Täna otsustasime jalutada imekaunis metsas, kus asub ka haruldane Ürgorg. Värksendav oli teha pikk jalutuskäik metsas, kus ainsateks häälteks linnulaul ja veekohin. Berta oli nagu duraselljänku, paigalseisu ei olnudki. Paar korda jäi mul süda seisma kui olime jõesängi serval, mis oli väga kõrge, otsustas kutsa minna uudistama. Loomulikult ohtu ei olnud aga mina juba kujutasin ette kuidas ma mööda kallast alla ronin ja ta veest välja tõmban :)
Tõeliselt mõnus jalutuskäik aga pildid räägivad rohkem kui sõnad.
 |
| Ürgorg, mis tekkinud "viimasel" jää-ajal |
 |
| Ürgoru tekkepõhjuseks loetaksej ääsulamisvee uuristamist |
 |
| Uhke vaatepilt |
 |
| Mustikamets |
Aga nüüd väike pildimeenutus, kuidas käitus Berta :)
 |
| Üüüü jooksev vesi |
 |
| Palusin tal sillal poseeridaja olla salakaval :) |
 |
| Hiilib |
..ja nüüd hetked, millal ma ehmatasin, et Berta jõeoru servast alla sajab!
 |
| Mis seal on? |
 |
| Põnev! |
 |
| Äge! |
Iga kord kui ma teda kaldaservast ära kutsusin siis vaatas ta mind sellise näoga, et mis nüüd??!!
 |
| Mis on? |
Loomulikult ei jäänud ükski puunott viskamata, seega tegime metsas jooksutrenni ikka ka.
 |
| Nii puuoks kui Berta õhus |
Veel paar naljakat pilti :)
 |
| Berta näitab keelt |
 |
| Õgard |
Õhtul randa jalutades sattusime kohakuti hobusega. Berta silmad olid nagu tõllarattad. Koer vaatas piklat, mis imeloom see on nii suur ja väärikas. Kui hobune oli möödunud ja piisavalt kaugele läinud, pööras Berta ennast veelkord hobuse mineku suunas ja haukus korra :) Ju tundus see ohutu kaugus olevat. Aga rand oli hobuse kabjajälgi täis ja seega meie ranna jalutuskäik kujunes jäljeajamis maratoniks. Vaheldus seegi lendtaldriku loopimisele.
No comments:
Post a Comment