Seega dsq
Kokkuvõttes II koht.
Algajate tunneli autasustamist vaadates võis teha järelduse, et mudid ruulivad ning nende populatsioon on meil suur. 3st koerast 2 mudilast poodiumil, päris uhke saavutus!
mudid ruulivad :)
A0 I rada HY/Nèra
Nèra debüüt A0s. A0 kohta keeruline rada kuid kiire koera suhtes ongi see hea, sest lihtsa jooksuka rajaga läheks Nèra suguse koeraga raskeks.
Olen päris uhke tagantsaatmiste ja kaugsaatmiste üle, kuid pahane endale, et (1) 360kraadise out-käskluse realiseerimist ei kontrollinud lõpuni, mille tulemusena andsin Nèrale valed signaalid ning (2) tunnelisse saatmisel olin lohakas, kus koer jooksis tiiru ümber tunneli ning oli ikka segaduses (selle susserdamisega kaotasime ca 3..4sec).
Kiirus 4,50m/sec ja tunneli auringide eest 5trahvipunkti A0 II rada HY/Néra
Taaskord mõnusad nipikad, mille sooritamist nautisin täiel rinnal. Kui uhkeks teeb mind kui tajun, et mudilane sooritab keerulisi pöördeid ning nurgad suhteliselt ökonoomsed. Taaskord oli susserdamist samasuguse tunneli sisenemisel nagu eelmises rajas.
…oioi kui uhke olin kui saime Nèraga tehtud sundvalssimise ning riskiga tunneli saatmise edukalt sooritatud. ja siis tuli pauk sealt, kust ma tõesti seda ei oodanud. Eelviimane tunnelisse saatmisel jätsin koerale valikuvõimaluse ning ei tõmmanud teda õigesse auku konkreetsemalt ja nii mudilane panigi valesse kohta. Aga tubli oli ta ikka
Kokkuvõttes I koht
A0 võit
Berta AG I rada
Bertaga otsustasin rajal chillida, üritada leida ülesse see nupp, mis paneb koera kiiremini jooksma ning kontakte ilusasti sooritama. Kontaktid olid koledad (A-d teeb päris rahuldavalt aga kohe kui tegemist poomiga siis on ülehüpe, mis läks koheselt korrigeerimisele).
Esimesel rajal oli Berta tuju väga hea ning slaalomis sain koera ka haukuma, mis tema puhul tähendab motivatsiooni kasvu.
Kontaktide uuesti sooritamisega saime dsq
Berta AG II rada
Hakkasime Bertaga starti minema kui äkki lippab minu juurde rõõmus mudilane. Nojah olin puuri ukse lohakalt kinni pannud ja nii otsustas Nèra Bertaga koos startida.
Berta rada läks ludinal, koeral kiirust oli ning tahet joosta, kuid otsustasin ikkagi sõu-sõu kontaktid ilusaks korrigeerida, seega ka sellelt rajalt tulemuseks dsq.
Kokkuvõttes:
Nèraga on fun joosta ning temaga rajal olles mu hallid ajurakud töötavad tõeliselt hüperkiiresti. Nèraga võistelda tähendab juba spordimoodi asja, kuid see-eest Bertaga võisteldes on mul alati väga chill ning lõbus. Ehk need 2 vahvat tegelast tasakaalustavad mõnusalt päeva ära. Kui varem arvasin, et võistlusel on võistlusnärv kohustuslik siis nüüd olen saanud aru, et saab ka ilma hakkama. Bertaga ei ole juba väga ammu mingit närvi sees ning nüüd olen avastanud, et ka Nèraga joostes ei ole mul ühtegi närvirakku pingul. Ju nii peab olema!
Väga vahva päev oli ning Pärnu on selline koht, kuhu on alati rõõm tulla. Pärnu linn, Pärnu võistluskohad ning Pärnu agility rahvas on alati super, alt ei vea nad kunagi! Seega kodu poole asutasin ennast migreenivaba peaga ning rõõmsa tujuga!
Aitäh pärnakad!
Kui võiks eeldada, et 4 starti võistlusel + väike salatrenn pärnakate sisehallis + ohtralt jalutamist võiks mudilast väsitada siis see ei ole nii. Saabusin õhtul koju ning autost hüppas välja värske ning puhanud koerabande, kes nõudsid kooris tähelepanu!
Kodus toimus ka väike fotoshooting, millest Nèra keeldus osalemast, seega Berta demonstreerib medaleid :)
