Peale MM olen alati energiast ja motivatsioonist laetud, nii et olen lausa ühiskonnale ohtlik! Autosõit tööle ja tagasi on mul päris pikk ning ummikute rohke ning terve autos veedetud aeg on mul mõtted ainult agilityl. Mõttes planeerin kuidas Nèraga MM midide radasid jooksnud oleks, mis kohad meil oleks problemaatilised tänase seisuga ning mis on meie tiimi tugevused. Siis käin läbi Martina jooksu Kikiga (mulle väga meeldib tema juhtimisstiil). No ja lisaks koostan nimekirja eesmärkidest, mida me peame treenima. Kuna olen mõtetest nii haaratud siis nii mõnigi kord tööle saabudes olen imestanud, et kas tõesti oli täna ainult rohelised tuled foorides või nii mõnigi kord olen pidanud järsult pidurdama, sest ma ei ole märganud eessõitva auto seisma jäämist. Jube ohtlik! Luban ennast parandada!
Üleeile oli ka esimene MM järgne trenn Nèraga (kirjutan, justkui oleks mudilasega Zaragozas võistlemas käinud!!! :) ) ning meie rada oli tõesti ilus. Jõudsin igale poole manöövrit sooritama, spurtisin ning juhtisin koera üheaegselt (varem on see suht lootusetu üritus olnud). Nèra kiirus oli rakett-turbo ning päris kena oli vaadata kuidas ta keerulisi pöördeid sooritas. Jep, kaared on suht suured, kuid mul oli vahepeal ahaaa moment, seega nüüd treenin õigesti kaarte lihvimisi (ilmselt poole aasta pärast on tulemusi näha).
Taaskord rõõmustasin, et slaalomi sooritamisel sain koerast kaugele eemalduda (1 kord ta tuli varem välja, sest hakkasin ise vastassuunas liikuma) ning rõõmu tegi see, kus koer pidi pikast sirgest tunnelist turbokiirusega väljudes vasakule pöörduma ning seda ta ka tegi.
Ikka veel imestan mudilase nutikust ning väga kiiret õppimise võimalust. Mul piisab korrigeerida enda juhtimist kui mudilane lülitab ennast ümber ja teeb seda, mida ma temalt palun teha (näiteks Bertale jääb agility rajal mingi käitumismuster sisse ja teda sealt välja tuua on päris keeruline)
Stardipüsivusega pusime edasi, kuid paranemisemärke on näha. Jama on selles, et ma ise ei usalda koera kauaks istuma jätta ja alustan rada liiga tormakalt, mis tingib minu vale asukoha raja alguses. Aga pole hullu, küll see teema ükskord lahendatud saab.
See on teema, mis varem või hiljem agility inimeste jututeemasse imbub.
Kuid ometigi kõik koerad armastavad seda, kuid koerajuhid ohkavad
Loomulikult see on - jooksukontaktid!
Kontaktpindadega on mul üldse üks iseäranis naljakas olukord. Minu vanemad elavad väga kirglikult Berta ja Nèra võistlustele kaasa. Alati tagasiteel peale võistlusi olen andnud lubaduse, et ma helistan neile ning annan ülevaate. Kuna treeneri poolt on mulle peale pandud veto, et ma ei tohi võistlustel saada tulemust kirja kui seal sees on kontaktpinna viga siis on päris palju jookse, kus teen ise dsq. Seega tihti pean helistades ütlema sellise lause: „ Berta jooksis ideaalselt ning meil oli väga ilus koostöö aga ma pidin kontaktpinnalt dsq võtma. Aga jooks oli ilus!“. Selle peale on emal/isal stamplause: „Jälle sa rikkusid Berta jooksu ära. Miks sa siis need kontaktpinnad endale selgeks ei tee“. Mulle teeb see alati nii nalja aga samas on neil tuline õigus. Miks ma siis ikkagi ei tee endale selgeks kuidas koerale kontaktpinna ilusat sooritust selgeks teha.
Eks ma selle küsimusega maadlengi ning Nèraga üritan lunastust saada :)
Ühesõnaga on meil Nèraga 120cm kõrgus ning meie treeningmeetod on läbi juhuse saanud väga kummalise teooria osaliseks. Kõrguste tõstmine käib mul 10cm kaupa (see ei ole hea meetod aga nii ma olen plangu ehitanud) ning allapoole planku naljalt ei saa lasta (ütleme nii, et mul läheb pool päeva kui tahan plangul kõrgust lisada/vähendada, seega asja nimi on - laiskus).
Seega kui plank järsku 10cm kõrgem, algavad koeral suured ülehüpped. Ja siis läbi juhuse avastasin, et kui ma kontaktpinnale vaiba panen siis koeral ei esine ülehüppeid! Võtan vaiba ära – ülehüpe; panen vaiba tagasi – ilus kontaktisooritus. Miks nii, ma ei ole suutnud välja nuputada (aga see kinnitab ühte teooriat, mida ma kuulsin – koerte kontaktpinna sooritus on psühholoogiline küsimus)!
Seega nii ma hetkel treeningi, kontaktpinda katmas vaip. Peale ca 2 nädalast sooritust hakkab vaip tasapisi allapoole minema ning ca 4nädala möödudes on vaibatud ilusad kontaktisooritused.
Läbi raskuste tähele poole, vist?
..ja nüüd Zaragozasse MM-i vaatama, et inspiratsiooni saada ning ennast motivatsiooniga laadida :)
Tegelikult ei meeldi mulle ebameeldivatest asjadest üldse kirjutada aga teen seda siia sellepärast, et jääks maha jälg. Mis toimunud, millal toimunud ning kes on osalised.
REEDE
Otsustasin naabrinaisega reede õhtu väikse minijalutuskäigu koertega teha – mere äärde ja tagasi. Enne väljaminekut veel kaalusin, kas pipragaas kaasa võtta või mitte, otsustasin mitte võtta ning astusin uksest välja. Välistrepil jäin kahtlema oma otsuses, läksin majja tagasi ja pistsin pudeli taskusse.
Jõudsime muulini kui äkki kuulsin kuidas naabrinaine röögatas: „kutsuge oma koer ära, kutsuge oma koer ära“. Mitte kui millestki ei saanud aru ja siis märkasin, et merega jooksev paralleelteelt ilmus välja hiidkasvu valge kupeeritud kõrvadega kesk-aasia (või kaukaasia) lambakoer. Koer ilmus kuid omanikku mitte! Hakkasin ka kõva häälega hüüdma, et kutsuge oma koer ära, koer on meist huvitatud ning me ei soovi kokkupuudet võõra koeraga, oleme koertega. Endiselt ei mingit inimest. Koer vaatas korra sõbrantsi koerte suunas ning tuli sirgjoones minu juurde. Berta oli vanarahu ise, kuid Nèra kiljus ja röökis nagu segane (ta on nõrgema närvikavaga ning see oli juba neljas koerarünnak talle). Haarasin taskust pipragaasi ning käsutasin koerad minu selja taha seisma (koerterünnakute järgselt ongi mul tekkinud käsklus – „selja taga“). Röökisin nagu marutõbine metsloom, vehkisin kätega ning tegin ennast suureks (mul on nn hands free jalutusvöö seega saan segamatult kekselda ning minu käitumine oli ajendatud sellest, et nii aetakse koeri ja metsloomi minema). Seejärel ilmus omanik (väike habras, blond keskealine naine) – ei, ta ei kiirustanud, vaid ta oli oma seltskonnaga jõudnud meiega ristuva tee juurde. Karjusin koeraomanikule, et võtke oma koer ära, see on juba 4s koerarünnak minu kutsikale ning ma ei taha enam vastutustundetute koeraomanike tegemata töö tagajärgedega tegelda. Seejärel koeraomanik vastas: „ ta ei ründa, ta ei ole kuri“. Rumal jutt suhu tagasi – sa tuled mulle ütlema, et sinu kauka, kes jäigastunud ja klaaspilguga takseerib Nèrat ei ründa!!! Nii idiootset juttu ei saa keegi suust välja ajada. Kauka ründab ettehoiatamata ning ta ei anna urisedes märku, vaid ta ründab, et murda! Ja täpselt sellises asendis see koer ka oli. Astusin koerale lähemale, minu koerad selja taga ning lasin sutsaka pipragaasi. Koer taganes, kuid mõne hetke pärast oli ta taas meie juures. Seejärel röökisin veelgi tumedama häälega ning hakkasin maast kättejuhtuvate asjadega koera loopima. Koer seisin nagu külmrahu ning oli jäigastunud kehaga ning ma tõlgendasin tema kehahoiakust kohe algavat rünnakut. Koer astus sammu minu suunas, mina astusin sammu tema suunas ja lasin pool pudelit pipragaasi koerale silmadesse. Koer eemaldus niutsudes. Terve see aeg ei tulnud omaniku suust piuksugi, vaid ta üritas koera kinni saada, mis oli täiesti tulutu tegevus. Koera ja omaniku vahel oli 0 kontakti. Julgustav oli see, et mereäärde oli vahetult enne meid tulnud autoga inimesed. Seda vahejuhtumit pealt vaadates tulid nad autost välja ning hoidsid minupoolset ust lahti (eeldasin, et nad oleks mind autosse kutsunud kui oleks hulluks asi läinud). Aga autos olnud inimesed ei julgenud väga kaukale läheneda, sest ausalt ka mina oleks seda koera kartnud. Nõme oli see, et omanik oli koera kinnipüüdmisega väga saamatu, rünnaku vältimiseks oleks ta võinud tulla minu ja koera vahele aga ei, ta susserdas koera selja taga. Päriselt ka sa ei suuda mõelda, et kui lähened koerale seljatagant ja koer on näoga minu suunas siis sa julgustad koera meid ründama!!?? Saades lõpuks koera kätte (ilmselt sellepärast, et pipragaasi näkku saanud koer ei reageerinud enam nii hästi ja omanik sai tal kaelarihmast haarata), märkas omanik, et ma olin koera näosuunas mingit ainet lasknud ning tegi krimpsus näo. Nähes Nèra hirmunud maadligi hoiakut, karjusin teisele koeraomanikule järgi: „see on viimane kord kui ma teid siin lahtise koeraga näen. Tänu teile alustan taaskord nullist koera enesekindluse ehitamist, loodan, et te saate aru, mis kahju te hetkel minule tekitasite!“ Ei mingit vabandust ega midagi!
Eks mul läks ikka palju aega, et Nèra enesekindluse raasukesed seal teel kokku korjata ning temaga kontakt saavutada. Nii lukus koera ei ole ma näinudki. Autoga inimesed jälgisid ilmselt põnevusega seda minu kablutamist mereääres kui ma Nèra endaga mängima meelitasin ning talle selgeks teha üritasin, et kõik on ok. Berta oli vanarahu ise, tema arvates võib kasvõi 10 kaukat meid ahistada, sest pärast saab ju pulga järgi joosta ja maiust süüa! Berta oli meelekindlus ise. Minu väike valge printsess on hämmastav!
Oehh ütlen sellepeale.
Asja imelikum külg on see, et see sama naine on väidetavalt MTÜ Viimsi Koer trenniplatsil koeri treenimas. Ehk siis isehakanud treener (selle mtü-ga ta seotud ei ole), kes ei suuda enda koera kontrolli alla seada (väidetavalt on tal koera kinnisaamisega ka varem probleeme esinenud) ning ohte ette näha, kuid oma teadmisi jagab usinalt teistele.
Seda tobedat rünnakut oleks väga kergesti saanud ära hoida. Vastutustundlik koeraomanik ei lase oma koera pikalt ees ära minna, nii et kontroll puudub. Lisaks on see teelõik, kus on palju inimesi ja teisi koeri ning see naisterahvas tuli teelõigult, kus on piiratud nähtavus. Nagu, et sa lased oma kupeeritud kõrvadega (ilmselt venemaalt toodud, kus aretatakse suure agressiooniga kaukasid) kaukaaslase vabalt ringi joosta, ilma, et sa teaksid, kas koera nägemisulatuses on inimesi või mitte!
Inimese piiratud ajumaht on selle asja nimi ning suutmatus teistega arvestada!
LAUPÄEV
Jalutuskäigult tagasi tulles sööstis külavahel meie suunas nagu pudrukuul üks väike valge russell. Loomulikult Berta suunas. Berta hakkas juba ärrituma ning perenaise kutsumise peale koer ära ei tulnud, seega haarasin dzäku sülle ja andsin süles perenaisele ta üle. Ja taaskord oli minu koer selle koera tähelepanu objekt, mitte minuga kaasasolnud inimese 2 suurt koera.
Perenaise vabandus oli, et ta käsutas koera just autosse kui koer meid märkas ja plehku pistis. Asja teeb nõmedaks see, et kui ma ei oleks selle teelõigu otsas oma tossupaela sidunud ja aega kulutanud siis oleks üks kiirelt sõitnud auto, põgenev russell ja mina kohakuti sattunud ning see ilus koer oleks autorataste all olnud.
Selle asja nimi on lohakus.
PÜHAPÄEV
MTÜ Viimsi Koer trenniplatsist möödudes kuulsime kuidas üks mees hõikas oma koera. Jep, väike kutsikas keda treeniti oli jalga lasknud ning taaskord minu koera omale huviorbiidiks valinud. No ka nüüd võtsin võõra koera sülle ja viisin peremehele tagasi. Õnneks seekord ta huvitus minu koertest esimesena, sest 3 suuremat koera, kes kaasas olid, need oleks võinud sellele koerale natukene kurjalt öelda. Sellele teemale mõeldes sai kinnitust minu kartus, et koeratreenimisplatsil peab aed ümber olema, eriti siis kui platsi ühte osa ümbritseb sõidutee ja teist osa jalgtee, kus koerad jalutamas.
Nojah mis ma oskan kokkuvõttes öelda. Esiteks minu koerad on teistele koertele ülipõnevad objektid. Ilmselt Nèra närviline oleks on see, mis tõmbab teisi koeri magnetina ligi. Teiseks ajab ikka jube närvi lohakad koeraomanikud, kes võtavad väga suure agressiooni ja väikse ajumahuga (see ei olnud üldse halvasti öeldud, vaid nii see on) koeri ning arvavad, et nad on jube mõmmikud, pööramata tähelepanu koera olemusele ning treeningvajadusele.
Kolmandaks, ilma pipragaasita ei jaluta ma enam sammugi, sest see väike pudel konkreetselt päästis meid reedel.
Jep, Nèra emotsionaalse pagasiga hakkan jälle taaskord vundamendi tasandil tegelema!!!
Berta: "Ära hinga mulle kuklasse! Sina meelitad igasuguseid meie juurde!"
Peale viimast treeningut kohe tahaks kirjutada mudilase trenniuudiseid. A0s võisteldes olen juba ammu aru saanud, et kerged jooksurajad ei tule mul mudilasega hästi välja, meie meeskonna maiuspalad on keerulised ja tehnilised võtted. Kuigi ainult mina tean kui palju aega ja mõtteid olen panustanud mudilase arengusse ning tema oskuste lihvimisse, paneb ta mind aegajalt ikkagi imestama ning endamisi pomisema „aaaa ka seda ta oskab!“
Trenni rada algas 2e järjestikuna asetsevas hüppetakistuses, millele järgnes slaalom, kuhu pidi sirgjoones joostes täiskiirusega sisenema. Koertele on see keeruline, sest nad ei näe esimest pulka, seega tuleb endal olla väga täpses kohas (Luige võistlusel oli poole kergem sisenemine A1s ning vigu tuli riburada, Veskimetsa A3 võistlusel oli sarnane nurk ning väga kogenud koerad korjasid sealt trahve – see oli ilmselt tingitud enamuses koerajuhi kiirustamises).
Ja mida tegi minu mudilane, vahet ei ole kas ta pidi kaugjuhtimises sisenema või tagantlõikamisel, ta ei eksinud kordagi, vaid sooritus oli tehniliselt filigraanne. Teda ei häirinud ka see, et ma slaalomist tahapoole jäin ja eemaldusin järgmisele tõkkele. Mudilane sooritas slaalomi lõpuni ning tuli rakett-kiirusega out pööret tegema. Wow! Naguetpäriselt wow!
Kiige sooritus oli päris ok, kuid märkus mulle, et pean talle kiige 2on2off püsivust harjutama hakkama. Rajal oli 2 sülepöörde kohta, mida mudilane väga kaunilt tegi. Rõõm on selle üle, et ta teeb sülepöördeid ilusate nurkadega ka siis kui ma ise väga kaugel temast olen. Sundvalsi koht tuli samuti väga hästi välja. Kuid eile avastasin, et vasak-parem käsklus ei ole tal adrenaliini tulvas väga hästi selgeks saanud, sellele pean hakkama tähelepanu pöörama.
Lisaks kõigele tegime seda tehniliselt väga rasket rada ka üks kord puhtalt läbi! Jeiiijeee!
Ootan kannatamatuse, millal saame päris kontaktpindadele minna (kodus alustasin 120cm kõrguse planguga treeninguid), siis hakkab nalja saama! Eeldan, et päris poomile ja A-le minek on mudilase jaoks kosmos ning ülehüpped on rekordilised.
Õnneks on meie koostöö vaikselt ja tasapisi ühte sulama hakanud, kuid oi kui palju tööd veel peame ära tegema! Õnneks töötegemine meeldib meile mõlemaile, seega Fun! Fun! Fun!
Viimases Berta trennis täheldasin, et olen ka temaga hakanud rohkem sülepöördeid ja tagantlõikamisi tegema ning võtsin sisse käsklused „vasak“ ja „parem“. Üllatuslikult sülepöörded ning tagantlõikamised töötavad meedium kiirusega jooksvale russellile päris hästi. Andsin endale ka lubaduse, et võistlustel hakkan Bertaga mitte turvalisi lahendusi tegema, tegelikkuses oskab see koer rohkem kui ma arvan – näiteks sülepööre, no problemo, Berta läheb ökonoomse nurgaga sinna kuhu vaja. Või saata Berta slaalomist tõkkele ning kiigele, nii, et meie vahele jääb slaalom – Berta teeb seda eksimatult ning kiiremini kui ma temaga kaasa jooksen (näiteks Stefanie Semkati Jõulumäe rajal oli selline manööver ning ma ei usaldanud koera ning jooksin temaga kaasa, takistades koera liikumiskiirust oluliselt). Seega, Bertaga võistlustel ei vali turvalisi lahendusi, vaid parimaid ja kiiremaid (ohh jääks see mulle endale ka meelde!) :)
Läbi aegade minu TOP1 võistlus! Üldsegi mitte minu või koera soorituse pärast aga võistluse meeleolu ning kohtuniku pärast! Päike paistis, ilm oli soe ja kui läksime esimesel rajal rajatutvustust kuulama, võttis meid vastu laia naeratuse ja südamliku olemisega kohtunik - Sascha Grunder.
Rõõm oli emotsionaalse ning lõbusa kohtunikuga koostööd teha! Tundsin kuidas igal rajal olin positiivse energiaga laetud ning seda sama rõõmsameelsust kandsin ka Bertasse edasi. Kui varem ei ole ma väga korrektselt suutnud koera kontaktisooritust kontrollida siis seekord märkasin kuidas Berta tegi napid ülehüpped iga raja poomil (A oli selline enam-vähem ok), kohtuniku käsi tõusis ning ma küsisin naeratades kohtuniku käest (a) 1 rajal „jumped“, (b) 2l rajal „again“, (c) 3ndal rajal ei jõudnud ma küsima hakatagi kui kohtunik ütles „yes, she did it again“ . Ja nii ma igal rajal panin Berta poomi otsale tagasi ning tegime kontakti uuesti. Ka selle tegevuse kirjutan „kohtuniku kraesse“, kui märkad kuidas kohtunik iga koera sooritusse sisse elab, rõõmustab õnnestumiste üle ning kurvastab dsq-de peale siis kohe kutsub olema tähelepanelikum ning tekib soov kohtunikuga rajal suhelda
Kui poomi otsast võetud dsq välja arvata siis kõik ülejäänud raja elemendid igal rajal olid meil ideaalsed. Jep, ma kiidan isegi ennast! Ärakutsumised, tagantlõikamised slaalomi sisenemisel, ökonoomsed kaared (okei, aeglasel koeral ei saagi olla suuri kaari) kõik oli olemas. Peale igat rada olin ma Berta üle uhke, et ta tehniliselt keerulised kohad hästi tegi. Meil ei tekkinud ühtegi päästekohta, kus koer oleks olnud seal kus ta ei pidanud olema. Seega olen kokkuvõttes väga rahul!
No ja muidugi valitses meil ka sellel võistlusel tuttav fenomen, mida rada edasi, seda kiiremaks koer muutub. Esimesel rajal koer magas, teisel rajal hakkas ärkama ja kolmandal rajal kiunus motivatsioonist ning kiirus oli päris seff. Ohh seda minu väikest printsessi küll! Huvitav kas saan korraldajatele teha ettepaneku, et special meie tiimi jaoks tehakse 3 soojenduse rada ja siis hakkab võistlus pihta, noh et ikka kohe täiel kiirusel radu joosta saaks?
Sascha Grunderi rajal olid väga nauditavad! Just täpselt sellised, mida me Berta tandemiga kõige paremini jookseme! Alguses saame mõnusa kiiruse ülesse, sekka tehnilised lõigud, vahepeal keerulised slaalomi sisenemised ning vürtsiks paar tunneli lõksu – just kõik need, mis meie tandem kõige paremini jookseb!
Kui oleksin lubanud poomi 5ka tulemuse sisse siis oleks meil nii mõnelgi jooksul päris hea koht ning kontaktiveata oleks asja esikolmikusse aga sellised spekulatsioonid ei vii mitte kui kuhugile. Mitte kui ühelegi võistluse ei lähe ma starti, et tahaks saada mõne kindla koha, juba ammu võistlen sellepärast, et ületada ennast, olla rahul enda juhtimise ning tunda rõõmu agility maailmast!
mingi raja video :)
Tore võistlus, tore seltskond, tore atmosfäär ning ülitore kohtunik! Loodan veel ja veel Sascha radasid joosta!
Ahjaa Nèra sai kohtuniku käest pai ning vapralt kuulas saksakeelset juttu. Vestlusest mina aru ei saanud, see oli Nèra ja kohtuniku vaheline minutiline jutuajamine, mille üle mõlemad ilmselgelt rõõmustasid (jep, isegi Nèra oli pingevabas olekus). Kohtunikul on kodus 11aastane mudi, kes siiani väga hästi agilytit jookseb (sellel aastal Sweitsi MV-s II koht) ning ilmselt tekitas Nèra temas koduigatsust :)
Kaisa ilusad pildid :)
No selline see poomi ülehüpe ongi!!!
Siin veel lootsin, et tuleb see 2on2of kontakt
päris hea nägu :)
hüpe suure varuga
Jeee kohe saab viinerit! Berta on keskendunud eesootavale toidule :)
S.Savikko rajad olid kergel öeldes imelikud. Mulle isiklikult väga meeldivad tehnilised ja keerulised rajad, kuid ei meeldi joosta radasid, kus tunnen, et lisaks jooksmisele pean jälgima koera ohutust (kui ma pean aeglaselt kulgeva Berta ohutuse eest muret tundma siis hirmuga alati mõtlen hullupööra kihutavate borderite peale).
Savikko rajad olid just täpselt sellised, kus iga manööver oli out-käsklusega ning tõkete vahed olid kohati ülikitsad. Lisaks oli väga kummalisi tõkete asendeid, mis ei teinud raja raskemaks, vaid ohtlikumaks. Ei saa aru, miks on oluline teha rada kus rõngast 180kraadise ümberpöördumisega peab A-le minema. No tõesti ei ole see tehniliselt raske sooritada aga tuleb adrenaliini tulvas vaadata, et koerale jätaks manööverdamise ruumi! Ühesõnaga nii mõneski kohas oleks tahtnud küsida, et mis selle skeemi mõte on?
Esimene päev läks Bertal sisseelamiseks (noh ikkagi 2 nädalat olime puhanud ning kübetki trenni ei olnud teinud). Esimesel agility rajal tegi ta puhta tulemuse ning kiirus oli 3,95m/sec. Teistel radadel parandasin kontaktid ära, seega tulemus dsq
Teine päev
1 rada HY RV
Berta oli hoos, tegime ilusa soorituse ning tulemuseks 10s koht ning aeg 4,01m/sec. Ilmselt oleks ca 2sec kiiremadki olnud, sest Berta tahtis esialgu valet tõket võtta ning ärakutsumisega kaotasin aega
2 rada RV/Caciag AG
Berta taas hoos ning kõik nõmedad kohad tegime kindla liikumisega ära, kordagi ei tekkinud ohukohti. Kiiruseks 3,93m/sec ning kohaks 5
JA siis JAAAA siis, selgus, et Luige RV võistlusel (HY+AG) tuli minu printsess 3ndale kohale!!! Olin ehmatusest oimetu, kuid eks meie ruulimegi siis kui keerulistel radadel on kiired koerad dsq saanud. Aga võit on võit, vahet ei ole juuuu!
Juhhuuuu minu rõõm on üüratu!
Enne Berta etteastet tegi Nèra väga tublid A0 jooksud!
Esimesel rajal saavutasime dsq, sest enne minu märguannet otsustas Nèra ise jooksma asuda ning selle parandamine tõigi meile dsq. Ülejäänud rada ilus puhas ning jäin väga rahule.
Teisel rajal tegime puhta soorituse ning kiirus 6,80m/sec. Koer liikus väga ilusasti, mõnesekundiline ajakaotus tuli sellest, et üritasin väga kaugelt koera juhtida ning noore koera jaoks oli see liiga keeruline ülesanne. Nèra tegi paar autiiru minu lähedal ning jooksis edasi
Taaskord juhtisin rada niimoodi, et kõik manöövrid olid sülepöördega/tagantlõikamistega ning tunnelisse saatmised väga kaugelt. Tõeliselt suur nauding oli näha kuidas mudilane ja mina saime üksteisest enamuse ajast aru. Üliuhke olen väga suurel kiirusel tehtud tagantlõikamise manöövri üle, mille järel pidi koer minema vasakule tunnelisse iseseisvalt – ei ühtegi üleliigset minu ega koera liigutust ning totaalselt ilusad ökonoomsed nurgad! Wow! Olin väga uhke selle üle. Kusjuures rada õppides tegin otsuse, et teen kõik sülepöörded ning tagantlõikamised, kuigi ei olen kindel, kas koer neid teeb. Vahet ei ole, sest me olemegi ju õppimise protsessis.
Selle võistluse Nèra jooksudega olin väga rahul! Meievahel hakkas tekkime väike meeskonnatunnetus, kus me mõlemad jookseme ühte rajaskeemi. Ilmselt üldse esmakordselt rada õppides planeerisin koera liikumist sellisena nagu see ka päriselt joostes oli. Bertaga ei ole siiani seda saavutanud.
Nèra A0 kokkuvõttes 3s koht!
Nèra suhtumine karikate suurusesse on näha :)
Tublid tüübid olid!
Peale võistlust puhkuse jätk Hiiumaal
3 aastat mässamist ja eksootika õitseb minu aias, jeeee
Oi kuidas mulle meeldib Viljandis võistleda. Seal kohe on kõik nii paigas! Kuigi ajaliselt oli see nii ebamugav aeg siis otsustasin ikkagi pühapäeval osaleda (teen oma autosõitudega vist isegi Tallinna taksojuhtidele silmad ette!)
1 rada A3 HY, Berta
Bertal oli hoog sees, minul oli hoog sees aga mingil põhjusel lasen rumalad vead sisse. Eelviimasel tõkkel lasin Bertal hüpata valelt poolt ja siamegi dsq kätte! Mis oli põhjus? No ma ei tahtnud kohe alguses muda sisse minna, et koerale veelgi veenmavalt selgeks teha, et ta peab out-i minema :) Normaalne, eks!
2 rada A3 AG, Berta
Rada oli ikka nõmedus kuubis! Mingi päiksepiste vist sain, sest poomi ülikõrge ülehüppe eest kiitsin koera ning lasin edasi joosta! Dsq saime enne slaalomit, sest ma lihtsalt olin vales kohas! Ei unustanud rada aga ma ei tea miks mulle tuli tõke enne slaalomit ja nii ma nõutult seisma jäin ning otsustasin, et las Berta jätab tõkke vahele ja teeme kohe slaalomi :)
3 rada A3 AG, Berta
Nõmedus kuubis rada. Noh tegelikult ei olnud nõme aga kõik asjad, mis algavad out teemadega võtavad Berta hoogu maha ja mulle see ei meeldi (nojah, keegi ei küsigi minu arvamust ju, seega las kohtunikud aga teevad out radasid :)).
viieka saime sellest, et ma ise blokeerisin slaalomi sisenemise ära ja seega pidi Berta minema ju valest kohast sisse, sest minu suur kere :) tõkestas tal õigest vahest sisenemise.
Kontaktid ilusad ja saime tulemuseks 7nda koha ning kiirus 3,78m/sec
Nüüd Nèra etteaste
1 tunneli rada
Tegelikult teen ma meelega seda, et ei lähe tunneli suu juurde ning ei näita, kuhu minna. Teadlikult harjutan kaugsaatmist, seega sellest meil päris palju tõrkeid, mis võtsid mõnusalt aega maha (mingil põhjusel saime ainult ühe tõrke aga minu hinnangu oleksin andnud meile vähemalt 5 tõrget).
Kindlasti kõik vaatavad, et mida paganat ma sülepöördeid teen, kuigi seal oleks kindlam valssida siis ka neid manöövreid teen kindla eesmärgiga, Kiire koeraga ei tule valsid väga kõne alla (nojah ega mul kogemust ei ole, räägin puhtalt sisetunde najal), vaid sülepöörded ja ärakutsumised. Kuna Bertaga ma neid väga palju ei tee siis tehniliselt on see minu kõige nõrgem pool. Seega teengi Nèraga sülepöördeid ja ärakutsumisi nii palju kui vähegi võimalik, et mu keha salvestaks need manöövrid :) ning tehnika paraneks.
2 tunneli rada
Oi kui uhke olen ma enda üle, et ma Nèraga ei lähe kunagi starti eesmärgiga võita mingi koht. Igakord on minu eesmärk teha tehniliselt ilus sooritus ning minu võit on see kui rajal kasvõi üks manööver, mis varem ei ole välja tulnud, tuleb! Seekord oli kohe alguses valesse tunneliauku minemini aga oi kui uhke olin kui mudilane sülepöördega ning väga ökonoomse kaarega tunnelisse tormas! jippiii, ilus jooks.
Videopilti ei ole, kuid see-eest on olemas mälupilt kuidas jooksime :)
Päris rahul jooksudega.
Enne Viljandit tegime salatrenni kodus :D
Meie slatrenni plats :) (vist paar korda isegi sai trenni tehtud?)
Mingil seletamatul põhjusel on mind ja minu neljajalgseid sõpru päris palju rünnatud erinevate koerte poolt. Kas meid soosinud õnn või minu kiire ning kartmatu tegutsemine on meid kõige halvimast päästnud. Kahjuks on see jätnud koertesse emotsionaalsed tagajärjed. Näiteks Berta ei suuda aktsepteerida ühtegi saksa lambakoera (6e kuust Bertat ründas üks sakslane ning muukeelne omanik ainult irvitas kõrvalt. Lõriseva sakslase alt tõmbasin välja väikse Berta ning lõrisesin sakslasele vastu, mille peale teine koer kohkus. Jep, me olime avalikus pargis ning minu koer oli rihmastatud, kuid sakslane mitte)
Nèra on saanud 3kuuselt tunda bordoo dogi rünnakut ning 9 kuuselt leonbergeri rünnakut. Jep, mõlemal korral suurte koerte omanikud ei tajunud olukorra tõsidust. Tagajärg, niigi nõrga närvikavaga Nèra on läinud närvilisemaks kui suured koerad meile vastu tulevad (ainult mina tean kuidas ma sellega igapäevaselt tööd teen).
No ja nüüd tagatipuks taaskord see sama meile tuttav bordoo dogi ründas meid.
Oli 23 juuli õhtupoolik, kui otsustasime Tädu metsa väikse mõnusa suveõhtu jalutuskäigu teha. Olime just Tädu matkarajale sisenemas kui märkasime ca 15m kaugusel meile tuttavat bordoo dogi ning kaasasolnud seltskonda – 3 naisterahvast ja väike poiss, kelle käes oli koera rihm. Deem, otsustasime ümberpöörata ning kokkusaamist vältida, kuid juba oli koer poisi käest lahti tõmmanud ning meie suunas tormama asunud. Jep, 70kg koer oli ca 10 aastase poisi hoida!
Minu koerad olid jooksuvööga minu kehaküljes, seega asusin kätega vehkima ning hüüdma, et seltskond, enda koera tagasi kutsuks. Seltskond sammus rahulikult meie suunas ning ei teinud ühtegi katset koera tagasi kutsuda! Koer sööstis täiel aurul minu suunas (mingil põhjusel ei huvitanud teda teine jooksukaga emane koer). Nii ma võitlesin meid rünnanud koeraga, tagusin jalgadega, kätega koera ning haarasin rihmast, et ta minust eemale tõmmata, kuid minu 60kg kehakaal ning lihaskond jäi ca 70kg koera kangutamisele alla. Ma olin veendunud, et sellel päeval viin ma koju 2 puretud elutud koerakeha. Seejärel õnnestus minuga kaasasolnud naisterahval oma koer eemale püsiistumisse käsutada, võttis oma koeralt suure pandlaga rihma ning asus selle rihmaga rünnanud bordoo dogi peksma. Pole kunagi kedagi füüsiliselt karistanud, kuid seda suurt isast bordoo dogi peksime me sõbrannaga kahekesi, nii käte kui jalgade kui rihmaga.
Lõpuks õnnestus bordoolane ja minu koerad üksteisest lahutada, bordoolase omanikud said koera kinni ja eemaldusid meist
Siis mõistsin, et sinna see asi ei saa jääda ning nõudsin inimestelt, mis on koera kennelnimi, et sellega tuvastada omanikud. Ja see mis toimus oli müstika. Kolmest naisest üks tuli minu juurde ning ähvardas mu näo segi peksta kui ma mölisemist ei lõpeta. Et nagu inimesed lasevad oma hiidkoera minu koeri ründama ja siis saan mina peksa. Ma ei tea, kust mul tuli julgus inimesi filmima hakata, kuid seda ma tegin. Kui lõpus mu kaamera käes vulpsab on sellest, et teine naine tõukas mind. Panin kaamera ära ja taas hakati mind peksmisega ähvardama. Õnneks lähenes noore sakslasega meesterahvas, kes oma kohalolekuga päästis mind vägivallast ning me otsustasime koos selle meesterahvaga teist teed koos natukene jalutada.
Siin filmilõik, mis õnnestus teha (ajan seal natukene segast juttu aga ma olin shokistaadiumis ning väga ei andnud aru endale, mida ma räägin :))
Tegin rünnaku kohta avalduse politseisse, mida hiljem menetles Viimsi vallavalitsuse järelevalve ametnik (nii ebakompetentset kohtuvälist menetlust pole ammu näinud. Ilmselgelt puudus inimesele õigusalane võimekus haldusasju menetleda)
Seejärel hoiatasin inimesi FB grupis „viimsilased“, kust sain 10 erineva inimese käest privaatsõnumid, et sama koer on ka nende koeri rünnanud.
Seejärel otsustasin bordoo omaniku tuvastada ning talle pakkuda koolitusabi. Leidsingi mitmete inimeste kaasabil pädeva koolitaja, kes bordoolasi tunneb. Tuvastasin ka koera – Ronols Zeilon reg. Nr. EST-03044/14, kiip 981098104915111 (kellel huvi saab kiibi järgi koera omaniku nime teada).
Seejärel kontakteerusin kasvatajaga Ronols kennelist (Olga Timofejeva) ning rääkisin talle loo ära, et äkki saab tema mõjutada omanikku koolitusse minema ning aitaks selgeks teha kui tõsine on sellise koera omamine, kellega on kasvatustöö tegemata jäetud. Kasvataja saatis mind oma vahvas vene keeles otseselt p… sse, tema ei vastuta, teda ei huvita ning ärgu segagu teda. Selliseid vahvaid kasvatajaid on meie seas!
Saatsin koera omanikule ilusa ja viisaka kirja, kus edastasin oma tel numbri ning ütlesin, et soovin teda aidata koera treenimisel. Vaikus!
Seejärel palusin Viimsi vallavalitsusel koera omaniku ja minu vaheline kohtumine korraldada. See ka tehti. Sellist ülbust ja ebaviisakust ei ole ammu kohanud. Jäin kuni lõpuni viisakaks ning rahulikuks ning ei keskendunud ühegi sõnaga minu peksmise ähvardusteni, vaid rääkisin ainult koera koolitamise vajalikkusest. Bordoo omanik teatas, et see on tema otsustada, kas läheb koolitusele või mitte ning ärgu ma sapsigu siin ning tegelegu enda asjadega. Rõõmsalt tegeleks enda asjadega aga tema koera käitumine on minu asjaks otsapidi tekkinud, seega ajasin enda rida edasi.
Lõpetuseks küsisin, et kas ta nägi juhtunud sündmuses üldse probleemi, sest selline koerarünnak oli meie vastu juba teine (naisterahvas mäletas ka esimest rünnakukatset), nõup ta ei näinud ühtegi probleemi, sest tal on mängualdis isane, kas tahtis meiega tuttavaks saada. Kui küsisin, et kas järgmine kord kui kohtume toimub samasugune koertevaheline rüselus siis ta teatas, et jah toimub, sest ta ei jaksa oma koera kinni hoida ja ausalt talle isegi meeldib, et ta koer tahab teiste koertega tuttavaks saada!!! Kui mind see häirib siis hoidku ma oma koeri aias kinni ja ärgu kunagi tilberdagu Tädu metsas!
Naguetpäriseltvõi!
Ühesõnaga loodan, et see naisterahvas ikkagi kontakteerub koolitajaga ning hakkab koera probleemkäitumisega tegelema. Juhul kui mitte siis uurin välja, millal bordoolane jalutamas käib ja ise sellel ajal ei lähe (nii pidavat tegema kõik Metsakasti küla elanikud, kellel koerad/väiksed lapsed ning, kes teavad seda koera! Normaalne, eks!)
Minu edaspidine otsus on, et teatan igast koerarünnakust politseisse, et jääks maha "märge" ning omanikud tajuvad, et tegemist on tõsise probeemiga kui koerad koolitamata jätta. Minu eesmärk ei ole kedagi karistada, vaid suunata inimesed oma koertega koolitusse ning teha koertest ühiskonnasõbralikud tegelased.
Näiteks minu juhtum bordoolasega, mulle teadaolevalt on rünnakuid mitmeid olnud, kuid ainult mina olen teinud avalduse politseisse ja seega käsitlebki politsei seda kui üksikjuhtumit. Juhul kui kõik eelmist 10 inimest oleks avalduse teinud, oleks saanud bordoolase omanikku koolitusse suunata seaduse sunnijõul.
Meele teeb mõrudaks see, et mina võin ju teha kõik selleks, et minul ja teistel on minu koertega koos hea eksisteerida, ja siis leidub eksemplare, kes elavad põhimõttel "mina olen maailmanaba ja mina teen nii nagu mina tahan". Olen oma koerte teisest elukuust alates teinud teadlikku tööd, et nad mõlemad sirguksid tugeva närvikavaga rõõmsateks koerteks ning siis sellised tobedad rünnakud sunnivad taaskord mitu sammu koolituses tagasi astuma!
Olen andnud endale lubaduse, et ei tegele enam juriidikaga, kuid ikka enam ja enam on hakanud pead tõstma minus tunne, et ehk peaks lemmiklooma mõistet meie seadusandluses asuma muutma! Oleks aeg asuda korrigeerima lemmiklooma pidamise nõudeid ning sisse kirjutama ka ennetavaid regulatsioone. Lisaks peaks karmistama koertevõttu ning sisse seadma nõudeid koertekooli kohustuslikkusest. Okei okei tean, et kirjutasin heleroosast unistusest kuid samas on euroopas riike, kes nii on teinud ja asi toimib!
