Kui täna trenni saabusime oli plats tunneleid täis. Nimelt oli päeval tunnelite võistlus olnud ja seega said ka Sopranod oma oskusi isekeskis näidat
Kusjuures tunneli seeriaid tehes märkasin, et Berta on nii hasardis, tunnelist tunnelisse joostes ta isegi aeg-ajalt tegi imelikku haukumise laadset häält, mida ma varem ei ole täheldanud. Aga koer oli tunneleid joostes ülikiire, igatahes mina olin totaalselt võhmal, kuigi olen ka ise viimasel ajal natukene võhmatrenne teinud (kui kiirkõndi saab niimoodi nimetada). Aga see on selge, et koer naudib tunneleid joosta ja oma käemärkidega ning suunamistega ei tohi ma eksida.
Trenni jooksul pidime Nataljaga tõdema, et Berta vaieldamatu lemmik on A-tõke. Nimelt tunneli jooksu alguses andis Natalja mulle juhiseid ja sellel hetkel ma ei pööranud koerale tähelepanu. Mingil hetkel Berta tüdines minu ootamisest ja hakkas A-d jooksma - ühelt poolt ülesse ja teiseltpoolt alla. Sooritas tõkke, vaatas minu poole ja nägi, et maiust ei saa ületas jälle A. Nalja kui palju.
Ka varem on Berta teinud selliseid trikke, et kui ma kuskil platsil kobatsema jään siis ta hakkab ise välja mõtlema, et mis sooritus nüüd tuleb. Nii on ta mul tuisanud kiige peale (mis tegelikult on ju ohtlik), slaalomisse, hüpanud tõkkeid, läinud tunnelisse ja kotti.
SK osas avastasin oma kobaduse, nimelt tegime kohapeal lamamist-istesse minemist - püsti tulemist. Kodus harjutasiem seda päris usinasti ja nii me pidime trennis ette näitama oma oskusi. Olenemata sellest, et mina kobatsesin ja vusserdasin andis Berta endast maksimumi ja sooritas harjutuse hästi.
Ühesõnaga väga mõnus trenn oli!
No comments:
Post a Comment