Agility kõrval on minu suureks kireks iluaiandus. Kuna agility on enamikus minu vaba aja endale võtnud ning ülejäänud vaba aeg jaotub ära Hiiumaal taimedega eksperimenteerimiseks ning linnakodus muru niites ning viisakat iluaiandust harrastades (tiheasustusega linnaruumis ei kipu ma väga kõrgelennulisi aiandusideid teostama).
Müstika on see kuidas mingi uue idee saamisel haarab see mind nii endasse, et ei ole mingiks probleemiks 1e päevaga 8tonni killustikku laiali vedada või siis teha alustöid 25m² lillepeenra tarbeks. Koomilisem hetk oligi see kui eelmise aasta sügisel sain äkkidee teha uus lillepeenar ning kuna pinnaseks on mul lausliiv siis pidin tellima hobusesõnnikut. Palusin talumehel 6tonni sõnnikut valmis tehtud lillepeenra alusele kallutada. Ära sõites avaldas talumees head meelt, et ma linnainimene olen väga õige meetodiga kartulipeenra teinud kuid järgmine kord võiks kartulipeenar olla ikka ruudukujuline, mitte ümarjas ja laineline. Tänavu suvel see sama talumees sõitis minu majast mööda ning ilmselt oli selles samas kohas õitsev lillepeenar see, mis teda sundis autot peatama, välja tulema ning pead vangutama.
Lisan siia väikse video, mida paar nädalat tagasi ühest aiaosast tegin, Eesmärk on, et talvel videot vaadates aitab see mul kevadisi töid paremini planeerida ning hoida meeles, milliseid istikuid pean kevadel muretsema hakkama :)
sellel aastal olid elulõngad eriti nadid
Budleia, liblika magnet
Nèra oma lemmikohas Hiiumaa aias - laua peal!
No ja ilma rannata ei saa ju ükski Hiiumaa läbi, seega absoluutselt igal Hiiumaal veedetud päeval saavad koerad tunde rannal joosta ning ujuda.
Berta Luidja ranna SPA-s
pildidl on 2 koera :)
Nèra ei oska väga ujuda, seega Berta toob merest pulkasid ja Nèra võtab need rannas talt ära
Luige võistlusel avastasin, et peale võistlusi ja võistluse ajal oli Berta väga vallatus tujus ning tema tahe joosta on olemas. Tundsin suuri süümepiinasid, et olin nii pikalt teda võistlustelt eemale hoidnud, seega sai Viljandisse regatud mõlemad tüübid.
Kui aus olla siis osaleksid kõikidel radadel mõlema koeraga, kuid selle aasta kevadest avastasin enda jaoks tõsiasja, et kahe koeraga osalemine on ikka päris kalliks muutunud (varasemalt ei olnud ma kunagi jätnud osalemata või osalenud ainult 1l päeval rahalistel kaalutlustel). Kuni selle hetkeni ma isegi ei märganud, mis stardimaksud olid, vaid vapralt regasin igale võistlusele, igale rajal. Minu finantsiline käitumine ei ole muutunud, seega avastasin, et stardimaksud on drastiliselt tõusnud. Psühholoogiliselt on parem kui peale teist rada on stardimaks väiksem ja kuidagi ebaõiglaselt krõbe on 9€/rada läbi võistluse.
Vaba turumajandus on asja nimi ning nõudlus määrab hinna, seega see jutt jääb nüüd siia :)
Berta oli nagu Berta ikka. Läksime lendstardiga rajale ning päris vahvalt minu väike südameprintsess tormas. Bertaga joostes pakub mulle rõõmu koera jooksulust, seega ei hakanud parandama seda, et koer 1pulk varem slaalomist välja vupsas. V.a see õnnetu varem slaalomist välja tulemine oli rada ilus, puhas ja kiire. Mul oli Berta pärast väga hea meel.
Teine Berta rada oli ka väga ilus aga ajakaotus tuli slaalomi sisenemisest, mida pidime kordama ning kahju oli poomi ülehüppest. Kiiruseks 3,9m/sec kuid see oleks kindlasti üle 4tulnud kui slaalom oleks esimesel katsel õnnestunud (väga keeruline sisenemine oli)
Nèra oli Nèra ise. Enne starti nagu flegma koll ja nii kui rajal siis toimub transformeerumine ja minu hallata on helikiirusel tormav rakettkoer. Kolmest rajast õnnestus 1 rada ning olenemata sellest, et öeldi, et väga ilus jooks, ei olnud ma ise sellega rahul!
Sees oli väga ebakindel tunne ning oli tunne, et jäin igale poole hiljaks. Väga keeruline rada oli, seega suutsin täpselt 3s kohas raja ära unustada ja sellega koera mõnusalt suurtele kaartele tõmmata. Kahju oli ka ca 1,6sec ajakaotusest, mis ta peale poomi trallitas. Aga see oli tingitud minu mittejuhtimisest.
Vaikselt rühime edasi ja õnneks nüüd on ka tulemustega radasid hakanud sisse vupsama.
Järgmise AG raja ebaõnnestumise panen slaalomi arvele, tegin ise vale planeeringu ja sellega tekitasin koeras ikka paraja segaduse. Hüpperada oleks pidanud puhas tulema aga ma ise olin süüdi, et otsustasin (ainult treenimise eesmärgil) teha slaalomisse sisenemise sülepöördega. Ma tõesti tahtsin vaadata, kas see võistlustel toimib. Sisse tuli viimaste võistluste tüüpviga – kui koer suure kiirusega slaalomisse siseneb siis läheb ideaalselt õigest kohast sisse aga jätab teise ja kolmanda pulga vahele – hakkan selle probleemi tegelema ja küll ma välja nuputan, millest see tingitud.
Nèral AG rajalt -5 tulemusega III koht.
Kahju, et viimasel ajal on Eesti võistluste trendiks hakanud kujunema, et antakse auhinnaks maiusepakike. Loomulikult kingitud hobuse suhu ei vaadata aga kurb on see, et poodiumil olles ei jää alles ühtegi mälestust.
Mina isiklikult oleksin väga õnnelik kui poodiumil käigust jääb järgi mittetarbitav meene – ei pea olema medal ega karikas aga kasvõi väike must-valge printeriga trükitud diplom.
Ilmselt on see minu kiiks aga nii meeldiks kuid hiljem meenutada ja vaadata, et näe sellel kuupäeval saavutasime selle koha ja sellel kuupäeval selle koha! Kui keegi arvab, et võib selle seisukoha panna selle arvele, et olen elujooksul saanud vähe auhindu siis on see väär arusaam. Mul on suur kohver diplomeid täis, linnakodu sein ägiseb medalite all ning karikatelt pühin tolmu iga nädal. Jep, ka 25a tagasi võidetud diplomit vaadates, tunnen uhkust enda üle! No ja Hiiumaa kodu seinaalune riiul ning ühe toa sein on uhkeid rosette ja karikaid täis – jep, see ei tee sisekujundust ilusamaks aga teeb südame soojaks :)
Loodan, et see trend muutub ja karikaid, rosette, diplomeid, medaleid hakkab ka edaspidi poodiumitel jaguma :)
Augustis õnnestus võistelda Jõulumäel (kohtunikud: Elika Lass ja Svetlana Zolotnikova), Luigel (kohtunikud Harri ja Anne Huittinen) ja Riias (kohtunik Petr Pupik - super ägedad rajad!). Peatähelepanu oli Nèral, seega Berta osales ainult Luige võistlusel.
Detailselt ei hakka ühtegi võistlust lahkama, sest süvaanalüüsi olen teinud juba treeningpäevikus ning peale minu see vaevalt kedagi huvitab!
Pildid Riga Cup võistlustelt. Foto: Juris Maurans
Ideaalne poomikontakt
Kuna Nèrat treenin iseseisvalt siis selle suve võistlustega tuligi esimene tagasilöök minu kogenematusele. Olin tulihingeliselt keskendunud Nèra tehnika treenimisele, seega meie treeningud piirdusidki ca 10..15 tõkke harjutustele, kus rõhuasetus keerulistele elementidele. Selle tulemusena ei teinud ma 3e kuu jooksul ühtegi pikka rajatreeningut ning see andis väga tugevasti tunda võistlustel. Sügise saabudes saab see viga parandatud, seega olukord, mis mind väga ei heidutagi.
Augusti jooksud ühes pikas videos:
Bertaga võistelda oli tõeline nauding, kogenud koeraga ka kõige keerulisemat rada joosta on puhas rõõm, koer on seal kus olema peab ja nii need tulemused tulevadki. Luige RV kokkuvõttes olime Bertaga 5ndal kohal (kokku 22 võistlejat). Oleks AG rajal poom vigadeta, oleks me isegi kolmandaks tulnud aga oleks oleks oleks oleks. Seega Berta sooritusega olen ülirahul.
Nèra Luige Caciag AG rajal oli puhas tulemus käega katsutav (puhta tulemusega oleks me ka esikohale maabunud). Süüdistan ennast, et kaotasin koeraga silmside ning lasin tal väga kerges kohas vea teha (enne ja peale seda viga oli ilus puhas jooks).
Luigel saavutasime ka 3nda koha. Olin üllatunud, et olenemata sellest, et ma tõrke korrigeerimisele kulutasin ca 3sec, olime esimesest koerast ainult mõned sajandikud aeglasemad.
Riia, Jõulumäe ja Luige võistlused panen Nèra treeningu arvele, seega DSQ-de sadu ja mitte väga ilusad tulemustega rajad mind ei heidutagi. Koer on ülitubli, kuid mina pean veel harjuma koera rakettkiirusega ning seda ohjata oskama.
Aeglaselt kuid sihikindlalt liigume tähtede poole :)
Unustasin Bertale öelda, et tegemist ei ole kõrgushüppega!
Eraldi soovin ka mainida Riias juhtunut. Mulle väga meeldib, et kohtunikud on rohkem tähelepanu hakanud pöörama koerte heaolule. Ehk jälgitakse kuidas koerajuht koeraga käitub.
Natalja G. käitumine Indiyga on mulle juba halvas mõttes varem silma jäänud. Selles tandemis on tunda vihkamist ja külmust. Natalja G jookse Indyga on kole vaadata, iga koera eksimus toob koerajuhi näole nördimust, kalkust ja vihkamist (uskumatu, et selliseid sõnu saab agilitys kasutada!). Riias tegi kohtunik Natalja G-le hoiatuse (vihane kohtunik seiskas võistluse ning väga emotsionaalselt rääkis selle inimesega ca 5min), kuna ta füüsiliselt karistas koera peale jooksu (Indy ajas pulkasid maha. Kuid koera käitumine on tingitud ETS haigusest) !!!
Selline teguviis paneb mind väga tugevalt esmalt ohkama ning seejärel toob minu mõtetesse väga suure küsimärgi. Inimene, kes peab koertekooli, on ise treener (selle kooli abitreenerite teema on kurb fakt omaette!) ning annab nõu koerte koolitamisel, väärkohtleb oma koeri!!?? Mis eeskuju selline inimene saab teistele anda ja kas siinkohas peaks rangemaid meetmeid kasutusele võtma? Koerad usaldavad meid, nad annavad meie heaks kõik ja siis võtab keegi inimene endale õiguse peksta koera!? Antud juhtumi inimmaailma ümberpanduna on sama nagu liikumispuudega lapse ema peksab oma last, sest see ei ole suuteline jooksma! Kui absurdne veel saab olukord olla.
Ma ei poolda vihast mõtteviisi viljelemist kuid Riia juhtumi peale mõeldes ning tajudes, et see inimene on paljudele ebajumal koertemaailmas, toob raevu mu mõtetesse ning väga vihase tunde meeltesse!
Loodan, et see on koht kus nii mõnigi süüvib olukorra tõsidusse ning teeb omad järeldused!!!
Minu teekond spordimaailma algas kui olin 5e aastane ning see teekond jätkub. Ilmselt minu elus ei ole hetke kui ma sporti ei oleks teinud. Olen tegutsenud professionaalsel tasandil, kus iga su samm on ära planeeritud ning kui oma treeningmahtudest rääkida siis igal kõrvalkuulajal vajub hämmastusest suu lahti ning enamus arvab, et bluffin (kui aus olla siis olen treeningkoormusi isegi vähemaks rääkinud, sest reaalseid numbreid ette ladudes ei usuks keegi seda!). Olen teinud sporti tasemel kus kogu ihu ja hingega oled selles maailmas ning üheks treeningmeetodiks on istuda tunde ookeani kaldal ning õppida selgeks lainerütmi. Olen harrastanud individuaalset spordiala, kus iga su samm sõltub ainult sinust endast ning oma tulemusest pead endale aru andma ning teinud sporti kus meeskond ning meeskonna tunnetus on kõige olulisem. Sellel väga pikal teekonnal on minu elus olnud mitmeid treenereid, oma ala tippusid, teel tippu rühkivaid ning harrastajaid/kambajõmme, kes koos minuga õpivad.
Treeneril lasub tohutu vastutus ja kohustus anda endast kõik ja saada tagasi palju energiat. See on nagu tants nööril, kus iga sekund pead valitsema oma keha ja emotsioone ning samas andma endast parima. Oma kogemusele toetudes olen täna veendunud, et hea treener peab tundma ja armastama oma ala rakutasandile välja ning südamest hoolima oma õpilastest. Jah, see on tõsi, et maailmameistriks kedagi treenida, ei pea ise olema maailmameister aga sa pead teadma ja tunnetama, mida tähendab olla maailmameister ja kuidas selleks saada.
Otsustasin ikkagi see suvi teha 2e päevase tripi Saaremaale ning nautida ilusa looduse keskel, toredate inimestega agilityt
Esimesel päeval otsustasin ainult Nèraga võistelda. Kahjuks seekord meil tulemust ei tulnud aga iga rada oli meil heast tulemusest väga vähe puudu. Üheks põhjuseks on see, et rajal olles kipun koera ülekontrollima ning veenduma, et ta ikka tegi õige manöövri, kuid selle tulemusel jätan ma ennast lõksu ja ei jõua järgmisele tõkkele. Peaks endale mällu söövitama, et Nèra tegevust ei jää ma kontrollima, vaid usaldan ja tegutsen edasi. Teiseks põhjuseks on see, et endiselt ma väga ei usalda koera stardis, jah meil on hakanud tekkima mingi väike stardipüsivus, kuid eesmärk on, et ma saan teda 100% usaldada. Soov on, et ma lähen rajal soovitud kohta, kehaga näitan talle juba järgnema hakkavat trajektoori ning koer stardib.
Aga tasapisi hakkab tulema, veel mõned võistlused ja olen enam kui kindel, et teeme ainult puhtaid radasid. Töö selle nimel toimub.
Hea meel on, et kontaktid on meil head, kahju on, et minu verbaalsete käskude õpetamise protsess on veel pooleli, seega pean enamjaolt rajanäitamisel panustama kehakeelele. Kiire koeraga ei ole see väga hea!
Nèra kiirus on ikka mega! Üks rada, kus sain ka ise võrdlevat aega võtta (rada, kus ma eelviimasel tõkkel kukkusin ja lihast rebestasin) ning selgus, et minu ebakindel rada oli ca 2sec kiirem kui raja kõige kiirem koer. Olin tõsiselt üllatunud, sest ma ise ikka veel ei suuda tajuda Nèra kiirust.
Seega nüüd käib treening väga kindla sihiga ning ootan põnevusega kui meil puhtad rajad tulema hakkavad.
Berta panin kirja ainult pühapäevale. Vaene pisikene südamekoer ei saanud ikka kohe aru, et miks ta peab jooksma! Berta kiirus oli bertalik ja nii me kõik rajad mõnusalt läbi chillisime. Tegelikult on Bertaga päris lahe joosta, kogu raja vältel suudan ma kõikidele asjadele mõelda ning imetleda kui püüdlikult ta üritab puhtalt rada läbida. Ta on mul ikka imearmas kutsu. Saime tulemused kirja kuid kiiruses pidime alla vanduma kiirematele seega platseerusime sinna keskmiste hulka.
Nüüd seeria Martti imeilusaid fotosid.
Üldse ei taha viriseda aga ikka vist natukene peab. Lisaks enda agility sooritusele võistlustel olen ikka enam ja enam hakanud tähelepanu pöörama ka kõigele muule. Seekord jäi silma rajatoimkonna tegutsemine ja koerte turvalisuse tagamine. Tegelikult ei ole see koerte turvalisust silmas pidades hea kui tunnelid ei paigutata tema õiges pikkuses, vaid 6m tunnel seatakse ca 4,5meetriseks ehk väga lössi. See ei ole ok. Või U kujulise tunneli raskusteks paigaldatakse kerged raskused ainult tunneli suudele ning keskel on lodi tunnel. Ka see ei ole ok. Jah, saan aru, et agility takistused on kallid, kuid tegelikult tunneli raskuseid saab väga kerge vaevaga ka ise teha ning ei maksa üldse nii palju. Võimalik, et tegemist on minu üliterava ohutunde tagamise eesmärgiga, kuid sama oluline nagu on koera võistluseelne ja -järgne soojendamine on minu jaoks määrava tähtsusega koera turvalisuse tagamine ka rajal.
Imestasin ka reeglitest kinnipidamise eetikat! Kui võistluste keskel muudetakse takistuse asukohta siis kas kõik eelmised tulemused tühistatakse või muudetud takistusega tulemused kuuluvad kordamisele, aga sel korral nii ei tehtud! Lihtsalt tekitas imestust kui keset võistlust muudetakse takistuse asukohta ca 2m raadiuses ja võitleja teeb sellekohase märkuse siis seda ignoreeritakse!
Olen seisukohal, et iga võistlus peab olema ülesse ehitatud rangetele reeglitele ning võistluste vältel tuleb igale võistlejale tagada võrdsed võimalused (v.a. force majeur olukorrad).
Selle aasta plaani sai võetud, et osalen Nèraga nii paljudel suurvõistlustel kui vähegi võimalik. Salaplaan, et ka Moravia Openil ja täide see läkski!
Jah annan endale aru, et meie meeskond on väga noor ja tööd kuhjaga vaja teha, kuid olen tänulik, et osalemise otsus sai tehtud!
Teele sai asutud päev varem ning varahommikul mina, Marta ja Kaisa teele asusime. Minu väiksesse autosse mahutasime 3 inimest, 4 koera ja hulgaliselt asju. Ära mahtusime !
Meie kolmene seltskond klappis koheselt ning terve tee oli meil alati millestki rääkida. Jutuhoos avastasime ennast Poola piiri ületamas ning sügavalt imestasime, et kas tõesti Trumpi külastus Poola tekitas piirpunktile range valve ning relvastatud mehed. Mismõttes te soovite meie passe! Pliksid lükkasid minu kui enam-vähem venekeelt kõneleva inimese „tanki“ ja nii ma üritasin kahele hambuni relvastatud piirivalvurile selgeks teha, et tuleme Eestist ning meie riigis on isikuttõendavaks dokumendiks ID kaart ning passe ei ole. Lisaks sellele oleme teel tsehhi ning koertega võistlema. Lasime onul autosse vaadata ning selle peale kõik 4 koera andsid häälekalt endast märku. Õnneks onu küsis minu käest, et mis ma arvan kus ma olen, mille peale vastasin, et Poola piiri ületamas. Nojah, selgus, et olime Venemaa piiriületuse kohas. 3 naist, 3 gps-ga nutitelefoni ning tomtom ja me ei saanud ikka aru, et olime kursist kõrvale kaldunud!
Kui asja koomilisus jõudis kohale ka piirivalvuritele siis nad asusid meie telefonides kaaridl surfama, et näidata kus me oleme ja kuhu minema peame. Meie selja taha parkinud bmw elanikud kutsusid mind enda juurde ning ütlesid, et ma ei pabistaks ning küll te ka selle Poola piiri ülesse leiate. Juht teatas, et 20km sõita, kõrvalistuja ütles, et ikka 100km. Välimuselt meenutasid mind aidanud mehed hiidsuure Hulk`e ning väljapaistev keha oli kaetud väga kreiside tätoveeringutega (lisaks nende auto ilmselt maksis 10000 xrohkem kui kogu minu maine varandus kokku). No nii siis piirivalvurid seletasid Martale/Kaisale kuhu minema peab ning „kapid“ tegid mulle selgeks kuhu mina pean minema ja nii me piirpunktist välja manööverdama asusimegi (tuli sõita aedikust välja ja vastassuunasvööndis). Piiripunktist välja minnes selgus, et keegi meist ei olnud ära fikseerinud, et kuhu siis ikkagi minema peame J - õnneks Poola piiri ülesse leidsime ning olime selleks hetkeks ca 1,5h ajas kaotanud.
Peale 21h sõitu kohale jõudsime! Enne kui meid hotellituppa lubati sain ma uue külmadushi osaliseks! Kuna broneering oli minu nimel siis asjatasin hotellis mina ja ka mina täitsin dokumente. Kui olin meid sissekirjutanud, pöördus hotellitöötaja minu poole ning palus, et ka minu TÜTRED dokumendid esitaksid! NAGUETMISMÕTTES! Õnneks kosutav ööuni parandas kõik hingehaavad. Reede 7.juuli – ametlik AG rada Rada õppides sain aru, mis tase Moravia Openil on! Sellist spurti ja nii keerulisi radasid ei ole ma elu sees teinud! Eesti A3 oli selle kõrval nagu kergemapoolne A0. Raja raskemad osad saime ilusasti tehtud, eriti uhke olin peale poomi „out“ käsklus ja kaugsaatmine tunnelisse. Nèra tegi perfektse poomi soorituse ja out`i. Ka raske kiik-slaalom kombinatsioon sai tehtud ja siis ma lennutasin ta parema käsklusega rajal välja. Deem! Rajapiirete ületamine tähendas ka dsq-d. Kahju, et Nèra nii suure kiirusega sea kaart võttis, oleks ta rajapiirdes püsinud, oleks meil ülikiire ja ilus puhas ametlik rada tulnud Laupäev 8.juuli – Open eeljooksud (1xHy + 2xAG) Kui arvasin, et reedene rada oli raske siis selgus, et eksisin. Nii keerulisi radasid ei olegi varem näinud. Ütleme nii, et iga kolmas manööver oli lõks. Rõõm on sellest, et kõik dsg-d olid sellised väga napid (Biro AG rada oli kole susserdis) ehk siis natukene arenemisruumi ja treenimist meie meeskonnale. Pühapäev 9 juuli – 1xHY ja 2xAG Pupiku päeva esimene AG rada õnnestus meil ideaalselt!!! Lendkiigest on hirmus kahju, kuid sellega selgus, et kiike pean ma hakkama kõvasti harjutama, et ta suurel kiirusel seda isesesivalt teeks! Selle võistluse poomi ülehüpe pidi muidugi tulema tulemusega rajalt aga ülehüpe tuli ainult sellest, et samal ajal kui koer oleks oma viimast sammu esikäpaga poomil pidanud tegema, tõmbasin ma teda käega vasakule ja nii ta kõrvale hüppas (seega kui oleks otsepoom, oleks poomi sooritus ideaalne).
Rõõm on selles, et Nèra kiirus rajal ei olnud päris see, mis alati ehk tavaliselt on ta veelgi kiirem, seega selle raja teiseks kiirem aeg oli ülisuur üllatus (pürr Bazooka oli Nèrast kiirem 0,97sec ja Nèra tegi suuuuuri kaari aga pürr ei teinud). Seega täiesti konkurentsivõimeline kuts on mul! Eelmise aasta EO-l võitis Laura&Bazooka, Martina&Kiki tandemit ning nende võidujooks on siin:
Moravial Bazooka jooks on siin:
Kokkuvõttes! Kõik dsq tulemused, mis sain on üliheaks õppetunniks! Euroopa trend hakkab sinnapoole minema, et rajad on kiired, sportlikud ning väga keerulised. Absoluutselt igal rajal oli slaalomi sisenemine 90kraadise nurga all ning enne seda praktiliselt sirgjoones takistused, mis võimendavad eelgi koera kiirust. Ehk tuleb koerale selgeks õpetada tagantlõikamisega 90kraadise nurga all slaalomi sisenemine väga suurel kiirusel, lisaks peab ka koer aktsepteerima seda, et koerajuht liigub vastusuunas. Palju oli radasid, kus tunnel oli A või poomi all ja see eeldas koera iseseisvat liikumist ning õige takistuse võtmist käsu peale. Lisaks oli sellistes kombinatsioonides, kus koerajuht ja koer olid erinevatel pooltel ning käsu peale pidi koer järgmise takistuse isesesivalt sooritama. Serpetiine oli ülipalju, vist ei olnud rada, kus oleksid serpetiinid puudunud. Palju sirgeid lõike, kus lõpus oli mõni ülikeeruline lõks, mis eeldas koerajuhi kiireid jalgu ja/või koera verbaalset käskude teadmist.
Võtsin plaani teha Nèrale selgeks:
* verbaalsed käsud, milles ei tohi ta mitte kui kunagi eksida (sete, vivi, out, tik, tak, parem, vasak, hoop, shasha)
* iseseisev korrektne kiige sooritus – kiige mittekontrollimine oleks väga paljudel radadel andnud koerajuhile edumaa
* slaalom - rasked nurgad, kiire sisenemime, minust liikumisest mitte sõltumine (eesmärk kui ütlan sõnaliselt „slaalom“ siis koer siseneb õigesti ning teeb korektselt lõpuni)
* poomi/tunneli/A käskluse selgeks tegemine ning nende eristamine
Annan meile aasta aega, et eespool nimetatud teemad selgeks saada (õnneks tean kuidas neid treenida ning osad teemad on juba meil töö all) ning 2018 Moravia Openil näidata, mis puust me tehtud oleme! Julged sõnad kuid kui eesmärke ei sea, ei ole ka tulemusi.
Suurvõistluse kogemus oli nii minule kui Nèrale hindamatu! Olla valmis pikkadeks päevadeks, endale selgeks teha millal ma stardin ja kelle järgi, olla valmis keskenduma rajale ka siis kui ümberringi kõlaritest tulev lärm, mustmiljon võõrast koera ja meeletu kuumus. Oi kui uhke ma olin Nèra üle, kui ma panin ta starti ja samal ajal tema kõrval kõlaritest rääkima hakati. Koer ei teinud sellest välja, vaid tema tähelepanu oli suunatud rajale. Nèra puhul imestasingi seda, et starti oodates ei nautinud ta seda melu, kogu tema olekust oli näha, et ta tahab minema. Ta oli uimane, loid ja emotsioonitu aga nii kui me rajale saime toimus muutumine ja mul oli hüper-super rakett-koer!
Väga hea kogemuse hankimise võistlus ning olen ääretult uhke ühe raskeima raja läbimise üle. Hea koer on mul, nüüd on aeg endaga tegelema hakata ning koerale järgi jõuda.
Ja saabuski päev kui Nèra tegi oma esimese jooksu A3 klassis. Enam ei saagi öelda, et Nèra võistleb beebiklassis või ta on kutsabeebi. Kuidagi kiiresti on see kõik läinud, alles hetk tagasi oli mul kodus must tatsuv lokikera ja nüüd äkki on sellest samast nässakast sirgunud siresäärne agilitylane! Kuhu küll see aeg kadus!?
Meie A3 debüüt toimus Pärnu Agility väliplatsil, täpselt seal samas kus A0 debüüt! Plaani sai võetud 4 rada, ilusad kontaktid ning hea meeskonnatöö! Berta avaldas soovi koju jääda, seega võistlema sai mindud 1e koeraga.
Minna Räsäneni käekiri oli väga tuntav, igal rajal oli mitu serpentiini. Õudne keerutamine ja koera stoppamine käis. Minule rajad väga meeldisid, väga mõnusad tehnilised, kuid ei olnud väga kohtasid kus saaks nii mina kui koer täiskiirusel joosta. Noh, eks järgmistel võistlustel siis.
A3 HY 1 rada
Jube närv tuli sisse! Endalegi ootamatult avastasin endas võistlusnärvi!
Kohe alguses sain teada, et meie treeningutel olevad ülihead stardipüsivused võistlustingimustes ei tööta! Õnneks püsivuse eeldust väga ei pidanudki nõudma, seega Nèra nihverdamine alguses ei seganud raja sooritust. Nèra oli kogu oma headuses, jooksis kiiresti ning reageeris minu juhtimisele. Serpetiini koha ma juhtisin üle, sest mingil põhjusel arvasin, et „vivi“ käsklus ei toimi. Toimis küll ja minu ülejuhtimine lihtsalt vähendas korraks koera kiirust. Kahju, et meil toimus möödajooks raja lõpuosas (ajakaotus 2,5…3sec), mille tulemusena saime -5.
Üldjuhul olen meie esimese A3 jooksuga rahul!
Kiirus 4,72m/sec; -5 ja III koht (kui ei oleks toimunud möödajooksu, oleksime olnud sellel rajal kiiremad)
A3 HY 2 rada
Nüüd sain selgeks, et kui ma ütlen serpentiini läbimiseks sisemise käskluse aga keha näitab teistmoodi siis koer loeb minu kehakeelt. Ehk siis sellelt rajalt võtsime DSQ kuid jooks oli päris kaunis.
A3 AG 3 rada
Siin tuli kohe alguses DSQ ja põhjuseks Nèra olematu stardipüsivus. Nii kahju! Sellelt rajalt väga kaunis poomi sooritus ja sellele järgnenud „out“ manööver. Koer on ikka super!
A3 AG 4 rada
Selle raja läbisin puhtalt. Kahtlema pani mind esimesed 4 takistust, sest mul oli tunne, et neid oleks saanud teistmoodi lahendada aga kuidas, ei tea! Rada sai puhtalt läbitud, kuid enesetunne ütles, et see ei olnud meie kiireim sooritus. Oli mitmeid kohti kus ma koera hoo maha tõmbasin, lisaks kõikide teiste eelnenud sooritused olid ilusad ja kiired!
Minu üllatus oli ülisuur kui selgus, et olime esikohale vupsanud ning teisel kohal olnud koer oli meist ca 3sec aeglasem! Olin väga üllatunud!
Kiirus 5,09m/sec ja I koht
Kokkuvõttes olen meie debüüt A3 võistlustest väga üllatunud, ei oodanud, et meil nii hästi läheb! Nèra on ülikiire ja olen võtnud eesmärgiks talle rajal ülivarakult kehakeele ja häälega teada anda kuhu edasi liikuda. Sellel võistlusel praktiseerisid seda ning päris hästi õnnestus. Sisemiselt tunnen, et me oleme väga hea ja konkurendis olev võistluspaar kuid me oleme ikka ülitoores! Nüüd siis eesmärk osaleda nii paljudel võistlustel kui võimalik, et me veelgi ühte sulaks ning meie omavaheline side võistlusplatsil tugevamaks läheb. Rõõm on ilusate kontaktide üle, meie suur töö on vilja kandnud (mis tähendab muidugi, et jätkame seda tööd).
I koht !!!! Juhhuuuuu!
III koht! jipiiiiiiiii!!!
Ainus murelaps on meil stardipüsivus, mis treeningolukorras on väga hea aga võistlustel ära laguneb. Eks koer tunnetab minu närvilisust ja ma ei usalda teda stardis üldse. Kõik see kokku annabki selle, et Nèra suudab paigal olla hetkeni kui ma esimese tõkke juurde jõuan. Aga tegutseme selles vallas edasi ja ükspäev saabub aeg kui meie meeskonnal on ülihea stardipüsivus.
Super koer on mul! Täiuslik! (loomulikult veelgi täiuslikum on Berta, iseenesest mõistetav ju!) :)
Kaunid pildid Leenalt!
Justkui F1 vormeliauto võtaks kurvi!
Täitsa asjaliku olekuga
Ökonoomne hüppamine?
Ahjaaa tagasiteel avastasin looduslikult kasvavad lupiinid, mida oli ca 200m ulatuses ja 4m laiuses tee ääres! Kui kaunis!
Meistrikatel osalemine on auasi! Seega sai ka Berta kirja pandud (olen üsna kindel, et Berta osaleb veel ka järgmisel, ülejärgmisel ning üleülejärgmisel meistrikal) ning Käärikule sõites oli väike kahetsus hinges, et ma ikkagi ei organiseerinud ka Nèra osalema (ta jõudis A3 klassi nädal peale regamise lõpptähtaega).
Kääriku oli imekaunis ning imekaunis oli ka ilm! Lõpuks ometi üks meistrikas kus ilmaga vedanud!
HY rada
Ootamatu oli see, et minide HY rada oli väga kerge! Kohe väga kerge ja seda ennekõike sellepärast, et sul oli võimalus ainult ühte moodi juhtida, ei olnud erinevaid võimalusi, vaid praktiliselt paar valssi ja kiire jooks. Selles osas on see kurb, et Berta hiilgab keerulistel radadel ning lihtsatel kiiretel radadel ruulivad nobedad sheltied.
Mõõduka kiirusega alustas Berta jooksu (no eks ma olin ka selleks valmis) ning sooritus oli kaunis. Ja siis tuli pauk sealt kust ma seda ei oodanud! Keset slaalomit tõstis jahikoer Berta nina püsti, tuli poole soorituse pealt välja ja lippas saba keerutades Kristile tere ütlema :) Viisakas koer ikkagi! Tervitas Kristi ilusasti ära , sisenes slaalomisse tagasi ning slalomeeris algusesse tagasi ja tegi seejärel korrektse soorituse. No ja ei pea mainima, et peale seda oli taas kaunis rada :D
Selline mu kullakallis Berta ongi ja see teebki temast tema :)
AG rada
Väike segadus tekkis mul stardis, kus hakkasin jooksma kuid siis mulle tundus, et kohtunik ei andnud ju luba. Tulin tagasi ja vaatasin kohtunikule otsa ja sain aru et luba on ikkagi antud. Üritasin Bertaga ilmvõimatut ehk joosta koeraga ühes liinis ja nii, et ta hüppab tõket minu poolt. 7 aastat ei ole see kunagi õnnestunud, miks peaks nüüd!? Ma olin totaalselt unustanud, et ma ei jookse ju Nèraga, tema teeb siseliinis jookse perfektselt! No ja nii 3ndal tõkkel dsq korjasime, sest sellistes olukordades jookseb Berta alati teiselpool tõket. Ja peale seda jätkasime kaunist jooksu. Kontaktid olid sellised, et vigasid me ei oleks saanud aga kuna oli juba dsq käes siis parandasin A-l ja poomil kontaktid ilusamaks (ei usu, et sellest kasu on aga ilmselt tunnen ennast niimoodi paremini :)).
Koera tujust ei oska midagi öelda aga mina olin seda rada joostes küll väga rõõmus ning motiveeritud :D
Ilus näide kuidas koerale ette jäädakse :)
Ütleme nii, et kui HY rajal ei oleks Berta trikitanud ja AG rajal starti minnes oleks meenunud, et jooksen ikka Bertaga oleks mul olnud 2 väga ilusat puhast rada. Eks natukene kirjutan selle tulemuse ka enda lohakuse arvele või mis iganes tunne see oli. Starti minnes, rada õppides ning joostes ei olnud ma üldse keskendunud võistlustele, vaid ma tõesti nautisin neid jookse! Jah ma nautisin jookse, tundsin rõõmu suveilmast ja kui oli rada lõppenud siis meenus, et ups me jooksime ju aasta kõige tähtsamal võistlusel :D
Pean vist Berta ees vabandama hakkama, et ma tema võistlusi nii kergekäeliselt võtan. Pean selle võistluse vibe temaga uuesti tagasi saama.
Siin tema uhke jooks :)
Midide EMV radasid vaadates tundus, et see oleks mul Nèraga täiesti tehtav olnud. Ning sain veelgi tõdemust juurde, et pean ülikõvasti koerale kinnitama verbaalseid käsklusi, sest rajal võib olla hetki, kus kehakeelega ei jõua takistusi näitama. Õnneks selles suunas teeme tõsist tööd ja arengut on silmaga näha.
Eile Nèraga trenni tehes oli pearõhk tõkke seestpoolt jooksmise verbaalse käsu testimine ning vasak/parema käsu kinnistamine (need on veel suhteliselt väikse väärtusega aga töö käib :))
Minu imeilus põikpäine iseteadlik ning väga kallis printsess sai täna 7e aastaseks. Juba 7, uskumatu!
Berta on imetlusväärselt lahe tüüp, temaga ei hakka kunagi igav! Just sellel hetkel kui märkad, et oooo koer on pool päeva maha maganud, et juu hakkab vanadus tulema, kui ta järgmine hetk teeb mõne uskumatu triki ja näitab oma super helikiirusel liikuvat jooksmist.
Agility radadel jätkab ta mind endiselt üllatamast! Just hetkel kui jõuan mõelda, et mul on tehniliselt ülitugev koer, kellega on lausa lust joosta, teeb ta midagi sellist, mille peale ei saa muud teha kui kõva häälega naerda (jep, Berta kohe-kohe kirjutan ka sellest, mis sa meistrikatel tegid! :) )
Berta on kõige suurema empaatiavõimega koer keda tean, ta tunnetab iga minu meeleolu ja vastavalt sellele kohandab ka enda käitumise. Elu Bertaga on justkui lillepidu päiksesäras.
Jää alatiseks minu kõrvale, see on kõige suurem soov!
Väga kallis oled! Minu väike valge südamekoer!
Palju õnne minu kallis imearmas printsess! Kallid õdedele ja emmele ning pilvepiiril Celliele lehva-lehva!
Elagu Lexberry`s Soprano tüdrukud!
Tänahommikune pildisessioon:
Kaunitar!
Uhke seitsmene!
Nèra trügis ka pildile :)
Väike pooleaastane Berta peale seda kui ta oli ühe pättusega hakkama saanud :)
Selle aasta eesmärk oli võistelda Nèraga EMV-l. Päris ambitsioonikas plaan, võttes arvesse, et alustasime ametlike võistlustega märtsis ning kontaktid olid selleks hetkeks sõu-sõu seisus. Ütleme nii, et plaan täitus, sest tänase seisuga oleme A3 klassis, kuid meistrikate regamine läks lukku 2 nädalat tagasi, seega osaleda me ikka ei saa. Hetkeks küll kaalusin, et räägin EKL-ga, et äkki meie meeskonnale tehakse erand kuid siis otsustasin ümber. Tunnen, et me ei ole veel nii kindel tiim, et võiksime külma kõhuga meistrikatel oma A3 debüüdi teha. Hiilgame järgmine aasta :D
Uulusse minekut kaalusin kaua. Olen ise vaimselt ja füüsiliselt hirmus väsinud ning vaba nädalavahetus tundus väga ahvatlevana. Kuid siis saabus pühapäev ja kuidagi endalegi ootamatult sai Nèra kirja pandud (Berta võistlused otsustasin seni ootele panna kui Nèra A3s, et saaks mõlema koeraga korraga võistelda).
A2 esimene AG rada
Keskmise raskusega rada, kuid samas palju kohti kus peab koera kontrollima. Ohh seda Nèrat küll, loomulikult suutis ta oodata kui ma peaaegu esimese tõkke juures olin ja siis oli vaja ju jooksma asuda. Õnneks koer teeb iseseisvalt asju ning päästis enda tekitatud jama ära. Rada oli ilus ja korralik ning poomi kontakt tegi rõõmu
Seega saimegi kätte viimase puhta raja. Kiirus 5,60m/sec ja I koht
Poodiumi hetk
Järgmisteks 2ks AG rajaks ei olnud ma enam suuteline ennast koguma. Keha ja vaim olid nii väsinud, et ma tegin mõlemal rajal lollusi. Rajad koledad ei olnud, sest nutikas Nèra tegi ilusat tööd aga mõned kohad, mis juhtimata jätsin, seal ta dsq-le läkski.
Ka nendel radadel olid tal ilusad poomi kontaktid aga need olid ka suht sirgjoones, seega ei mingeid pöördeid ega kaldumisi, mis oleks koera kuskile ära tõmmanud.
Järgmised eesmärgid on oma juhtimine selgemaks harjutada ning koeraga koos kiiresti joosta. Ilusad kontaktid ja puhtad rajad, muud ei soovigi! :)
Seega nüüd siis olemegi A3s. Vähem kui 3kuud ja nüüd siis
asume tõsist tööd tegema!
Loomulikult sai tehtud kodus ka kohustuslik paraadfoto ja loomulikult on pildil ka Berta :)
Tüübid ei suuda otsustada, kas seal eemal on põnevam kui poseerimine :)
ps. Huvitav on see, et nii A2 kui A3 üleminekul taheti meid ära unustata, sertifikaadi sain ainult siis kui korraldajatele ise meelde tuletasin! :)
