Töö! Töö! Töö!

Peale viimast treeningut kohe tahaks kirjutada mudilase trenniuudiseid. A0s võisteldes olen juba ammu aru saanud, et kerged jooksurajad ei tule mul mudilasega hästi välja, meie meeskonna maiuspalad on keerulised ja tehnilised võtted. Kuigi ainult mina tean kui palju aega ja mõtteid olen panustanud mudilase arengusse ning tema oskuste lihvimisse, paneb ta mind aegajalt ikkagi imestama ning endamisi pomisema „aaaa ka seda ta oskab!“

Trenni rada algas 2e järjestikuna asetsevas hüppetakistuses, millele järgnes slaalom, kuhu pidi sirgjoones joostes täiskiirusega sisenema. Koertele on see keeruline, sest nad ei näe esimest pulka, seega tuleb endal olla väga täpses kohas (Luige võistlusel oli poole kergem sisenemine A1s ning vigu tuli riburada, Veskimetsa A3 võistlusel oli sarnane nurk ning väga kogenud koerad korjasid sealt trahve – see oli ilmselt tingitud enamuses koerajuhi kiirustamises).

Ja mida tegi minu mudilane, vahet ei ole kas ta pidi kaugjuhtimises sisenema või tagantlõikamisel, ta ei eksinud kordagi, vaid sooritus oli tehniliselt filigraanne. Teda ei häirinud ka see, et ma slaalomist tahapoole jäin ja eemaldusin järgmisele tõkkele. Mudilane sooritas slaalomi lõpuni ning tuli rakett-kiirusega out pööret tegema. Wow! Naguetpäriselt wow!

Kiige sooritus oli päris ok, kuid märkus mulle, et pean talle kiige 2on2off püsivust harjutama hakkama. Rajal oli 2 sülepöörde kohta, mida mudilane väga kaunilt tegi. Rõõm on selle üle, et ta teeb sülepöördeid ilusate nurkadega ka siis kui ma ise väga kaugel temast olen. Sundvalsi koht tuli samuti väga hästi välja. Kuid eile avastasin, et vasak-parem käsklus ei ole tal adrenaliini tulvas väga hästi selgeks saanud, sellele pean hakkama tähelepanu pöörama.

Lisaks kõigele tegime seda tehniliselt väga rasket rada ka üks kord puhtalt läbi! Jeiiijeee!

Ootan kannatamatuse, millal saame päris kontaktpindadele minna (kodus alustasin 120cm kõrguse planguga treeninguid), siis hakkab nalja saama! Eeldan, et päris poomile ja A-le minek on mudilase jaoks kosmos ning ülehüpped on rekordilised.

Õnneks on meie koostöö vaikselt ja tasapisi ühte sulama hakanud, kuid oi kui palju tööd veel peame ära tegema! Õnneks töötegemine meeldib meile mõlemaile, seega Fun! Fun! Fun!

Viimases Berta trennis täheldasin, et olen ka temaga hakanud rohkem sülepöördeid ja tagantlõikamisi tegema ning võtsin sisse käsklused „vasak“ ja „parem“. Üllatuslikult sülepöörded ning tagantlõikamised töötavad meedium kiirusega jooksvale russellile päris hästi. Andsin endale ka lubaduse, et võistlustel hakkan Bertaga mitte turvalisi lahendusi tegema, tegelikkuses oskab see koer rohkem kui ma arvan – näiteks sülepööre, no problemo, Berta läheb ökonoomse nurgaga sinna kuhu vaja. Või saata Berta slaalomist tõkkele ning kiigele, nii, et meie vahele jääb slaalom – Berta teeb seda eksimatult ning kiiremini kui ma temaga kaasa jooksen (näiteks Stefanie Semkati Jõulumäe rajal oli selline manööver ning ma ei usaldanud koera ning jooksin temaga kaasa, takistades koera liikumiskiirust oluliselt). Seega, Bertaga võistlustel ei vali turvalisi lahendusi, vaid parimaid ja kiiremaid (ohh jääks see mulle endale ka meelde!) :)