26.08.2010 Berta ja Hiiumaa ehk kuidas me kutsale saart tutvustasime

Hiiumaal on meil kombeks mõnusalt pikalt magada, millele järgneb mõnus hommikukohv terrassil – Hiiumaa märksõna on: rahulikult.
Ehhh loota ju võib. Kell 7 upitas Berta voodi servale – kes mõistaks koerte keelt, oleks tõlgendanud seda nii: “palun õue pissile“. Meie kutsa soov on püha, seega täitsime selle tagasihoidliku palve. Magasime veel natukene aga Berta oli meie ärkamise peale üliõnnelik ja meie selle üle ääretult rõõmsad, et ta meie pärast nii rõõmus on, seega ca 8 paiku tõusimega. Kes meid tunneks, teaks, et see on HARULDUS!
Eks varajasele ärkamisele aitas kaasa ka see, et Indrek avastas padjasõja Bertaga – tänasest on see tema lemmik mäng.

Padjasõda a`la Berta

Mida Hiiumaal teha, tavaliselt naudime metsa hääli, lainekohinat ja aeg-ajalt teeme ka tööd. Nüüd on meie missioon Bertale Hiiumaad tutvustada – alustasime Tahkuna tuletornist ja Hiiumaa põhjapoolsetest võlumetsadest.

Leia pildilt koer

Sõit Tahkuna oli lahe, Berta tegi oma põhitööd ehk magas. Ta on imeline reisikaaslane ja on vaikselt kõigega nõus.
Tahkunas tutvustasime Bertale kärbseseent.

Kärbseseent tuleb ainult eemalt vaadata!

.... sõime mustikaid, kusjuures Berta sai need ise kätte.

Meie kutsa sööb mustikaid

Bertale meeldis Tahkuna tuletorn, sellega tutvumiseks pidi ta mitu minutit vaikselt maha istuma ja uudistama.

...aa see ongi see Tahkuna tuletorn!

Seal nägi Berta elus esimest korda merd. Hetkeks vaatas imelikult, et mis suur jooginõu see nüüd siin on, mis mühiseb ja lainetab aga hetk uudistamist ja siis sai merigi omaks. Igaksjuhuks oli ta meil rihmaotsas, et mine tea pöörast äkki otsustab ta ujuma minna aga kes Hiiumaad tunneb, teab, et tugevate põhjatuultega on Tahkuna ikka päris vihane.

...ilus

...põnev

Mereääres oli väga fun, Indreku julgustamise kaevas Berta lahedaid enda suuruseid auke. Need kes nüüd sinna randa lähevad kindlasti targalt vangutavad pead ja mõtlevad, et kae, Hiiumaa metssead on tulnud randa tuhnima.

Professionaalne ja kõrgelt kvalifitseeritud liivakaevur

..töö kiire ja tõhus

Loomulikult sai Bertat nunnutatud ja nummi pilte tehtud.

nii kallis

nii armas

Loomulikult kuulasin ma Berta kasvatajate õpetussõnu, et sotsialiseerumine on võtmesõna, seega tutvus Berta kõigi kahejalgsetega. Ta oli tõeline hitt. Teate kui kerge on uusi tutvusi juurde saada, jaluta kutsuga natukene ringi ja saad iga vastutulija elukogemuse koertega teada. See on tõesti ime, kuidas koerad toovad inimestevahelisse suhtluskeelde siirust juurde. Vahvad olite, Tahkuna uued tuttavad!

Berta on tähelepanu keskpunktis

Tahkuna tuletorn, rand ja mets vaadatud, nuusitud ja üles kaevatud, asusime jälle teele. Seekord oli sihtkohaks Võlumets (kus asub ei ütle, see on meie kolme saladus). Imeline metsavaikus, ürgne puutumatu loodus, põdrasamblik ja vanad männid, puitunud varrega erksatooniga kanarbik...mmmm see on Hiiumaa paradiis.

meie paradiis

Berta nautis metsas olekut, jooksis siia tänna, nuuskis igat puud, sammalt ja kanarbikku. See on ime kui kaunis loodus Eestimaal on, olles sellises puutumatu loodusega Võlumetsas oma kahe kõige kallimaga, no tõesti rohkem vaja ei olegi – see on õnn.

olen ju nii armas

Koju saabusime väsinuna, kuid töökad nagu me olime asusime maja ümbrust korda tegema. Nagu ütles Indrek, tuleb muru niita, et Bertal parem joosta oleks.
Minu isiklik päeva lemmikhetki oli see kui pimedas öös läksime kolmekesi maja kõrval asuvasse metsa ning Berta asus auke kaevama (noh ütleme nii, et Indrek näitas ette ja Berta kaevas). Teate seda oleksite pidanud nägema! Indrek hasartselt kaevamas pilkases pimedas metsas ja Berta tema eeskuju järgides – ka seekord kaevas Berta sellise augu, et pool kere oli seal sees.

Selline päev meil oligi, mis läheb ajalukku kui päev, millal Berta Hiiumaaga tutvus.
Homme algab meil reis Saaremaale Indreku venna Andrese, tema kaasa Heleni ja väga armsa nupsu koer Saara juurde.
Tädi Saara on Berta ristiema 

25.08. 2010 HIIUMAA mu arm!

...ja algas suvepuhkus. Olen ammu aru saanud, et olen pikaldase mõtlemisega, seega suve lõpus avastasin, et suvi varsti läbi ja korralikult puhata ei olegi jõudnud. Mõeldud tehtud, otsustasime puhkusele jääda, ja kuhu mujale kui meie imearmsasse Hiiumaa koju.

Meie Hiiumaa kodu

Berta kasvatamisel oleme kõige rohkem järginud Anne sõnu sotsialiseerumise vallas.  Sõnast kinni võttes tegime sotsialiseerumise tuuri ära enne metsade vahele resideerumist. Päev enne ärasõitu sai Berta õdede ja emmega müratud ning järgmisel päeval Külli ärgitamisel ja meie kaasanõustumisel olime juba kell 10 hommikul Gucci`ga müramas.

Batgirl Gucci

Berta saabumisel meie perre oleme saanud aru, et pikkadel hommikumagamistel on kriips peal. Loomulikult kõik targad koeraomanikud vaidleksid vastu, et koer elab pere reeglite järgi aga hommikused varajased ärkamised on meie valik. No kuidas sa magad kui väike armas karvapall su nägu limpsib ja rõõmustab kogu südamest kui ärkamise märke näitad.

Aga Gucci juurde tagasi. Nagu eelmiselgi korral läks möll lahti, need kaks on leidnud üksteises südamesõbrad. Berta oma toore jõuga ja Gucci oma emaliku hoolitsusega moodustavad nupsu koosluse. Vahva oli vaadata kuidas nad mürasid, valget fliisi käppadega märgistasid ja üksteist taga ajasid.

Käpajälg on suvetrend 2011

Aiavalvurid

Pildil on 2 koera ja 1 inimene

Gucci oma täies hiilguses

Müramised müratud, suundusime Viimsisse siis Vääna ja saigi sõit Hiiumaale alata.

Berta sai oma asjad esimesena pakitud

Imede ime on see, et nii rahulikku ja sõitu nautivat koera ei ole meie varem näinud! Kogu see autosõit Rohukülla ja siis praamile ja siis Hiiumaa teise otsa oli meie Berta rahulik nagu väike ingel. Kõik söögid, pissitamised ja mängutuurid saime ilusti aetud – oleksime Indrekuga olnud nagu vanad koeraproffid, kes reisivad oma lemmikutega.

Hiiumaa koju saabusime õhtul kell 23, enne tuppa tulemist pidin mina koristustuuri majas tegema. Nimelt meie Hiiumaa kodu talvised püsielanikud kipuvad olema hiired, aga meile see ei meeldi. Seega on meil majas peidetud väiksed hiiremürgi asjakesed, mida me suvel ei ole viitsinud ära koristada. Noh aga nüüd me pidime seda tegema. Ja nii oligi, Indrek jalutas öösel Bertaga meie metsas seni kuni mina majas tuuslasin ning põrandaid pesin. Nii puhast ja läikima hõõrutud maja ei ole meie kunagi näinud aga hiiremürgi puhtaks maja sai ja nii algaski Berta tutvumine Hiiumaa koduga.

Öösel kell 2 uinusime kõik kolm, meie Indrekuga arvasime, et nüüd magame järgmise päeva lõunani ... ehhh lootus on totude unistus.

Blogi valmib alati Berta valvsa pilgu all

24.08.2010 Soprano family reunion

Päeva esimene haripunkt oli see kui läksin peale tööd koju, teades, et Berta oli olnud 3 tundi üksi kodus. Kujutasin ette, et minu ilusad õhkõrnad lillad kardinad on näritud, ma nimelt jumaldan neid kardinaid! Õnneks kõik oli enam-vähem hästi ja tuppa astudes oli Berta selline:

Vältisin kardinaid, aga kiusatus oli suur!

Täna oli see päev!
Soprano family kokkutulek (õnneks seekord Elsie kasvandike mitte maffiaperekonna koosviibimine). Trall kuubis algas kohe sisse astudes. Kes kellel turjas ja kes kelle haardes, kes keda taga ajas ja kes eest põgenes - no tõesti ei saanud vahel sotti.

Rahu tütreke!

Loomulikult Bertakest jälgisin kõige rohkem - loomulikult iga liigutus, mida ta tegi oli nii armas ja geniaalne :). Kuigi jah, olgem ausad, eks ta üks mürakaru ja kiusaja oli.

Bring it on!

Kelly alias Carmela ja Berta alias Coffee olid eriti hoos, imearmas Candy alias Komm jälgis kõike vaoshoitud intelligentsiga kõrvalt - no miks peakski sinna nende suurte totude mürakarude keskele minema.
Nii vahva oli vaadata kuidas kutsad omavahel mürasid ja Elsie kaasa sellele elas. Hiljem hakkas Elsie Bertat kiusama või oli see vastupidi, igatahes oli nii hea vaadata kuidas emme ja tütreke omavahel suhtlesid.

Pildil on nii palju ego ja nummidust, et isegi avuti
keeldus seda õigetpidi keeramast.

Elsie on ikka väga tubli mamma, vaadates neid kõiki kolme tibi siis on ta ikka väga vahvad ja armsad kutsad ilmale toonud.

Suured tänud Annele, Maarile ja Peetrile meid võõrustamast, väga vahva oli!

..kui väsinud Bertaga koju jõudsime oli augustikuu päikseloojang selline.

23.08.2010 Tulevane põrandaproff Berta

Teate kui armas see on kui üks rõõmurull hommikul sind tervitab. Meie südamekoera rutiin on see, et hommikul ärkab kell 6, mängib oma mänge ning jääb magama. Ta magab seni kuni meie oleme ärganud - see on nii lahe, milline siiras rõõm temas on, saba kiirus on 100km/h ning keha väänlemiskiirus võrdub.. (ehh oleks füüsika tunnis paremini tähele pannud, oleksin nüüd ühe geniaalse füüsikalise sõna öelnud!).

Aga tegelikult tahtsin rääkida kui andekas meie kutsa on. Täna oli plaanis Vääna minna; minu ülesanne oli Bertat metsas väsitada ning Indreku ülesanne uus põrand maha panna.
Bertale meeldib metsas olla, iga rohukõrs sai üle nuusutatud ning reaktiivlennuki kiirusel metsas tiire tehtud. No tõesti, mina seisan paigal ja Berta teeb ümber minu selliseid tiire, et silme ees kirju. Seejärel äkki tegi sellise jänesehaagi ja viskus samblasse ning hakkas kaevama, seejärel kargas ülesse ja juba oli ta kuuse all ja hakkas seda nuuskima. Kui keegi oleks salaja meid vaadanud siis pilt oleks selline: ülienergiline koer seletamatuid haake tegemas ja kõrval naerust kõõksuv perenaine.
Täna saime ka paar kiiremat tiiru metsas koos joostud - huvitav kummal varem saabub sportlik vorm minul või meie natukene ülekaalulisel Bertakesel.

Metsas tiirud tehtud läksime tuppa, andsin Bertale käsu: " ole tööde ülevaataja!". Berta sai ülesandega hästi hakkama - põrand maas ja kvaliteet garanteeritud :)

Kuulge poisid, minuarust siin on midagi valesti!

Joonas ja Indrek korrigeerivad

Väsinud brigadir

21.08.2010 Berta meets Paula

Lõpuks ometi jõudis kätte päev kui sain oma plaanidega sinna maani, et sai kokku lepitud Leena juurde külla minek.

Asutasin ennast teele, üleõla seljakott kutsa vajaliku kila-kolaga ning teises käes kandekott koos meie Bertaga.  Seekord läksime Bertaga kahekesi, Indrek jäi koju tööd tegema.  No ma ei tea miks aga Berta lausa jumaldab autoga sõita ning oma uues kandekotis on ta nii rahulik justkui oleks ta seal terve elu olnud!

Kohale jõudes võttis meid vastu Leena, Mariaana ja üliarmas Paula. Paula on West Highland White terrier, kes on ühtlasi ja Cucci õde.  Berta ja Paula tutvumine algas alguses tagasihoidlikult üksteist üle nuuskides ning seejärel algas ülitormiline mänguhoog. No vahel ei saanudki aru, kas tegemist on ühe suure valge lõngakeraga või on kaks koera, kes üksteist kallistavad!

Mariaana, Berta ja Paula üksteist uudistamas

.... ahhh ära jama!

Koerte mängu vaadates oli meil pisarad naerust silmis. Nii lahe oli vaadata kuidas Berta üle Paula hüppas siis habemest kinni haaras, kuidas Paula sprinteri kiirusel aias ringe jooksis või kuidas Paula Mariaana varju üritas peituda, sest väänkael Berta kiusas teda.

Berta üle Paula hüppamas

Südantsoojendav oli vaadata kuidas Paula Bertat õrnalt puudutas, kartes mänguhoos liiga teha ja justkui oleks emaliku hoolitsusega temasse suhtunud ... noh vähemalt mulle tundus nii ;)

Berta õppis ratsutama, seekord Paula seljas

Nii vahva oli külas olla, hea oli Leenaga üle pika aja lobiseda. Berta oli ka külaskäiguga rahul, sest sai palju süles olla, paitusi vastu võtta ning kõigile näidata kui armas ta on!

sõbrannad

Meie arust on Berta maailma kõige ilusam, targem ja sõnakuulelikum koer.  Ta saab ideaalselt aru, mida ta teha ei tohi aga noh seni ta veel katsetab meid, et kas me tõesti oleme kindlad, et ta pahandust teha ei tohi (näiteks üritame talle järjepidevalt selgeks teha, et liistude närimine on keelatud tegevus aga Berta ei usu veel meid – kui meid märkab paneb tulistjalu jooksu. Või näiteks ükspäev keelasin tal Indreku kinga närida – ütlesin rangelt EI, mille peale ta pistis oma koonu kinga sisse ja vaatas mulle otsa oma armsate süütute silmadega.).

...aga Berta reageerib oma nimele ja oskab istuda ... juhhuuu!!

20.08.2010 Hiiglane

Head taasiseseisvuspäeva!

Läksime päeval uuesti Viimsisse, Külliki vanemate juurde aeda värsket õhku hingama. Tee pealt sai Berta endale "koopa". Tundub, et koopas tunneb Berta end ülihästi (paremini kui senises pesas) - seal peab ju ainult sissepääsu valvama, isegi katus on peakohal.
Küllikile ja mulle on lisaboonuseks see, et "koobas" on Berta ideaalne reisikodu. See on justkui diplomaadikohver, mille sees on hindamatu väärtus, kuid millega võib kõikjal turvaliselt liikuda. Seega saame edaspidi alati oma kõige kallima - Berta - pea kõikjale kaasa võtta. :) 

Berta uus koobas

Ilm oli ilus ja kuna olime paar päeva varem kohaga tutvunud, otsustasime, et ühel hetkel võiks Berta jalutusrihmast priiks lasta ja harjutada teda nime kutsumisele reageerima. Neljakesi muruplatsil ja väikest juustumaiust kasutades õnnestus see ülihästi.

Treenerid Margit, Mathias & Külliki

Muruplatsil, õunapuu all olevad õunad kujunesid jälle hitiks. Ümmargused õunad veerevad väiksemagi nügamise peale ja kui keegi neid veel veeretab, viskab, siis on mängumõnu kauaks.

Õunamurdja

Et ilma/koeraelu veelgi tuttavamaks saaks, tõi Margit kaasa oma näitustelkäija Airedale terjeri Roksi. Roksi on tõeliselt ilus ja SUUR koer, kes ilmselt ehmatas Berta ära. Hoidsime taas pikalt distantsi, kuni mõlemad veidi maha rahuneda jõudsid.

Rahunemisaeg

Roksi kavatsused olid ilmselgelt head, kuid tema suur kogu ja kõva hääl tegid Berta endiselt ettevaatlikuks. Siis, kui samuti mänguhimuline Roksi hakkas uut "koobast" nuusima, muutus ka Berta julgemaks ja barjäär kadus. Lõpuks said mõlemad end koos rahulikult üle nuusitud.

Berta & Roksi - terjerid :)

Roksi - FTV

Selleks ajaks jõudis Külliki ema õue kena laua katta. Kohvitasime, sõime võileibu. Roksi läks koju ja kätte jõudis Berta lõunasöögiaeg. Ainuke, kes ei söönud oli Berta.  

Aita Leida Berta

Berta oli tegutsemisest nii väsinud, et ei tahtnud enam süüagi. :(

SÜDAMEkoer

Koju jõudes magas Berta edasi. Järeldasime taas, et kutsikas vajab ööpäevas väga palju uneaega ning et tema söögi-isu rikkus treeningul kasutatud juustutükid. Neljakesi ju "treenisime" teda, kõigil väikesed juustutükid käes. Tegelikult peaks Berta-sugune päevas sööma vaid 65g kutsika kuivtoitu!

Igal juhul kirjutan seda sissekannet rõõmu ja rahuga. Berta tukastab siinsamas Külliki kingahunniku otsas (mis on ta lemmikpesa, va. öine uneaeg) peale õigeaegset õhtusööki ja Küllikit-naermaajavat-mängusessiooni.

Berta patareid on täis - alati

19.08.2010 Väänas "tädi" Pipa juures

Pipa on mu ema 6-aastane Toy puudel, kes pole kahjuks koertekoolis käinud ning seetõttu ei "klapi" eriti hästi teiste koertega. Kuna Berta on veel liiga noor, et temaga ohutult linnakeskkonnas õues käia, siis tutvume uue maailmaga turvalises ümbruskonnas. Neljapäeva õhtul võtsimegi suuna Vääna poole, kus elab "tädi" Pipa. Kusjuures - Berta on juba praegu kabariitidelt sama suur kui Pipa.

Pipa kodu võib pidada iga koera unistuseks. Seal on krunt, kus joosta, peenrad, kus saab lillepuhmastesse hüpata, põld, kus saab kaevata, metsad, kus elavad metskitsed, tiik, kus saab ujuda, naabrikass, kelle peale haukuda ja loendamatult muti- ja hiireurgusid, mida nuhkida ja milledesse kaevuda...

Berta ja Külliki Väänas

Alustasime Berta ja Pipa tutvumismängu distantsilt: mina hoidsin Bertat ja ema Pipat. Pipa klähvis heleda häälega, Berta tegi madalat urinat ja paar "auh-i". Otsustasime otsese kontaktiga mitte kiirustada ja lasime kutsidel üksteise jälgi nuusutada. Veendudes, et esmane tutvumine on tehtud, lasime Berta ja Pipa kokku. Meistermürakaru Berta võttis mänguri poosi sisse ja alustas. Pipa klähvis ja tiirles ema ümber ning mürama ei hakanud (Pipa ei müra ühegi koeraga).

Berta ja Pipa üritavad

Läksime metsateele, mis hakkab tulevikus kindlasti üks Berta lemmikkohtasid olema. Metsloomade jäljed, mutiaugud, jänesekapsas ;) ja nii palju huvitavaid lõhnasid! Tore on see, et Berta harjub trakside ja jalutusrihmaga üllatavalt kiirelt. Igal juhul mitte nii kiirelt kui mina.

Berta õpetab jalutusrihma kasutama

Metsas jagus rõõmu küllaga. Kõrge hein, mahalangenud oksad, torkivad okkad - Bertale pole see probleem. Iga ettejäävat väljaulatuvat rohukõrt tuli hammustada - kasvõi jooksult. Ja joosta Bertale meeldib. Teeme seda Küllikiga kõrvuti, Berta meie keskel, sest kui keegi jookseks Bertast eespool, siis tolle pükstest palju järgi ei jääks!

Berta valis jõulukuuse

Kastanileht ja Berta

Hiljem tulid külla õelapsed: 6-aastane Elisabeth ja kolmene Johannes. Nunnumeetrid läksid kõigil kolmel lakke. Bertale meeldivad lapsed. Ei tea miks, aga igal juhul on see ülimalt positiivne. :) Beti ja Jossu olid alguses veidi kartlikud, kuid peale väikest tutvumist ei tahtnud Beti enam Berta jalutusrihma käest anda. Lahkudes ütlesid mõlemad, et neile külla läheksime :) Jääme kutset ootama!

Õhtul jõudsime koju peale kümmet. Berta magas terve tagasitee ja oli väga väsinud. Vaatamata sellel sõi oma hilinenud õhtusöögi ära, peale mida keeras kerra. Meie ka olime väsinud. Külliki askeldas vannitoas, mina proovisin poole pealt Dr. House'i mõista.

Ja siis hakkas pihta. Ei-tea-kust tuli Berta-Power ja know-how, aga kõrvust, tervest korterist, võimalik, et ka naabrite juurest, tungisid läbi teravad "SKVIIKSID". Berta leidis uue mängukanni - õhukesest kummist koera, mida muljudes kostub peastläbilõikav kile "SKVIIKS".

KummikutsuSKVIIKS

Seni polnud Berta erilise soolomängurina silma paistnud. Talle pidi ikka palli viskama või mängulehma viibutama. Nüüd mängis ta ise! Hüppas peale - SKVIIKS. Käppadega kokku, lõugade vahele -SKVII-SKVII-KVIIKS. Magamistoast esikusse, esikust magamistuppa. Berta oli pöördes. Meie Küllikiga ka - naersime jälle, nii et kõhud kõveras. Ehk naabrid andestavad. :) 



Vabandame, et pildid on udused. Berta liigub kiirelt ja teinekord paneb käed värisema.