Pipa on mu ema 6-aastane Toy puudel, kes pole kahjuks koertekoolis käinud ning seetõttu ei "klapi" eriti hästi teiste koertega. Kuna Berta on veel liiga noor, et temaga ohutult linnakeskkonnas õues käia, siis tutvume uue maailmaga turvalises ümbruskonnas. Neljapäeva õhtul võtsimegi suuna Vääna poole, kus elab "tädi" Pipa. Kusjuures - Berta on juba praegu kabariitidelt sama suur kui Pipa.
Pipa kodu võib pidada iga koera unistuseks. Seal on krunt, kus joosta, peenrad, kus saab lillepuhmastesse hüpata, põld, kus saab kaevata, metsad, kus elavad metskitsed, tiik, kus saab ujuda, naabrikass, kelle peale haukuda ja loendamatult muti- ja hiireurgusid, mida nuhkida ja milledesse kaevuda...
 |
| Berta ja Külliki Väänas |
Alustasime Berta ja Pipa tutvumismängu distantsilt: mina hoidsin Bertat ja ema Pipat. Pipa klähvis heleda häälega, Berta tegi madalat urinat ja paar "auh-i". Otsustasime otsese kontaktiga mitte kiirustada ja lasime kutsidel üksteise jälgi nuusutada. Veendudes, et esmane tutvumine on tehtud, lasime Berta ja Pipa kokku. Meistermürakaru Berta võttis mänguri poosi sisse ja alustas. Pipa klähvis ja tiirles ema ümber ning mürama ei hakanud (Pipa ei müra ühegi koeraga).
 |
| Berta ja Pipa üritavad |
|
|
Läksime metsateele, mis hakkab tulevikus kindlasti üks Berta lemmikkohtasid olema. Metsloomade jäljed, mutiaugud, jänesekapsas ;) ja nii palju huvitavaid lõhnasid! Tore on see, et Berta harjub trakside ja jalutusrihmaga üllatavalt kiirelt. Igal juhul mitte nii kiirelt kui mina.
 |
| Berta õpetab jalutusrihma kasutama |
Metsas jagus rõõmu küllaga. Kõrge hein, mahalangenud oksad, torkivad okkad - Bertale pole see probleem. Iga ettejäävat väljaulatuvat rohukõrt tuli hammustada - kasvõi jooksult. Ja joosta Bertale meeldib. Teeme seda Küllikiga kõrvuti, Berta meie keskel, sest kui keegi jookseks Bertast eespool, siis tolle pükstest palju järgi ei jääks!
 |
| Berta valis jõulukuuse |
 |
| Kastanileht ja Berta |
Hiljem tulid külla õelapsed: 6-aastane Elisabeth ja kolmene Johannes. Nunnumeetrid läksid kõigil kolmel lakke. Bertale meeldivad lapsed. Ei tea miks, aga igal juhul on see ülimalt positiivne. :) Beti ja Jossu olid alguses veidi kartlikud, kuid peale väikest tutvumist ei tahtnud Beti enam Berta jalutusrihma käest anda. Lahkudes ütlesid mõlemad, et neile külla läheksime :) Jääme kutset ootama!
Õhtul jõudsime koju peale kümmet. Berta magas terve tagasitee ja oli väga väsinud. Vaatamata sellel sõi oma hilinenud õhtusöögi ära, peale mida keeras kerra. Meie ka olime väsinud. Külliki askeldas vannitoas, mina proovisin poole pealt Dr. House'i mõista.
Ja siis hakkas pihta. Ei-tea-kust tuli Berta-Power ja know-how, aga kõrvust, tervest korterist, võimalik, et ka naabrite juurest, tungisid läbi teravad "SKVIIKSID". Berta leidis uue mängukanni - õhukesest kummist koera, mida muljudes kostub peastläbilõikav kile "SKVIIKS".
 |
| KummikutsuSKVIIKS |
Seni polnud Berta erilise soolomängurina silma paistnud. Talle pidi ikka palli viskama või mängulehma viibutama. Nüüd mängis ta ise! Hüppas peale - SKVIIKS. Käppadega kokku, lõugade vahele -SKVII-SKVII-KVIIKS. Magamistoast esikusse, esikust magamistuppa. Berta oli pöördes. Meie Küllikiga ka - naersime jälle, nii et kõhud kõveras. Ehk naabrid andestavad. :)
Vabandame, et pildid on udused. Berta liigub kiirelt ja teinekord paneb käed värisema.
No comments:
Post a Comment