Täna jalutasime kodurannas.
 |
| Berta veelinde luuramas |
 |
| Koera vari on päris naljakas |
Rannas jalutades avastasin lapsepõlve kivi, kus me venna ja tema sõpradega kalu püüdsime. Minu mäletamist mööda oli see hiiglaslik kivide hunnik, kus oli põnev aga samas natsikene hirmutav turnida. Mäletan, et alati pidi läbi kõrkjate ja põlvini vee sinna sumpama ning kui kohale jõudsime siis keskmine kivi oli see, kus olid juskui jalaastmed, mille abiga sai kivile ronida ja see kivi oli keskelt pooleks. Alati mõtlesin, et kui hirmus kui ma sinna kivi lõhesse kukun siis mu venna kindlasti päästab mu ära :)
Aga selline see kivi ühelt poolt oli, ronisin peale ka ja ka seekord ei kukkunud kivilõhesse :) Mäletamist mööda olid kivid ikka suuremad ;)
 |
| Meie salajane kalapüügi kivid |
Ilm oli päris jahe, seega mõtlesin, et Bertat vette seekord ei meelita aga noh mõelda on alati hea, sest Berta otsustas ise mereäärde jõudes vette kõmpida.
 |
| Värskendav |
 |
| Ohh oleks suvi |
 |
| Kohe kui natukene ära kuivas, sammus Berta jälle vette ja jalutas seal |
No comments:
Post a Comment