A0 Veskimetsa 12.08.2012

Rada: A0 2xH

Kohtunik: Kees Stoel (2012 MM kohtunik)

Kes parima kehva soorituse vabanduse välja mõtleb on võitja! Kui aus olla siis ei tahakski muljeid kirjutada aga siis leidsin positiivse asja tänasest võistlusest – kehv sooritus paneb rohkem pingutama!

Sisetunne ütleb, et meil läks halvemini kui videolt vaadates.  Hakkan siis vigu üles lugema!

Rada nr. 1

Sammusin vapral sammul starti ja unustasin koera ära. Kus tema pidi teadma, et me nüüd stardime ja ta peab minu juures olema. Selle asemel tegi koerapreili edeva lükkw ja otsustas fotograafile isiklikult öelda, millise nurga alt teda pildistama peab. Ja et kohtunik mõned vead ära unustaks, otsustas Berta ka teda isiklikult tervitama minna (tõlkes:  olime juba stardis kui Berta otsustas fotograafi ja kohtuniku juurde joosta :D). Hallloooo koer! Me oleme võistlustel!

Selline ärajooksmine mulle ei istu. Kusjuures otsustas koer ka stardis varastada. Puhas rada kuni dsq-ni ja see tuli 7ndal tõkkel. Kusjuures ma tõesti ei näidanudki tõket koerale, ka mu kehahoiak ütles, et seda tõket tuleb ignoreerida. Ülejäänud rajast oli mul savi, nagu väike titt, tuli mul nutuklomp kurku ja oleksin kõva häälega tahtnud nutta. Oma mõttes pidime tegema täna ainult puhtaid radu ju! Niii väga lootsin ka auhinnalisele kohale pääseda...

Rada nr. 2

Sain Natalja käest nahutada, et starti ei minda enne kui koer on jäägitult sinu tähelepanu all. Täitsa õige märkus, sest trennis me ju nii teeme, me ei sammu külma rahuga starti ja unustame koera olemasolu.

Tähelepanu võidetud, alustasime jooksu. Koera kiirus oli selline natukene üle keskmise, sooritused ilusad ja puhtad. ...ja siis peale 13ndat jätsin Berta tähelepanuta ja nii ta eesolevasse tõkkesse tunneli asemel läkski. Kes ei oleks läinud, kui tõke otse ees, perenaine ka ei juhi kuskile mujale, ju siis sinna pidi minema, vähemalt nii arvas koer!

Jah see üks saatuslik viga, muidu suhteliselt normaalne sooritus. Nagu ütles treener, teises jooksus olime me ise endid, ja nii ma ka tundsin.

Egas midagi mõni päev võidetakse ja mõni päev põrutakse haledalt. Täna ei olnud meie päev!

Tänast jooksu analüüsides jõudsin järeldusele, et ülakehaga ei näitta ma koerale üldse kuhu minna. Korra viskan käega, et sinna ja sama kiiresti see käsi liigub tagasi. Ainus, mille järgi koer ilmselt orienteerub on minu jalad. Põrguvärk aga tänaste jooksude taustal saan öelda küll, et koerajuhtimist minu tegevuses ei ole.  Peaks treeningplatsile peeglid ümberringi seadma, et oma peas oleva kujutelma reaalsusega kokku viia :D

Nüüd väike paus võistlustest, aeg suvepuhkust nautida!

Candy jooksud videolindil:

Rada 1 

 

 Rada 2

Trenni (b)logiraamat

Võistlusjärgne trenn

Berta oli aktivist aga tal oli terve trenn mingi mõte peas, millest mina aru ei saanud. See väljendus selles, et ta tegi kõik korralikult aga kiiruses oleks nagu paar käiku välja võetud ning pidin olema hoolas, et ta tähelepanu rajal/endal hoida (varem ei ole ma pidanud selle peale mõtlemagi!).

Asusime likvideerima ka võistluse naljanumbri väljajuurimist ehk stardis toppamist. Natalja seletas ära, et me oleme harjutanud stardis püsivust ning ta on saanud alati preemiat selle eest, et ta on korralikult kohale jäänud. Nüüdki kui koer on püsivuses ja stardis teda kutsun arvab Berta, et ma üritan teda ainult provotseerida. Likvideerime seda väärarusaama sellega, et premeerin teda ka siis kui ta on peale starti esimese hüppe teinud. Selles trennis see toimis!

Ahjaaa kontaktpinnad on taaskord päevakorras – eraldi harjutades on need päris head aga kohe kui rajale saan, on mul ainus eesmärk kiirus ja nii ma muutun kontaktpindades lohakaks.

Koera „paarkäiku“ aeglasema jooksu eelis oli selles, et me tegime trennis ainult puhtaid radasid. Isegi skeem, kus poomi kõrval on 2 ahvatlevat tunneliava, läks koer ikka kas poomile või tunnelisse, vastavalt sellel kuhu mina ta suunasin.

Nädala teine trenn

Täna tegime EMV rada. Vinge! Mulle see rada istus, kujutasin, et kui oleksin võistlusolukorras siis jääks see rada meelde küll. Esimeses pooles oli trikiga minek 5ndast tõkkest tunnelisse, kõik koerad pidasid poomi paremaks variandiks ja nii ka Berta alguses.  Selles trennis tõestasin endale, et suht kama kaks, mida ma koerale ütlen, tähtis on see kuhu ma ta suunan. Kui tegime trenni teises pooles terve raja korraga siis see sama 5ndalt tõkkelt tunnelisse minek, näitasin ideaalselt koerale suunda ja andsin käskluse „Berta, poom-poom-poom“ ja koer läks tunnelisse nagu peab.

Rohkem keerulisi elemente meie jaoks ei olnudki. Esmakordselt tegime tunnelit, mis meenutas kronksus ussi, ka see ei olnud koera jaoks midagi võõrast. Ülejäänud elemendid ja suunad olid sellised, mis on väga tehtavad kui olla kindel koerajuht ja seda ma enda arust selles trennis olingi :D

Aga meie kontaktpinnad olid ideaalsed!!! Jeee!!! Ilmselt Bertale ähvardus mõjus, et kui kontaktid ei parane siis ostan koju poomi ja igapäev hakkame seda harjutama :D

Koera kiirus oli väga hea. Isegi trenni lõpus kui lihvisime raja erinevaid detaile eraldi siis slaalomis oli mul selline koer, kes pani slaalomi enda värisema.

Harjutasime ka püsivust, kus püsivusele järgneb ainult esimene takistus ja preemia. Tundub, et saame selle stardipüsivuse vist ka kontrolli alla.

Aga koera hasarti oli trennis lahe vaadata. Sest nüüd oli ta taibanud, et isegi peale poomi kui ninaga maad puudutada saab vinkut, nii me poomist mööda jalutasime, koer jooksis poomi lõppu, puutus ninaga maad ja vaatas minu poole.

Kokkuvõttes, EMV rada tehes oli meil viimane jooks puhas tulemus ja kontaktid ideaalsed!

Jõulumäe Tervisekeskuses A0 agility võistlus 04.08.12 (proffidele oli päeval EMV)

Selle võistluse eesmärk: peab vabanema teise raja  nn. dsq-needusest ning 2 puhast rada tuleb kirja saada. Teine ja igavene eesmärk, et koer naudib võistlusmelu. Jeee meil oli 2 puhast rada, koeral oli fun ja ...mina olin kergelt liimist lahti.

Esimene start oli napikas. Tegin otsuse startida püsivusega. Koer oli energiat täis, motiveeritud ning valmis radasi vallutama. Ainus, mida ma ei arvestanud oli see, et Bertal on kombeks iseseisvalt takistusi võtta kui minu tähelepanu hakkab kaduma. Nii ma starti astusin, unustasin koera tähelepanu alla võtta ning Berta tormas esimesele takistusel. Nibin-nabin koer peatus enne esimest tõket, püsilamamine ja ilus start. Ja mina ei vabane oma eelarvamustest! Olukord, kus mina lähenen takistusele kõrvalt ja koer tuleb selle tagant saata, kargab pähe mõte, et äkki koer peatub ning ma ei oska teda õigesti enam suunata, kohe kui nii mõtlen, pidurdan hoo maha, mille tulemusena ka koer satub segadusse, sest ma suunan teda kahtlevalt ja liiga hilja. Selliseid „mõtte-seisakuid“ oli rajal 2. Aga lõpuni me läksime ja puhas sooritus. Kiirus oli ka kõike arvestades natukene üle keskmise (4,35m/sec).

Teises stardis võtsin Berta tähelepanu alla ja suundusime starti. Kõrval-lama-start ....aaaa aga koer! Berta otsustas olla tubli SK koer ja lamamist täie tõsidusega võtta :D Nii me stardis seisime, jube naljaks olukord! Treener tuletas meelde, et viineriga saab olukorra lahendada, seega taskust viiner ja rada algas. 

Hea jooksu eelduseks on minul, et enne starti saan mõttes rada läbida. Kui see rituaal sooritatud, on mõtted enam-vähem paigas ja võin alustada koeraga koos jooksu (nii on trennis kui võistlustel). Meie teise stardi viivitus lõi minu visuaalse maailma segamini ja nii ma tundsin, et rajal ei ole ma ise. Mina, ebalev ja kõhlev aga tubli kindel koer tegi oma töö ära ja nii tuli meil ka teine rada puhas! Olulised sekundi- kaod tulid teise tunneli kobast saatmisest (..ja just rada õppides pööras Natalja sellele tähelepanu, et ma nii ei teeks). Koperdamine oli ka keskmiste tõketega, kus pidurdasin oluliselt koera hoo maha (keskmine kiirus 4,13m/sec).

Jeeee me tegime võistlusel ainult puhtaid radu! See oli meie eesmärk ja see sai ka täidetud ...jeeee meie dsq-needus kadus!!!

Koondkoht oli neljas aga tühja sest, sest nii Natalja kui Kristi kiitsid meid ja ma usun, et olime selle ära teeninud :D (ma ise oleks väga tahtnud sinna poodiumile ikka ronida, isegi koer sai auhindade jagamisel boxist välja võetud :D aga mis teha, seekord niimoodi.)

Koer oli väga tubli ja kiire, kui ka see koerajuht saaks jalad kõhu alt välja ja enesekindlaks, oleks meile kõik klassid avatud :D Samas kiiret ei ole kuhugi, tasa ja targu, kaugele sõuame...

Trenni lobisemisi

Esmaspäev

See, et trenni algus mul metsapoole kiskus on süüdi Tallinna Linnavalitsus, kes otsustas liikluse peapeale pöörata, mille tulemusena avastad liiklusummikuid ka seal kus varem ei teadnudki, et lisaks minule veel keegi teinegi liikleb. Ühesõnaga autoga liikluses passimine ärritas mind nii ülesse, et esimesed ringid olin rabe ja kohmakas. Õnneks trenni teine pool läks hästi. Tegime A3 radasid, mis mulle väga meeldisid, just sellised, mida tahaks võistlustel kunagi joosta.

Koer oli kiire ja enam-vähem puhanud, minu alguse kohmerdamine mõjus ta meeleolule natukene halvasti aga õnneks minu enesekindlusega taastus ka koera psüühika. Taaskord kontaktpinnad olid niii-ja-naa. Hea uudisena avastasin, et kui koer hakkas valet takistust võtma siis minu „ei“ ja imelik mökitamise hääl pani koera peatuma ja minu poole vaatama.  Halva uudisena tõdesin, et juba 3ndat trenni järjest jääb koer stardis liikumatuks. Panen ta lamama ja käsk „start“, „hüppa“ ja minu jooksu liigutused jätavad koera külmaks. Berta lihtsalt vaatab stardis minu poole ja lamab edasi – mingi vale asi, mida ma teen. Treeneriga sellest rääkinud veel ei ole, arvasin, et see ajutine anomaalia.

Kolmapäev

Tänane rada oli super (kui õigesti mäletan siis oli see European Open 2012 kvalifikatsiooni rada). Püsivust ei osanud sellise nurga all teha, kus esimene takistus on otse ja järgmine sama trajektooril kõrvaljoonel. Seega tegin püsivuseta ja saime ilusasti hakkama. Slaalomisse sisenemise nurk oli 90kraadi aga Berta/mina saime sellega hakkama. Koer oli endine aktivist, kes hasartselt jooksis rada. Kontaktpindadele panin erilist rõhku ja need õnnestusid ilusasti. Täis rada joostes saime ka ühe puhta kirja kirja.

Eile hakkasin mõtlema raja sooritust koera tasandilt. Koerajuhid tutvuvad rajaga mitmeid kordi ja jooksma asudes nad juba teavad mis trajektooril rada kulgeb siis koerale on kõik see uudne ja järgmise takistuse asukohta saavad nad teada vahetult enne sooritust. Absurdne mõttekäik aga panin ennast koera asemele :D ja kujutasin ette, et enne igat sooritust satuksin stressi ning mind painaks teadmatus. See selleks aga taaskord üritasin endale selgeks teha kui oluline on minu õige keha/jalgade hoiaks koerale. Alati peale trenni analüüsin enda liikumist ja mõttes jookseb silme eest läbi minu liikumine rajal. Vot sellesse mõttemaailma ei oska ma koera veel tuua. Veel ei oska analüüsida, et kui mu kehahoiak on selline siis koer liigub selles suunas aga eks see kõik tuleb kogemustega. Täna tundsin, et olen ikka nii roheline kui olla saab.

Eks Pärnus, laupäeval selgub kuidas meil seekord võistlustandril läheb - edu meile :)

Üks suvine nädalavahetus saartel

Plaanisime veeta nädalavahetuse Hiiumaal aga kuidagi ei tahtnud linna minna, seega põikasime ka Saaremaale Helenile, Andresele ja Saarale külla.

Mõnus nädalavahetus oli, kus saime tunda sügise-hõngulist jahedust ja palavat suve. Olime laisad, väga ei viitsinud pildistada aga mõned kaadrid sattusid ikka kaamerasse :)

Väike sirutus enne jooksu

Saarale ei meeldi meres ujumine

Väsimatu Berta

Berta tormab Helenit päästma

Berta nõuab pulga viskamist merre

Õnnelik Berta ja tema pulk

Berta maapealsel mängutralli pausil

Saara päiksepaistes

Berta Teetu märjaks pritsimas

Hiiumaal õitsesid lilled väga kaunilt

See Astilbe sort õitseb tänavu esimest korda - ilus!

Anname ikka endast parima!

Pikk aktiivne nädalavahetus Hiiumaal ja Saaremaal andis Berta lihastes tunda. Trennipäeva hommikul oli koer nii läbi, et isegi äratuskella helin ei pannud koera liigutama, ainus, mis hommikul boxis liikus oli koera saba aga ka selle liikumine kustus peagi. 

Rõõmustav oli see, et trennis koera ei häirinud kaela sadav vihm. Tegime 6x 19 tõkkega rada, mis oli raskemate killast ja koera sooritused olid väga ilusad, jätan kõrvale fakti, et tavapärane kiirus oli asendunud mõõduka liikumisega. Enamus sooritused olid puhtad. Näiteks kontaktpinnad ja slaalom olid ilusad. Kahjuks koera eestsaatmised hüppele on endiselt väga halvad, ma ei saa seda enda peas paika kuidas vaja liikuda.  Natalja näitab ette, liigun tema trajektooris aga nii kui rajal oleme, hakkab enne tõket mõistus tõrkuma ja juba ette sisendan endale, et ma ei suuda koera kiirust säilitada. Ja kui juba ajus asjad nässu mõeldud siis ka reaalsuses on see nässus. Oma liikumisega suudan koera liikumise täielikult peatada ja tekitada koeras segadust. 

Seega lisaks kontaktpindade lihvimisele, pean ka lihvima nii eestsaatmisi kui ümber tõkke kaare tagantsaatmisi tõkkele. Töö ei lõppe kunagi :D

Trennipäevik – väsinud koer ja lombakas koerajuht

Esmaspäev

Vihmast hommikupoolikut vaadates ja Tiinaga vesteldes hoidsin pöialt, et ta ütleks, et ärme lähe täna trenni. Ise ei tahtnud olla piduriks aga ma oleksin väääga ruttu nõustunud mitte minema. Aga võta näpust, Tiina oli tahtmist täis.

Täiesti mööda trenn! Koer oli väsinud, motivatsioon nulli lähedane ning mina ei olnud suuteline teda motiveerima, sest üritasin ennast keskenduma sundida. Päris huvitav kogemus oli koeraga slaalomit teha, kus jalutades tuleb teda vinkuga pulkade vahelt läbi meelitada. Loo moraal on siin, et kui endal sisemine tahe puudub ja koer on päev läbi möllanud siis parem hoian meid mõlemat rajalt eemale.   Tõdesin, et trenni asemel võib aeg-ajalt ka kodus diivanil pikutada ja see on väga ok!

Kolmapäev

Sünnipäev, see ei juhtu igapäev! Palju õnne Natalja!

Täna trenni minnes oli mul boxis poolenisti puhanud koer. Koeral õnnestus terve päev magada, mis viimastel päevadel on harulduseks muutunud.

Koer ok, mina pooleldi ok.  Ilmselt lähenevate olümpiamängudega tundsin endas innustust ja tõstsin oma jooksutrennide koormused juuli alguses vääga kõrgeks. Ja tagajärg ei lasknud ennast kaua oodata – põlved jooksukõlbmatud. Aga kes see agilityt vahele jätab. Sidusin elastikuga põlved kinni, valuvaigisti sisse ja trenn sai alata.

Jeee koer motiveeritud (kuigi jah energianivoo selline keskmine) ning mina tundsin ennast kindlalt. Rada jäi kergesti meelde ning enda arust tuli meil trenn päris hästi välja. Jama see, et ma kipun vanu vigu kordama – slaalomis jään toppama ja pidurdan koera kui pean tõkke tagant koera hüppama suunama.  Lisaks kui kehahoiak õige siis unustan ära, et koer näeb ju ennekõike jalgade asendit. Nii kui jalad ka paigas läheb koer õigesti. Jeee aga meil oli ka üks puhas rada. Minu hinnangul olime aeglased – minu jooksukiirus on vilets – aga puhas rada on olulisem kui vigadega kiire.  Kontaktpinnad on sellised nii ja naa. Koer kipub lõpus kerge kõrvale hüppe tegema ja minu poole vaatama. Võistlustel me viga kirja ei saaks aga kui see süveneb siis läheb asi „hapuks“.

Tavapärase hasartse slaalomi soorituse asemel oli pulkade vahel graatsiliselt liikuv koer, kes veel viimase pulga juures mõtles, et eeee lõpetan või teen vea! Võibolla oli siin mingi minu enda käitumise viga soojendusel, et rajal koer ebakindlaks muutus (ilmselt ikka minu tegevus rajal).

Mööduv nädal trennis

Esmaspäev

Kusjuures täna esimest korda trennis mõistsin, et rada õppides ja seda koeraga läbides olen ainult endale keskendunud – raja meeldejätmine, kehaga suunamine jne. Kordagi ei ole rada õppides mõelnud, et nüüd pean olema siin, sest koer maandub siia, pean kehaga siin suunas olema, sest muidu läheb koer sinna. Mõistsin seda siis kui Natalja seletas, et pean olema siin, sest koer tuleb hüppest siia ja siit näeb ta minu suunamist kõige paremini (siit/siin hüpoteetilised minu asukohad) jne. Siis tuli äkki nagu välgusähvatusel teadmine, et tegelikult pean mõtlema ju ka koera liikumise peale ja vastavalt sellele ennast sättima. Rada üksi läbides ei ole ma seda kordagi teinud. Edasi analüüsides mõtlesin, et ka koos koeraga läbides olen ainult endale tähelepanu pööranud, vahel justkui unustan koera ära, mõeldes, et küll ta tuleb sinna kuhu ma tahan, et ta läheks. Mhhh pani kohe mõtlema!

Üritan tulevikus oma mõttemudelit muuta, eks näis kuidas see läheb. Kontaktpinnad läksid meil täna hästi ja kerge pinge nende suhtes hakkab kaduma.

Täna olid samal platsil hundikoerte varrukakoolitus. Uhh kui jube, kujutasin kui keegi neist kogemata arvab, et minu jäme käsi on ka varrukas ja Bertale suunanäitavad käed on ähvardavad ning keegi neist otsustab mind rünnata. Jubedalt olin häiritud (Bertal oli täiesti savi, tema ainukeseks mureks oli, et maiusekoti viinerid ikka tema kõhuni jõuaksid). Aga see häiritus on minu isiklik probleem, sest koerd ju kõik väga treenitud ja sõnakuulelikud. Paistab, et minevikus toimunud intsident hundikoeraga on jälje jätnud ainult minu psüühikasse – hea seegi!

Kolmapäev

Koer oli kuidagi imelik. Alguses oli trennist ja minust põnevam russellite kamp, treener ning isegi koer, kellega ta just hästi läbi ei saa.  Kohe kui soojenduses oma intensiivsuse kaotasin, vaatas ta ringi ning leidis kedagi põnevamat, kelle juurde tormata. Tavaliselt tuleb ta esimese hõikega tagasi aga nüüd oli näha, et koer mõtleb enne ja siis tuleb minu juurde.

Tänane esimene keeruline rada meeldis mulle, meie sooritus oli ka päris rahule jäädav.  Kaugelt juhtides slaalom tuli ilusasti välja ning imeliku nurga alt tõkkesse minek ei olnudki imelik kui me seda sooritasime, sest koer tegi kõike väga sujuvalt ning ka minu juhtimine oli enam-vähem. Rada õppides mõtlesin ka sellele kuidas koer liigub.

Viimane kerge kiire läbijooksuga rada oli selline, kus ma unustasin enda ja jooksmise ning see ei olnud enam eeskujulik. Jube väsimus oli ka endal peal.

Tänane kiik oli kohati selline, et enne lõppu otsustas koer rõõmsalt maha hüpata vahetult enne lõppu. Nagu, et mis mõttes! Nagu ikka, viiner teeb imet ja kui ma vinku kiige lõppu panin siis tekkis koeral vau efekt ning ta otsustas kiige lõpus piknikku pidada.  Piknik piknikuks aga vähemalt trenni lõpetasime ikka korraliku kiige sooritusega. Mida ma küll teeks kui maailma ei oleks neid ilusaid suuri Bertat ahvatlevaid viinereid loodud :D

Aga poomi ja A kontaktpinnad olid ilusad, jeeee!

Üks naljakas vaheseik. Berta puur-kott, millesse ta kiindunud on, oli määrdunud ja otsustasin seda pesta. Riie eemaldatud, mõtlesime, et paneks selle rauast raami kokku, mis kotti vormis hoiab. Panimegi ja Berta otsustas, et käib küll kui paremat võtta ei ole ja oligi köga raami sees :D