Sõbra special

Berta ja Nèra otsustasid sõbrapäeva auks friendsie teha :)

Pärnu Agility V etapp

Oi kuidas mulle meeldib pärnakate sisehall, koli või Pärnusse elama, et seal igapäevaselt treenida! 

Berta nagu ikka sai kõigile kolmele rajale kirja pandud kuid kui regasin Nèra tunnelitesse ja A0-i, tekkis sees selline õõnes tunne ning teadsin, et ma ei taha Nèraga enam neid A0 asju teha! Ei taha ja kõik! Kuid võistelda tahan, kohe väga!

Egas midagi seebitasin pärnakaid, et nad Nèra jooksude ajaks paneksid poomi 90cm peale. Sain Edelt nõusoleku, et nad on ainult minu pärast valmis ekstra mässama. Tänud neile!

Nèra Openile kirja pandud, jõudis kohale reaalsus. Appikene aga ma ei ole A-d mitte kui kunagi raja sees jooksnud ning ka poom koos ühe takistusega on mul alles paari nädalane teema!!! Õnneks oli 1 trenn ennem openit, seega tegin raja keskel kontaktpindasid. Polnud viga, saime hakkama!

Üle pika aja võistlusele minnes, tundsin kuidas liblikad kõhus lendavad. Tegin endale selgeks, et minu algaja A0 koer ei jooksegi openil ilusaid tulemusi ning see võistlus on vajalik mulle endale. Vaja, et harjutada keerulisemate radadega Nèraga ühtejooksu.

Kohapeal selgus, et Kreslina oli radade autor ning tegemist keerulisemate A3 taseme radadega. Kogenud koeraga on selliste kombinatsioonidega jooks nauditav, kuid algaja koeraga peab ju iga takistust lõpuni kontrollima, mis tähendab seda, et rajal peab osades kohtades mitte õigeid võtteid tegema.

Berta tulemused olid suurepärased! Tubli koer jooksis kiiresti, kuid kontaktid olid enamasti sellised kaheldava väärtusega. Jätkame harjutusrindel! 

Nèra jooksud liigitan koledaks (ilmselt paljude arvates võisid need päris ok olla aga minu arvates koledad). Minu vale juhtimise tulemusena ei teinud koer ilusaid kontakte (esimesel oli poom 90cm ja teistel kõrgus 117cm), kuid nii mõnigi keeruline koht sai hästi tehtud. Igas jooksus muidugi kumas välja koera kogenematus. Dsq-d ei oleks saanud aga tõrke vigasid oli (tulemuseks märgiti meile dsq, sest me ei läinud oma poomi eripära pärast paremuse arvestusse).

Kiiruse mõttes oli koer sama kiire kui Lizzy, kuid jah kogemused on need, mis meil puudu jäävad ja kuhjaga. Luban endale, et teen juhtimise nimel palju tööd ning lihvin meie koostööd hoolega. Ja ka kontaktirindel on meil positiivne seis, seega lähikuudel ootan kui meil täiskõrgusel ja –pikkusel poom selgeks saab.

Mõeldes tagasi Nèra esinemisele Openis ning tema koostöötahtele siis toob see naeratuse näole. Koera koostöötahe ning kiire taip on hämmastavad, takistuseks hetkel ongi minu mitte nii kiire õppimisvõime ning meie meeskonna kokkumäng. Videot kaader kaadri haaval vaadates märkasin palju selliseid kohtasid, mis toovad uhkusetunde sisse (keerulise nurga all slaalomi sisenemine ja sülepöördega täiskiirusel slaalomisse minek! Eksimatu sooritus! Wow!). 

Järgmisel etapil on loodetavasti poom täiskõrgusel selge ning open rajad mudilasel ilusamad.

Ajaloo huvides panen siia ilusa talvise pildi. just selline pitsiline talveilm Pärnusse sõites oligi!

Nèra kasukas härmas

Suur aitäh pärnakatele! Kõik oli taaskord suurepärane nagu alati!

Treeninglobisemine

Mõtlesin, et ajaloo huvides kirjutan midagi ka meie treeningutest.

Bertaga teen 1x nädalas fun treeningut ning mulle väga meeldib see. Seltskond on lahe ning üle hulga aja tunnen, et me Bertaga saame õpetust, mida õigesti/valesti teeme. Hakkan kahtlustama, et meie kontaktide müsteerium hakkab ka tasapisi lahti hargnema ehk õnnestub tõesti trenni kontaktid võistlustingimustesse adapteerida.

Hetkel teen usinasti tööd Berta füüsilise vormi parendamise nimel ning igapäevased kontaktpinna treeningud kodus on rutiiniks saamas.

Hoopis teine „tera“ on Nèra. Temaga on trennimaht päris mõnusalt kasvanud ning naudin seda meeletult. See koer on väsimatu! Vahet ei ole mida ja kui palju teen, koer vajab 15min taastumist ning taaskord vaatab mind 2 sõstrasilma justkui öeldes „täna võiks midagi ikka teha ka, eks!?“.

Pikkadel trennipäevajärgsetel õhtutel olen Bertale väga tänulik, sest tema on vabatahtlikult võtnud enda õlgadele Nèra väsitamise missiooni. Sel ajal kui mina oimetult diivanil leban ja üritan leida endas energiat, et hingata, käib Berta juhtimisel majas meeletu koerte möll!

Nèraga töötamist naudin täiel rinnal ning olen avastanud, et igal treening-sessioonil ei olegi minu eesmärk koerale midagi õpetada, vaid asjad endale detailideni selgeks teha. Nauditav on iga tehnilise elemendi detaile pulkadeks lahti vaagida ning katsetada koera suutlikkuse piire. Ükspäev isegi avastasin, et mul ei ole hetkel ühtegi lühiajalist võistlus-eesmärki või eesmärki A3 jõuda nobedasti, eesmärk on ennast rajal võistluse olukorras koeraga koos hästi tunda ja meie koostöös valitseks üksteise usaldus. 

Üritan vältida Bertaga tehtud viga, kus me kiirkorras A3e jõudsime ja siis dsq sadu kaela saime, mina ei olnud lihtsalt selleks valmis. Nèraga soovin, et ametlikele minnes on kindlus minus ning mitte kui ükski saavutus ei tule juhuslikult vaid kokkusulanud koostöö tulemina.

Nèraga on päris hea katsetada ning oma maailmapilti agilitys avardada. Kui Bertaga olen kutsikast alates kinnisilmi treeneri juhendamisel treeninud siis Nèraga pean igas uues asjas ise veendunud olema ning alati sean endale küsimuse „kas see on parim lahendus meile?“. Lisaks olen avastanud iseseisva treeningu võlud. Väga nauditav on üksi hallis istuda ning pidada aru, et miks koer nii või naa tegi ning siis tõke-tõkke haaval vigade parandust teha.

Läbi raskuste tähtede poole või on õigem öelda - läbi lõbusate treeningute esikohtade poole :)

Allolevat videot vaadates son tunne, et peaksin trenni tegema koerata, sest mina olen see meie nõrgim lüli!

Väike pildimeenutus

päev 1

päev 2 ehk järgmisel päeval

Meie jalutusgäng

Nädalavahetusel võistlustules

Koht: Tako hall / 14.1.2017

Kohtunik: Indrek Tirmaste

Laupäeval sai päris huvitav agility päev tehtud. Hommikul vara 3 rada Bertaga võistlustules, seejärel metsa alla 15km tiir mõlema koeraga siis koju paaritunnisele lõunauinakule ja tagasi võistlustulle ning Nèraga 2 kiiret võistlustiiru.

Bertaga oli väga huvitav võistelda! Kui üldjuhul lähevad koerad pererahva moodi siis minul on vastupidi, mina lähen koerte moodi – Berta on 4nda raja koer ehk mida rohkem radasid jookseme, seda rohkem ta käima läheb. Tuleb välja, et ka minul on sama sündroom, esimene rada läheb ärkamiseks, teine rada hakkan ärkama ning kolmandal on tunne, et nüüd võiks jooksma hakata.

1 AG rada

Võistluste eesmärk oli kontaktid, mitte kui midagi muud! Start ja mulle ei jõudnud kohale, et nüüd tuleb keskendunult jooksma asuda. Ilus oli see, et A kontakti tegi Berta hästi ning ma isegi vabastasin ta õigel hetkel. Eelviimasena olnud poom oli ilus suur ülehüpe, mille järel viimase hüppetakistuse võttis koer iseseisvalt. Käsutasin ta tagasi poomile ning üllatus oli suur, et tegelikult läks meil tulemus kirja, sest poomile tagasi käsklus toimus peale koera raja lõppu (isegi rajakohtunikel oli see suur üllatus, mulle ka!)

Kiirus 3,53m/sec ja 8s koht – uskumatu kui aeglane koer oli, vahepeal vist tegime puhkepausi rajal!!!

2 AG rada

Koer on koer ja üllatamast ta mind ei väsi. Poomile minek oli tunnelitega ümbritsetud, olin kindel, et koer järgib minu kehakeelt ja läheb poomile (see ei ole kunagi meie tiimile lõks olnud!). Nojah tunnelisse läks hoopis ja sealt see dsq tuli. Ülejäänud raja tegime väga kontrollitud kontaktidega

3 HY rada

Alles nüüd starti minnes märkasin, et nii mina kui Berta oleme ärganud ja võistlus oleks alles nüüd võinud alata. Koera kiirus oli hea, minu juhtimine väga ilus ning jooksime ühe ilusa raja. Eelviimasel tõkkel korra kaotasin koera ja susserdamisega kaotasin ilmselt sekundi.

Kiirus 4,46m/sec ja 5s koht

Õhtul hilja asusime Nèraga võistlustulle

A0 HY 1 rada

A0-le kohane kiire otsejooksukas rada. Jipppiiii peaaegu oli meil stardipüsivus – koer püsib!!! Tervel rajal oli koer kontaktis ning jooksutrajektoor täpselt selline nagu planeerinud olin.

Kiirus 6,67m/sec ja 1 koht

A0 HY 2 rada

Rajal oli paar väikest trikikohta sees, kuid ei midagi keerulist. Taaskord ilus ja kontrollitud rada ning koer oli igal korral seal kus rajaplaneerimisel seda ka eeldasin.

Jälle meie kohta väga hea stardipüsivus, millega olin väga rahul! Eriti meeldib mulle Nèra reageerimine minu kehakeelele, kui näitan käega siis on videost kohe näha, et koer liigub käega näidatud suunas. Õnneks ma ei tee ka seda viga, et olen rajal nagu tuuleveski.

Kiirus 6,60m/sec ja 1 koht

Loodetavasti minu uus lähenemine teeb meie poomikontaktid sellisteks, millega ma rahul olen ning me saame A1-e suunduda. Võtsin vastu otsuse, et enne kui ei ole 80% ulatuses treeningul 4käpa kontakte, A1 poole ei piilu (hetkel kaalun, kas minna juba hüpperadadele või olla veel A0-s. A0-s olemise eeldus on see, et saan koera võistlustingimuste stardipüsivust lihvida ning harjutada tema kontsentratsiooni minule kui koeral hirm suur hoog sees).

Kokkuvõttes olen koerte sooritustega rahul.

Nèra uudistab Indrekut :)

Kui on pildistamine on Berta alati kohal :)

Nèra paraadfotol

Checklist järgmisteks kordadeks:

Berta – kontaktid treeningolukorraga sarnaseks. Vabastav käsklus õigel ajal ja koer seisab kontaktil. Koer „tööle“ ergutada juba esimesel rajal

Nèra –viimane tõke tuleb võtta täiskiirusel, justkui peale viimast tõket oleks veel tõke. Ei tohi enne viimast tõket enda kiirust pidurdada.

Väike samm agility ajaloos, HIID-samm meie meeskonna resümees …

… nimelt Pärnu AG karikavõistlus oli see ajalooline sündmus kui Nèra esimest korda võistluskarjääris sooritas „rock solid startline-stay“. Koer püsis ning püsima ta jäigi kuni minu sõnalise käskluseni.

Pikalt arvasin, et Nèra on ajaloos esimene koer, kes ei suuda stardipüsivust teha. Seejärel uskusin teooriat, et trennis ja võistlustel pannakse talla salaja herilasepesa pepu alla ning ta ei suudagi kohal püsida. … ja siis jõudsin teooriani, et mul on mõistus otsas!

Mingigi stardipüsivus oli kui koer startis lamavas asendis kuid lamavast asendist kiire stardisööst ei ole koera lihaskonnale hea. Lamavast asendist järsk tõus ülesse ja edasi tekitab liigse pinge koera esijalgadele ning võib õlavöötmes vigastusi tekitada (mudidel on suurem jõud tagajalgadel ning esiosa ei ole nii tugevalt arenenud, sealt see vigastuste oht võibki tekkida) seega otsustasin, et kas start istudes või mitte kui midagi! Lisaks olen veendunud, et istudes saab koer kiirendada lühemat maad kui lamades.

Terve internet sai läbi loetud, nõu küsitud ning kõiki teooriad läbi proovitud ja mitte kui miski ei toiminud! Otsustasin hakata proovima minu koerale sobivat tehnikat ning mõtlesin, et milles see probleem ikkagi tuleb, et ta ei taha stardis püsida. Jõudsin järeldusele, et tema olematu stardipüsivus on tingitud (a) ebakindlus minust kaugele jäädes, (b) agility platsil on kõige suuremaks motivatsiooniks jooks ise. Seega lahendus peitud nende 2e teguri tagamaades.

2 kuud tagasi alustasin enda teooria rakendamisega. Ebakindluse väljajuurimisel sain väga head nõu Kiki perenaiselt ning veendumuse, et kohe kui muudan koera istumise tema turvatsooniks on mul stardipüsivuse suunas suur samm astutud. Seejärel lõpetasin koera stardipüsivuse premeerimise mängu ja/või mänguasjaga. Ilusat stardipüsivust premeerisin loaga koeral jooksu alustada. Ja see toimis, kohe algusest peale. Jep, see ei ole mingi kindel stardipüsivus, vaid ikka päris õhkõrn ning nõuab minu konkreetset suhtumist teemasse ning kõhuvalus vaevleva lõvi möirgamist kui ta tagumenti kergitab aga ikkagi püsivus ja nüüd siis ka võistlustingimustes. Juhhuuu!

... aga nüüd Pärnu võistlustest

Nèra tunnelirada

Viiekas tuli nii konkreetsest ja labasest veast, et sain kurjaks enda peale. Mismõttes ma ei veendu, kas koer on manöövri sooritanud või mitte, noore ja kogenematu koeraga peab iga manöövri soorituses 100% veendunud olema, enne kui alustan liikumist. Mingil põhjusel ei olnud sellel rajal ma väga kindel endas ning jooksu lõpuosas on minu kobatsemist selgelt näha.

Kiirus 5,40m/sec

A0 1 rada

Väga ilus jooks, jäin rahule. Tore oli see, et sain raja alguses olla seal kus ma planeerisin olla, aitäh stardipüsivus.

Kiirus 5,94m/sec

A0 2 rada

Ma ei tea, mis mulle sisse läks, et nii lohakalt teda valesse tunneliauku suunasid. Lohakus, muud ei midagi!

Berta Open 1 rada

Väga kummaline oli minna koeraga starti, kellega ca 1 kuu ei ole agilityt jooksnud. Oli tunne, et koer ei oska ju mitte kui midagi, jaaaa loomulikult 1e kuuga unustavad koerad agility ära!

Bertal oli päris hea hoog see, kahju oli A viiekast

Kiirus 4m/sec, 9 koht

Berta Open 2 rada

Taaskord koer oli väga tubli ning uhke olin selle üle, et saatsin väga suure lõksuga kohast Berta sülepöördega õigesse tunneli auku ning see toimis! Kohe kui usaldan seda koera, sujub meil kõik väga hästi! Kõik kontaktid said tehtud, ok väga napikad aga ikkagi tehtud.

Kiirus 4,21m/sec, 2 koht

Berta Open 3 rada

Rajal oli 2 keerulist kohta; üks kus peale poomi pidi pöörama tunnelisse ning teine kus enne tunnelit pidi sooritama hüppe ning sundvalsiga koer valest tunneliaugust ära tõmbama.

Otsustasin treeningu eesmärgil teha tehniliselt keerulisemad manöövrid ning mitte kindla peale välja minna. Ning kõik see õnnestus suurepäraselt! Olin kahtleval seisukohal, et kas koer peale poomi sülepöördega läheb tunnelisse, kuid samas trennis on ta seda teinud! … ja tegi ka nüüd! (võtsin kordusstardi ning ka teises jooksus õnnestus peale poomi sülepööre väga kaunilt)

Kiirus 4,20m/sec, 2 koht

Berta on hämmastav koer! Kiiruse osas jääb küll soovida kui tehniliselt on ta väga tugev koer. Olen veendunud, et tehnika vallas ei ole meie tiimil ühtegi sellist manöövrit, mida me teha ei oskaks

Aitäh mu südame printsess, üllatad mind ikka ja alati

Võistlus möödus krõbedas külmas kuid pärnakate treeninghall on nii mõnusalt soe, et isegi külmavaresel Bertal oli seal soe olla.

Taaskord üks tore laupäev, mis sai pärnakate juures veedetud, järgmine kord jälle!

Väga ilus 2016 aasta!

Taaskord saab üks aastaring täis, seega rõõmsal meelel teen „kohustusliku“ kokkuvõtte. 

Aasta 2016 tähendab minu jaoks mõttemaailma muutust, tajusin agility-maailma mitmetahulisust. Hakkasin mõistma selle spordiala tagamaid ning tööd, mida paljud eesmärkide nimel teevad. Tajusin, et agilityplatsil on näha suure töö tulemit, mida tegelikult süstemaatiliselt ning väga läbimõeldult „tagaruumides“ tehakse. Täna olen veendunud, et uhkust väärivate tulemuste taga on – 5% andekust, 5% õnne ja 90% tööd ning igas etapis tuleb 100% seda kõike nautida! Fun! Fun! Fun! 

Aga nüüd sukeldun aasta kokkuvõttesse :)

Berta hiilgas tänavu agility radadel. Nii mõneski tihedas konkurentsis saime poodiumikoha ning väga suurt rõõmu valmistas mulle rahvusvaheline Luige Caciabi  võistlus, kus Berta sai kokkuvõttes 3nda koha - super tulemus!

..ka Nèra sai Luigelt oma tillukese karika :)

Berta kontaktid paranesid märgatavalt, senise iga kontaktpinna ülehüppamise asemel hakkasid meie võistlustesse tulema 0 rajaveaga agility jooksud – jeeeijeee! 

... elav tõestus, et töö kontaktide rindel peab jätkuma :)

Nèra sai tänavu särada näituseplatsidel ning debüteerida A0 radadel. Kuigi alguses oli meie A0 rajad ikka väga konarlikud siis hakkas pikapeale koostöö sujuma. 

Nèra profiilipilt, see on see hetk kui ta rahulik on

...täitsa näitusekõlbulik?

Loomulikult oli Nèra selle aasta märksõnad jooksukontaktide harjutused. Esimene täiskõrgusel täispikkusel poom sai joostud (21.10) kuid harjutamine sellel lainel jätkub.

Kodupoomil poseerimas

Nèrat lahutab A1st ainult kontaktid (jep, ta teeb neid kuid mitte nii ilusasti nagu mina seda soovin), seega jaanuaris hakkan temaga jooksma A1 hüpperadasid, agility tuleb siis kui jooksukontaktid heas konditsioonis. 

Kõige rohkem on mul kahju 2016 EMV sooritusest. Hiiglama kahju on, et ma Berta HY raja ära susserdasin ning oma lohaka juhtimisega väga ilusa jooksu sisse 10 !!! trahvipunkti lasin tekkida (mälu järgi oli see esimene kord kui A3 tasemel hüpperajale on trahvipunktid eksinud). AG rajal saime 10trahvipunkti aga kusjuures neist 1 oli ainult kontaktiviga, teine tuli kui üritasin popi sülepöördega Berta tõkkelt tagasi suunata (jep, meistrikad ongi harjutamise koht!). See tähendab, et ma olin ülilohakas. 

Samuti Jõulumäel joostud Nèra A0 rajad oli üks suur katastroof! 

Mõni võistlus lihtsal on selline , mis iseenesest on hea, sest siis on alati paranemise ruumi 

Rõõm on mul selle üle, et mööduva aasta sisse jäi väga palju hetki kui sain Hiiumaal olla ..

Hiiumaal!!!

Jep, mu aiandushobi hakkab normaalsuse piire ületama

.

... ning  kõik võistlused, mis oli plaani võetud sai ka osaletud. 2e koeraga võistlemisel olen endas avastanud võistlustel osalemiserõõmu ning rõõmu koerte saavutuste üle, mis ei tähenda üldse puhtaid jookse ja/või poodiumikohale maabumist. Olen avastanud rõõmu, mis täidab mind kui võistlustules olen rada enesekindlalt jooksnud või kui olen märganud Berta silmis seda erilist sära, mis paneb seda koera kiiresti jooksma. 

Kuid … kuid selle aasta kõige suuremaks motivatsiooni ning rõõmu allikaks oli eestlaste esinemine MM-l. MM-lt sai koju toodud kulda ja hõbedat, fantastiline! Meil on ikka väga häid tegijaid, kellest eeskuju võtta! Super! 

Aga nüüd 2017 soovid/eesmärgid/unistused. 

• Eelmistest aastatest kandub üle üks suur ambitsioonikas agility salasoov uude aastasse, mis nüüd on topelt salasooviks läinud (kui täitub siis kuulutan suurejooneliselt, mis see on). 
• Bertaga treeningkoormuse oluline vähendamine. Treeningkoormuse all pean silmas agilityplatsil veedetud tunde, kõik muu läheb samas rütmis edasi 
• Berta kontaktid võistlustingimustes imekauniks – A-ga oleme hakanud väikseid edusamme tegema ning ka poom on üle ühe võistluse päris ilus 
• EMV koha osas eesmärke ei sea, oluline, et need 2 aasta tähtsamat starti on sellised, mille üle ise hiiglama uhke olen ning tajun et Berta naudib seda, mida ta teeb 
• Nèraga on soov ametlikku võistluskarjääri alustada ning eesmärgiks on juuni EMV-l osaleda (koht ei ole oluline, peaasi, et me naudime neid jookse ja anname endast 200%) 
• Nèraga on soov treeningplaanides muutus teha, mis kuidas mismoodi, veel ei ole selgeks mõelnud 
• Nèraga on soov võistelda Lätis, Leedus, Soomes ning Moravia Openil , võõõõibollla ka EO-l (tuleb ju suurelt mõelda, eks!) 
• Loodan, et õnnestub üks treeningnädal Tsehhis organiseerida – see on minu 2017 kõige suurem soov 
• Veeta Hiiumaal aega nii palju kui võimalik ning täiel rinnal nautida oma hulluseks muutuvat aiandushobi 
• Kõige tähtsam soov on, et alanud aasta on selline, mida ma naudin täiel rinnal ning tajun iga hetke olulisust. Tegelikult ei ole ju oluline, milliseid tulemusi agilityplatsil saavutan, tähtis on, et mina ja mu koerad seda täiel rinnal naudime ning rõõmu tunneme. 

Minu uue aasta soov kõigile on, et kõik saaksid oma elus teha seda, mis neis kirge sütitab ning rõõmu silmadesse toob! 

Ilusaid hetki uuel aastal!

Ei saa ju kivifotota aasta kokkuvõtet teha!

Nèra uue sõbraga, kellest tal täiesti ükskõik on :)

Kodune paraadfoto

Ilus suvi ol!

Kes oskab poseerida ja kes mitte

Lõpetuseks veelkord korralik kodune paraadfoto :)

Jõulurõõm igasse mõttesse!

Ja ongi saabunud Jõulud! Ilmad on nii soojad ja sügisesed siis on igati sobilik jõulutervituseks üks ilus suvine pilt lisada :)

Kauneid pühi meie neljajalgsetele sõpradele ja nende vahvadele omanikele!

,,Pärnu Agility“ talvehooaja karikasarja III etapp

Koht: Pärnakate sisehall / 10.12.2016

Kohtunik: Janika Lillenberg

Nèra tunnelirada

Start oli ilus, jooks oli ilus, kaared olid kaunid ning siis 6ndasse takistusse koera saates tundsid, et midagi on valesti. Ma ei saanud ju rada nii valesti planeerida! Midagi oli kohe väga valesti! Ja siis avastasin, et ma olin RAJA ära UNUSTANUD! Ohh mind küll!

Väike vigadeparandus ja rada jätkus väga kaunis tempos. Kui ei oleks olnud seda unustamise kohta, oleks meil olnud ideaalne puhas sooritus. Aga mis seal ikka, tunneliraja võtsingi pigem selleks, et teha enne jookse ilus soojendusring.

Nèra A0 1 rada

Jaanika A0 rada oli üllatuslikult trikikas. Mulle nii meeldib! Üldjoontes on A0 sirge jooks, mis ei paku ühtegi pinget, kuid seekordne rajaskeem mulle meeldis.

Rajaga väga rahul, juhtisin koera suhteliselt hästi, kaared oleks võinud väiksemad olla aga selle kirjutan uljaspea noore koera soorituse arvele.

Kiirus 5,40m/sec ja I koht 

Nèra A0 2 rada

See rada oli kergemate killast. Ainus triki koht oli lõpus kus koer pidi tõkkest vasakule tunnelisse saatma. Nii noort koera ei usalda veel, seega käskluse „vasak“ lisaks keerasin ennast ka väga tunneli suunas, et koer mitte ühtegi vale signaali ei saaks. Nèra ei plaaninudki valesti seda kohta joosta, vaid läkski ilusti tunnelisse ning sooritas raja perfektselt.

Mina oleksin võinud stabiilsemalt koera juhtida kuid olen üldiselt rahul

Kiirus 6,01m/sec ja I koht

Berta Open 1 rada

Loomulikult sain Berta 5ka poomilt, kuidas muidu! Koer oli suht uimps, kuid samas selline keskmine Berta sooritus.

Kiirus 3,99m/sec

Berta Open 2 rada

Juhhuuu mitte ühtegi kontaktiviga, kuid saime 5ka slaalomisse sisenemisel. Kui aus olla siis seda ma ka arvasin, et sealt võib sooritusviga tulla. Slaalomi sisenemine oli tagantlõikamisega ning päris raske nurga alt ning loomulikult ma suunasin koera liiga ette kus esimene pulk jäigi koera nägemisulatusest väga kehva nurga alla. Jep, oleks võinud teha ka valsi aga ma tahtsin just seda raskemat nurka harjutada. 

Kiirus 3,76m/sec

Berta Open 3 rada

Berta oli tubli! Päris palju lõkse oli rajal, kuid ei midagi keerulist. Berta läks viimase raja lõpupoole päris ilusti käima – olen alati öelnud, et minu printsess on 4nda raja koer. Ehk meie tiimi tuleb kiirus siis kui teised koerad hakkavad väsima

Kokkuvõttes Nèra I koht ning Berta IV koht. Kui aus olla siis olen päris rahul oma kullakestega.

Märkus mulle endale, et Bertat tuleks hakata ülesse ärgitama 3koera enne meie starti ning Nèra puhul täheldasin, et ta loeb rajaskeemi minu alakeha hoiakust, seega sellele edaspidi tähelepanu pöörata rohkem!

Tänud pärnakatele, taaskord möödus üks väga hea korraldusega ja laheda meeleoluga võistluspäev!

2 võistlust ühes: Maardu ja Heimtali

11 – 12.11. Maardu

Kohtunik: Rene Blank

Berta AG rajad läksid selle alla, et sättisin koera poomi otsale ilusasti tagasi ning võtsin ise dsq. A kontaktid olid väga ilusad, isegi väike seismine koera poolt oli märgata.

HY rajal oli koer kiire ning tegime puhta soorituse, kiiruseks 4,28m/sec

Järgmisel päeval oli Nèra etteaste. Kui päris aus olla siis olin Nèra startideks päris küpse. Jube väsimus, külm ning ainus soov oli koju sauna minna. Õnneks sain ennast võistlusmeeleollu seada enne starti.

Esimene rada oli väga ilus, kiire ning kaunis ja kohas kus ma eeldasin, et koer jälgib minu kehakeelt, jätsin käskluse ütlemata. Ja loomulikult läinud ta oligi. Sellest rajast oli vääääga kahju!

Tähelepanek mulle: rada lõppeb viimase tõkkega, maksimum pingutus sinnani!

Teine Nèra rada läks kohe alguses lappama. Põhiline viga on selles, et ma ei usalda koera stardis püsima jätta ja nii me alustamegi alati valest kohast.

Minu ainus lootus on, et ükspäev on meie tiimil kaunis stardipüsivus.

Paar põnevat pilti Raul Siim`u fotoaparaadi vahendusel:

Ilus näide sellest, et hüppamisel on tagajalgade treenitusel kõige suurem roll!

26.11.16 Heimtali

Kohtunik: Stefi Praakli

Olen Berta trenne poole võrra vähendanud ning lasen tal mõnusat elu nautida, seega panin ta kirja kõigile 4le rajale. Las olla tal ka väike trenn.

HY rada oli kiiruseks 3,84m/sec ja koht 6s (osalejaid 19)

Koht nii vilets ei olnudki, kuid koer oli hirm aeglane – vahepeal tahaks rajal koerale nähtamatu rihma kaela panna ja teda sellest natukene kiiremini jooksma utsitada

AG rada oli kiirusega 3,82m/sec ning 5ka sain A otsast – olin 100% kindel, et koer oli kontaktis ning ületasin peale A-d ka viimase tõkke, kui nägin kohtuniku kätt tõusmas. Ilma veata oleks me 2d olnud aga maabusime 5ndale kohale (osavõtjaid endiselt 19)

Järgmine rada oli dsq, sest palusin Bertal viisakalt poomi uuesti sooritada. Ei saa ju nii nagalt kontaktid üle hüpata

Viimane AG rada oli kiiruseks 3,60m/sec ning veatu – jebedijeee mitte ühtegi kontaktiviga ei olnud! Koht küll 8s aga tühja sest!

Seejärel Nèra etteaste.

Oi see oli tegelikult ilus jooks, mis me tegime! Ma teadsin, et tunnel – tõke – tunnel kombos peab peale tõket valssima ning koera õigesse avasse saatma, kuid ma otsustasin keerulisema võtte kasuks. Ja ärakutsumisega kutsusingi ta valesse tunneliauku (tegin kerega liiga suure kaare)

Teine jooks oli kaunis, mulle meeldis. Enne 3nda tõkke komberdus oli tingitud sellest, et mulle tundus, et koer jookseb valesti, kuid õnneks sain ennast korrigeerida ja koera õigesti jooksma (ajakaotus ca 1sec, kuid ei saanud viga). Üritasin ise kiiresti joosta, koerale õige trajektoor näidata ning enda arvates oli juhtimine suht ilus.

Ainus, mis Heimtalis meele mõrudeks tegi oli see, et ma olin enda asjadega koguaeg jube ajahädas. Küll Berta starts tuli liiga kiiresti, sain küll koera soojaks soojendatud kuid kiiruse ässitamine jäi ajapuudusel ära (sellest ka aeglane koer). Siis tuli iga Nèra start mulle nii ootamatult, et ma koguaeg ehmatas, et jälle meie stardis. Õnneks koera sain igakord ilusati soojendatud, kuid enda unustasin enne teist jooksu ära ja nii ma keset rada suure reielihase ära tõmbasin. Aga adrenaliinisööst oli nii tugev, et kohutava valuga sain joosta maksimum kiirusega. Märkus mulle endale, koera soojendades ära unusta ennast ära!

Stefi rajad olid üliägedad ning neid oli nauditav joosta!

Söödav auhind?

Uhke mudilane

Minu printsess soovis ka poseerida :)

Aasta ametlikele võistlustele sai punkti panna ning nüüd tuleb uuest aastast mõelda, kuidas Nèraga edasi toimida. Millise treeningplaaniga ma teda treenima hakkan ning äkki panna ta juba A1 hüpperadasid jooksma. Ma tõesti ei naudi A0 radasid – need on kiired otsejooksmise rajad aga väga tahaks natukene väljakutseid nautida. Eks paista, mida teen!

Nèra planguga on lood sellised, et 135cm kodu plangul teeb ta ideaalseid 100% sooritusi, kuid TAKO originaalpoomil teeb ta mega ülehüppeid. … ja ma ei oska selles olukorraga hetkel tegeleda, seega jätkan nuputamist, mis psühholoogiline kiiks koeral on selle poomiga.

JRT meistrivõistlused - 3ndad

Seekord 3ndat korda ning kohtunikuks Indrek Tirmaste

Minu väike valge printsess ei väsi mind üllatamast. 

Lootusi mul nendel võistlustel väga ei olnud, sest ebatiinuse aeg käsil ning Berta hoolitseb hetkel oma 10ne nähtamatu kutsika eest! TAKO hallis koera puurist välja meelitamine oli töö omaette ja kui ta välja sain siis oli mu ees seismas värisev ning õnnetu olemisega koerake. Oma ebakindlust näitas ta välja iga oma keharakuga kuid õnneks on aastatega minus enesekindlus kasvanud, seega ei lasknud ennast häirida, vaid asusin koera soojendama. Täiskasvanud koeraga koostöö on imeline, täpselt on teada, mis nuppudele vaja vajutada ning mida teha, et koer „käima tõmmata“. Seega operatsioon „Berta jooksma“ sai alata ning starti läksin juba enesekindla ning lõbusa Bertaga. Kiirus oli väga mõistlik ning rada oli kuidagi väga hea joosta. Seega puhas tulemus HY rajalt ning alla pidime vanduma 0,06sec ainult Innale ja Hugole. Ma isegi tean, kust me selle aja kaotasime – 7nda ja 8nda tõkke juures kohmitsesin väga kaua, sest ajasin enda vajaliku asukoha natukene sassi ja seega ma sundisin koera suurema kaarega tõkkele minema kui oleks pidanud.

lendame

davai-davai-davai

Koer kuuletub - näitan, et tõsta käppa ja koer tõstab!

AG rajale minnes oli ainus eesmärk ilusad kontaktid teha. No ja ilusad need olidki (A-l Berta isegi korraks seisatas kontakti lõpus ja minu „ok“ peale liikus kontaktilt minema) kuni poomini. Ja ma tean milles viga oli! Ma kiirustan liialt koera juurest minema just poomi lõpu poole – märkus mulle „jää seisma kontakti lõpus!“. Seega 5kas kirjas, kuid aeg oli minu üllatuseks kõige kiirem – olin täiesti veendunud, et A-l koera seisma panemine ning slaalomi sisenemisel koerale ettejäämine röövis paraja portsu aega aga tundus, et minu sisetunne eksis.

kontakt?

Kokkuvõttes 3ndad ning eriauhind kui kõige kiirem AG rajal jooksnud koer. Pole paha!

Kolmas :)

Lexberryd muidugi ruulisid täiel rinnal ning tegid puhta töö (I koht Kristi ja II koht Tiina no ja III koht mina :))!

Lexberlased

Uus toidukauss?

Kohustuslik paraadfoto!

Aitäh piltnikele!