Kevadkoerus 2012

Paar sõna meie ettevalmistustest. Mina, olen see, kes metsas eksib, suunataju on 0 ning autoga sõites kaardi järgi orienteerudes jõuame küll õigesse kohta aga mu enda arvates peaksime olema hoopis teises kohas.

Minu võistluseelseid pingeid tõstis ka fakt, et kogemata olin ennast reganud tõsiste tegijate rajale.

Egas midagi tuli ennast hakata kurssi viima, mis see orienteerumine on ja mida ma tegema pean. Indrek on meil orienteerumises asjatundja, õnneks oli seega keegi, kes mind õpetaks. Paar päeva varem usaldas Indrek oma orienteerumise kompassi minu kätte ja eelmistel päevadel koeraga jalutades oli kompass käes ja pidin ennast lokaliseerima. Sai selgeks asimuudi määramine, kaardil orienteerumine, tingmärkide selgeks õppimine ning viimasel õhtul oli mul linna kaart käes ja pidin toas ära määrama kus asub mingi oluline objekt Tallinnas, kuidas ma suunda määran ja kui pikk tee sinna on. 

Saabus võistluspäeva hommik, minul jalg all nõrk, sisikond keeras sees ja täiesti mõtlematult võtsin Bertale rajale kaasa ca 8 viinerit, selgitus oli see, et kui ära eksin on mida süüa. Enne toast välja minekut rääkis Indrek veelkord üle orienteerumise põhitõed ja soovitas ka koer endaga kaasa võtta :D

Kõrvus Indreku sõnad, et orienteerumine ei tähenda kiiret jooksu (v.a. kui oled tipptegija), vaid mõtte tööd ja planeerimist. Enne kui rajale minna siis tuleb kaarti lugeda, suunad paika panna ja mõistusega rada läbida. Selge! Teeme ära!

Enne starti 15sec saime kaardi kätte ja mina topski küsisin, et kus siis kaardil põhja suund!!!! Appi, terve eelmine õhtu Indrek selgitas, et kaardid ongi tehtud nii, et kui kätte võtad siis N suund otse ees ja kaardil abijooned näitavad põhjasuunda ja nende järgi saab asimuudi paika panna. Jeee ma mäletasin seda kõike, eks!

Nuh kaart käes, start ja kohtunik ütles, et jookse otse, no ja mina jooksin, jooksin kohe nii kaua ja kiiresti, et unustasin kompassi, kaardi ja ajud starti. Oleks siis kordki piilunud kaarti ja vaadanud, kus see esimene KP asub!  Ei, loomulikult mitte!

 No ja nii ma spurtides ning toore jõuga jooksin lõpu punkti juurde - strateegia oli selline, et kui näen KP märgised siis seal see on. Kui avastasin, et olin vastasuunas jooksnud siis võtsin alles nüüd taskust kaardi välja ja asusin ennast lokaliseerima - aga kompass, ei SEE OLI ILUPÄRAST mul kaasas!  Minu strateegia oli toore jõuga joosta mets läbi ja visuaalse vaatlemisega KP-d üles leida :D  Totski ikka küll!

Ette rutates võin öelda, et kui raja pikkus oli ca 3km siis mina vehkisin rajal kindlasti 10km maha. Õnneks koer oli väga häppi, sest lahe ju metsas silgata.

No aga meie orienteerumine, otsisin ja otsisin meie esimest KP-d aga ei leidnud, kuna leitud vale KP-s olid kohtunikud siis eeldasin, et sellised KP-d on kõik. Tegelikult olid osad KP-d ka mehitamata. Küll ma silkasin vanakalt alla ja üles, metsa ääred kuni maanteeni välja, olin peaagu stardi juures tagasi aga ei leia esimest KP-d. .....ja kompass oli ilusasti mul taskus.

Foto: Janek. Issand, me oleme siin juba ju olnud??!!

 Kui olin liivasest vanakast ca 3x edasi-tagasi üles-alla jooksnud, otsustasin esimese KP vahele jätta. Läksin teise KP-sse, kus oli meil üks vahva ülesanne, kändude alt roomamine, Berta sai ilusasti sellega hakkama, tubli koer!  Järgmine punkt ja loomulikult selle asemel, et kaardil näidatud kohta minna, läksin jälle vastassuunas, miks, ei tea!!! Õnneks peatusin, uurisin kaarti ja leidsin ka järgmise punkti.

Foto: Inga / Koerus  Meil oli aega KP-s isegi poseerida :D

Foto: Inga / Koerus. Fototõestus sellest, kui me regasime ennast 3ndas KP-s

Kui oleksin õigesti läinud oleks kohe ka neljanda KP üles  leidnud aga ei!!! Vaatasin kaarti ja nägin seal väikest raudtee juppi, kus peab KP olema. Üllatusin nii, et suu vajus lahti, et kus põrgupäralt on Sütiste metsas raudtee!! No nii ma pea õieli jooksin suured tiirud taaskord vales suunas ja pidasin endamisi aru, et raudtee ju nii kaugel, kas tõesti pean sinna jooksma. No läheb võistlusalast välja aga eks ma jooksen sinna suunas. JA siis tuli tõehetk, see ju trepp, millest me igahommik oma hommikutrennis üles silkame. Ja saigi uus suund võetud. Seal oli vahva ülesanne, kus tegime trepikäsipuul slaalomit, koer ühel pool ja mina teisel pool - kirjas oli, et 3 käsipuu vahet aga mina totu, tegin poole trepini kui öeldi, et jah me saime aru, et te naudite seda aga nüüd võiks edasi joosta :)

Foto: Janek. Uhh palju ma neid trepivahesid pean uhama??

 Nüüd otsustasin asja tõsisemalt võtta, aitab lahmimisest, on aeg ajud tööle panna. Vaatasin kaarti panin enda asukoha enam-vähem paika (jah, õige - kompass oli endiselt turvaliselt taskus) ning liikusin järgmise KP suunas, seekord viperusteta. See oli eriti triki ülesanne, labürindis koera suunamine ca 1m kauguselt. Siin jooksis mõistus kinni, sest ainus käsklus, mis ma koerale hüüdsin oli see, et püsi joonte vahel :D hallo, koer saab sellest ju kohe aru :D

Foto: Helen Vaher. Stiilinäide Maarjalt ja Ruudilt kuidas ülesannet sooritada

Järgmise punkti leidsime ka ülesse, see oli puuotsas :D  sealt mineja hüüdis, et puuotsa tuleb minna koeraga ja 3x järjest. Haneks ei läinud, vaid ronisin ikka üksi ja üks kord puuotsa.

Foto: Martti / Koerus. Stiilinäide

Ja nüüd taaskord võtsin ette kaardi ja orienteerusin, kuhu nüüd minna. Enam-vähem õiges suunas, vahepeal sain ka Sütiste pargis jalutajatele jutustada, mis üritus ja mida me teeme. Sattusin võõrastega nii jutuhoogu, et unustasin võistluse, kui nägin mööduvaid jooksjaid siis tuli meelde, et miks me siin oleme, nii ma vabandasin, et rohkem ei räägi ja silkasime Bertaga edasi. Nüüd pidin Berta nuuskimise peale mõtlema, kus lillepoti all on maius, õnneks teisel katsel leidsime õige numbri üles. Kuna järgmise kontrollpunkti sattusin esimesena siis arvasin teadvat, kus see asub aga võta näpust väike ekstra-ekstra-ekstra tiirutamine ja siis alles leidsin KP ülesse. Seal pidin heitma ühe lelu märgitud alale ja Berta pidi selle sama lelu minuni tooma, ise olin ca mõne meetri kaugusel. Saime esimesel katsel ja üli kiiresti hakkama. Noh eks me ole oksa loopimist ja minuni toomist ju harjutanud ka. Aga kohtunikud ütlesid, et VAU nii tubli! Meil näod särasid ja lippasime edasi. Järgmise punkti leidsime ka naksti ülesse ja seal suur tunnel. Jah, Berta jumaldab tunneleid, seda järeldasid ka kohtunikud :D aga trikk oli selles, et mina pidin ühest tunneli otsast sisenema ja Berta teisest, pidime keskel kokku saama ja koos erinevates otstest välja tulema. Teisel katsel saime hakkama, sest ma ei arvestanud sellega, et mina ei läbi tunnelit nii kiiresti kui koer :D Aga nalja sai palju.

Väike stiilinäide kuidas me tunnelitakistuse läbisime. Loodan, et trennides Berta ei hakka eeldama, et me tunneleid koos hakkame sooritama.

Berta üllatus tõsiselt kui nägi mind tunnelis vastu tulemas

Ja saimegi koos tunnelist ühel ajal välja

Ja nüüd lõpu KP-sse. Ehheee üllatus oli suur kui koer pidi orienteeruma lihapallikeste ahvatluste vahel. Ütlesin kohtunikele, et see on ju minu koera unistuste rada!! Rihmakorrigeerimist ei tohtinud teha aga õnneks maiust sai kasutatud ja nii paistiski koerale minu vinku ahvatlevam kui need kolm suurt lihapalli ja nii me õigesti slaalomitasimegi seal. 

Sooritus tehtud ja finishisse!

Finishis ootasid meid Cellie ja tema pererahvas. Neile kaarti tutvustades avastasin, et põrguvärk, ma ei kasutanudki kompassi. Haarasin kompassi välja ja kõik sai selgeks! Mõistsin milliseid hüpper suuri ringe ma ikka tegin. Oleksin tahtnud kohe uuesti rajale minna ja nüüd mõistusega selle läbida. 

Tegelikult olin ma minu ja Berta sooritusega jube rahul. Koer töötas minuga koos ideaalselt, püsis vapralt kannul, tegi trikke nii hästi kui mina teda suunasin ja finishis olime mõlemad väga õnnelikud ja rahul. Ülilahe võistlus, edaspidi osalen raudselt Koeruse üritustel!

Foto: Janek. Mille järgi sa lõhnad? Sõid rajal viinereid?

Foto: Inga / Koerus. Iga russell kisub oma suunda

Foto: Koerus. Ruudi otsustas tshekata, mis on augu põhja

Foto: Helen Vaher.  Russellite bande

Foto: Annika. Russellid hoos

Russellite bande Annika kaamera silmast

Foto: Terje Vanahans. Berta ja Ert

Ja nüüd vinku viskevõistlus. Kahjuks stiilipunkte välja ei jagatud, sest need oleks meile kuulunud! Otsustasin, et ei hakka jamama Berta püsivusega viskekoridoris, vaid palusin Karinin koera kinni hoida. Noh ja nii ma esimese vinku Karinile näkku viskasin :D , oleks ka ta suu avanud oleks vinku suhu kukkunud. Isegi Berta vaatas hämminguga. Otsustasingi järgmised vinkud Bertale visata, sest Karin teatas, et tal on kõht täis.

Foto: Janek. Tähelepanu ...

Foto: Janek.  Oota, mida ma pidin tegema?

Foto: Inga / Koerus. Aaa vinkut pidin püüdma!

Foto: Inga / Koerus. Cellie stiilinäide

Foto: Annika. Ruudi stiilinäide

Suured tänud korraldajatele, suured tänud fotograafidele ning suured tänud russelli bandele, ülilahe üritus oli!
Kohtumiseni järgmisel Koerusel!

Väike juhis mulle edaspidiseks: orienteerumisel on kompass ja mõistus parimad sõbrad!

Foto: Annika. Foto põhitegija on minu isejooksvad roosad tossud :D

Seda juttu oli hea kirjutada :)

Huvitav, kas koer tunneb ka, kas trenn oli hästi tehtud või keskpäraselt?

No igatahes minul on hea tunne peale väga head trennipäeva. Täna oli koer kiire, motiveeritud ja tragi. Õnneks ka mina väga suuri apsakaid ei teinud (vähemalt enda arust!). Nohjah vahepeal koera suunates slaalomisse ütlesin, et „mine noh sinna selle asja juurde, mille nime ei mäleta“ aga slaalomisse läks ja sooritus oli ilus. Isegi keerulised tagantkäe hüpped läksid ilusasti – paar tõkke takistust lõpus tuli aga see oli tingitud sellest, et ma ise väsinuna ei kontrollinud enam oma keha liikumist korrektselt.

Meenutasin, mis tunne oli esimestes trennides kus elus esimest korda pidi agility rajal koos koeraga jooksma ja teda suunama – tunne oli selline, et ma ei õpi kunagi oma keha haldama selliselt, et kontrollitult keeran jalgu-käsi-keha selles suunas, milles soovin koera minevat. See, et keset kõige kiiremat spurti, pean hõikama käskluse, kiitma koera, rajanumbreid järgima, koeraga kontaktis olema ja kõige selle tulemusena teeb koer täpselt seda, mida mina soovin!! Tundus võimatu!  Aga täna tunnen endas arengut, sisemine tunne on kindlam ja näen kuidas alguses keerulised kombinatsioonid koostöös koeraga saavad ületatud ja koer käitub enesekindlalt.

Meie eduka agility soorituste nimel olen hakanud isegi jooksutrennides tegema sellist asja, et keset distantsi annan koerale käsklusi ja kiidan teda – kõik ainult selle nimel, et ka kiiresti joostes suudan koeraga suhelda – mida kõike me oma koerte heaolu nimel ka ära ei tee (noh tegelikult on see ilmselt ikka meie endi heaolu, mis koerale edasi kandub).

Uhh selline filosofeeriv lähenemine täna :D

Trennis

Esmaspäeval tegime trenni teises hallis. Seal samas kus eelmine kord koer ainult nuuskis ja keeldus midagi tegemast. Seekord oli reaktiiv-koer mul kaasas ning isejooksvad tossud. Tulemuseks hea trenn.

Paar trikiga asja oli, kus saime oma oskusi lihvida: kohe alguses arvasin, et tõkkest pimenurgaga tunnelisse minek (ise mõtlesin termini välja) ei õnnestu koheselt. Natalja abiga ja minu keskendumisega saime ka selle lõpuks korda.

Huvitav on see, et kui midagi tavapärasest teistmoodi teha siis kuulen küll kuidas treener kõrval hõigub ja saan aru ka, mida ütleb aga see ei jõua kohale, et ma nii ei tee. Näiteks viimane kord Natalja hõikus kiida koera või hüüa teda, sõnad jõuavad minuni ja fikseerin, mida peab tegema aga näed, vot ei tee nagu peab! Mille üle nuriseda siis kontaktpinnad on need, mis vahel tulevad välja ja vahel ei tule.

Kokkuvõttes, mina tunnen, et areng on meil toimunud, pean silmas pigem enda oma. Koer on nii või naa tubli, sest ta teeb täpselt nii nagu mina ütlen.

Pärast mõnus jalutuskäik seltskonna russellitega ning nende omanikega. Ilm oli mõnusalt kevadiselt lörtsine.

Käisime väikest Sofit vaatamas

Sirgumas on Berta uus sõber. Käisime armsal väiksel Sofil külas :)

Piimaletis

Tudu hetk

Eeee, miks sa mind nii palju pildistad?

Piiiiiiiiimaaaaa!!!

Tere, mina olen Sofi

Taevas kokku määratud sõprus!

Tulevase perenaise süli  oli rahustav

Liinale soovin palju ägedaid ja lõbusaid hetki koos kõige kallima väikese-suure russelli plika Sofiga.

Samal ajal kui meie olime Sofil külas oli Berta minu vanemate juures. Tagasitulles avanes selline vaade!!

Kui küsisin, et mis mõttes??!! Sain vastuse, et vaata, me kõik istusime kohvilauas ja Berta seal all ei näe meid. Ta ka siis nagu seltskonnas.  Ohhh oleks see siis sellega piirdunud :)

Ema tehtud tort, tõeliselt hea!

Miks ma need pildid kohe sain klõpsatud, nimelt oli fotoaparaat mul käes, et vanematele Sofist pilte näidata. Vaatepilt oli nii shokeeriv, et keelamise asemel pidin selle jäädvustama.

Muuseas olenemata tordi lähedusest ja tordi tõelisest heast maitsest ei julgenud Berta isegi tordi poole väga küünitada. Vot kus tubli koer!

ps. tulemusi Berta urueksamist ei ole, sest kuna ma ise pidin 7.aprillil koolis olema siis otsustasin, et Berta esimest eksamisooritust tahaksin ikka ise pealt vaadata :) Seega uruvallutamine tuleb millalgi kevade keskel/lõpus.

Rebaseuru katsed, veel üks kord

Ei jätnud me jonni, vaid otsustasime vaadata, kas oleme valmis urueksamile minema. Selgus, et oleme :)

Miku oli hoos ja sama oli ka Berta. Ilus urgu minek ning otsejoones Miku juurde väga tubli! Seega lootused 7.aprilli juurde. Seisukoht on, et läheb nagu läheb, Berta annab endast parima!
Olin ise Berta sooritamisest nii õhinas, et unustasin pilte teha, seega seekord väike selektsioon.

Tunded on vastastikused

Mitmekesi on toekam

Ja nüüd hoiatus, nunnumeeter tõuseb lakke. Rebasemiku perenaise juures olid 2-e kuused kutsikad.

Numm-numm-numm

Numm-numm-numm

Miku oli hästi julge ja poosetas meie ees.

Kaval pilk

Miku näitab oma arbuusi

Trennis, kodus, puhkehetkel

Viimane treening oli nauditav – koer kiire, lõbus ja motiveeritud. Oma osa mängis kergemat sorti rada ja suur ahvatlev viiner, millega ma teda motiveerisin.

Trennis oli minu eesmärk koera julgustada rajal ja kiita soorituste ajal. Enda arust sain sellega hakkama. Omajagu võhma vajab küll kiire koeraga jooksmine, takistusi hõikuda ja kiidusõnu öelda. Aga saan hakkama.

Olen üha enam hakanud selle peale mõtlema, et lisaks söögile hakata koera, raja eduka sooritamise tulemusena, mänguasjaga premeerima. Berta mängib mänguasjadega väga entusiastlikult ning meil on kujunenud harjumus, et mänguasjad on muidu koerale kättesaamatus kohas aga õhtul on meil mürahetk kus toimub palli loopimine-ära toomine, sikutamismängud jne. On kujunenud ka lemmikmänguasi. Eks vaatan kuidas see protsess õnnestub.

...ja peale trenni on Bertal alati tsill-grill olla :)

Mind ei häiri miski :)

...ahjaa näitusel käisime ka vahepeal, saime esikoha ja tegime ka ühe pildi :)

Berta ei olnud see päev päris ta ise!

Viimane lumi

Berta leidis ülesse viimase lume ja hullas selles. Paar klõpsu sai telefoniga tehtud kui Berta jälle mäest üles-alla hakkas jooksma ja totaalselt mudaseks sai :)

Berta sukeldub

Sõber puuoks

Tunnelite treening-võistlus

Meenutades viimase trenni motiveeritust, viimaste päevade koera üliaktiivsus ja energilisust, sidusin oma uute isejooksvate tossude paelad sõlme ning suundusime TAKO halli tunnelite treening-võsitlusele.

Olin ennast hästi ettevalmistanud, olin valmis kiireteks jooksuetappideks ning koera enesekindlateks juhtimisteks.

Rajal tegin koeraga soojendust ning paar tunneli etappi, Berta oli tubli! Kontaktne, kiire ja motiveeritud, äge!

Rada õppides keskendusin kuidas, millal ja kus ma liikuma pean. Rada oli väga hea. Mõned keerulised kohad olid aga teades kuidas Berta tunneleid võtab, ei pabistanud üldse. Käisin raja füüsiliselt läbi ja siis raja ääres kujutasin oma jooksu trajektoori ette.

Mõeldud tehtud ja algas esimene jooks.

Hea, et ma jooksu eelset soojendust ei teinud ega jalalihaseid ei lõdvestanud, oleksin eritotra mulje jätnud :D. Sööstsin tunnelite võrgustiku ja eeee...eeee ning kus on koer!? Esimesed tunnelid võttis Berta mõõduka kiirusega, osades nuusutas rada, vaatas minu poole ja liputas saba, justkui öeldes: " teeme ka täna midagi ägedat?".

Ka järgmised tunnelid möödusid mõõduka jalutamise, jooksime taktis. 

Vot mina ei tea, mis võluhääl või liigutus Nataljal on aga nii kui ta paar sõna Bertale ütleb on rajal hetkega aktiivne, motiveeritud koer :)  

Viimasel ringil aitas ka treeneri antud suure viiner, mis Berta silme ees ahvatlevalt teda kiireks tegi (seda oli näha kuidas Berta silmad kiirgasid kui ta seda suurt rasvast vinkut nägi :D). 

Jummmal tänatud, et Berta on emane, saime seekord viletsa soorituse põhjuseks tuua, kohe-kohe algav jooksukas (mis tegelikutl ka peaks kohe-kohe algama).

Otsustasime , et 1.aprill ei osale. 

Olen üha enam hakanud olulisemaks pidama seda kuidas koera sooritusteks häälestada ja tema meeleolu hoida sellisena, et ta rajal teeb nii nagu üks tubli koer tegema peab. Seda ma tean, et koer on kiire ja väga taibukas. Olen näinud tema kiireid ja puhtaid sooritusi.  Ise olen ka kiireks muutunud ja tunnen, et rajale keskendudes suudan enda liigutusi juba enam-vähem kontrollida.

Kui nüüd saan koera endaga koos tegutsema panna ja just siis kui mina seda soovin siis usun, et meil läheb nii agilitys kui tunnelistes ülihästi.

Ühesõnaga hakkan nüüd selles suunas tegutsema, et koera psüühikasse süveneda.

Üks parim treening

Üks parimaid treeninguid eales. Minuga töötas kaasa koer, kes oli motiveeritud, kiire ja osav. Keskmiselt keerulise raja läbisime vups ja vups. Tõkked, tunnelid, A-d, kiiged, slaalomid, veatu läbimine. Mis siin veatust rääkida, pigem kiire läbimine. Tõeline nauding.

Aeg-ajalt võis nuriseda kontaktpindade soorituse pärast aga peale treeneri sekkumist korrigeerisin ka selle asja ära

Ise õhtul analüüsisin, et millest oli tingitud koera hea konditsioon.

Rada õppides keskendusin igale oma liigutusele, kuidas jalgade töö, mida ütlen ja millal ütlen. Rajal liikudes oli koer kogu-aeg minu vaateväljal ja kontolli all. Rada läbides kiitsin teda sooritusi tehes ja üritasin käsklusi ennetavalt öelda  (varem olen vahetult enne sooritust käsklusi jaganud). Seekord oli ka enda vorm hea, seega oli minu kiirus koerale motiveerivaks ning tundsin, et iga tegevus on minu kontrolli all. Enesekindlus oli mul endal hea, mis ilmselt ka koerale edasi kandus.

Taaskord muidugi täheldasin, et trenni viimane veerand hakkas koer ära "vajuma", seega kiirus langes ja enne tõket tekkis vahel ka koeral mõttepaus.

Üks tegur hea trenni õnnestumiseks võis olla ka koera nälg, sest hommikul ma süüa talle ei andnud. Ei, minu eesmärk ei ole koera näljutada, vaid põhjuseks minu sügav solvumine.

Nimelt hommikul metsas olles võttis minu kallis koer lõhna ülesse ja leidis puu alla jäetud kohupiima tordi ülesse. Ma võisin ju seal karjuda ja keelata aga sellel hetkel oli koer kurt! Nii ta siis sõigi, minu eest ära joostes suure tüki torti ära, ise jube õnnelik olles. See teguviis solvas mind nii, et jätsin ära hommikusöögi ja ignoreerisin koera terve hommik.

Olgu, minu koer koeraks aga kes põrguvärk jätab oma toidujäätmed avalikku parki!? Kas inimesed tõesti arvavad, et linnud/oravad söövad magusainete ja säilitusainetega nisutooteid ning kiidavad toidutooja head maitset! See ju lasteaiast teada, et lindudele/oravatele ei tohi nisutooteid anda, nende magu lõhkeb selle tagajärjel. Kurb kui head tehes tehakse kurja.