Wednesday, August 18, 2010

17.08.2010 "Tädi" Gucci

17.08.2010 ärkas Berta koos meiega kell 6.45, rõõmustas meiega ja läks pesasse edasi tukastama. Eks öine trall väsitas ära. Kuid kella kaheksaseks hommikusöögiks oli uni läinud ja enne pisut mängitud ja müratudki. Segame krõbuskeid tilga veega, et need pehmemad oleks - mitte, et Bertal head hambad poleks. Kutsume teda omavahel aeg-ajalt "komposteriks". Kingitud närimiskont on oma algsest kujust küllaltki erinev ja seda vaid ühe päevaga...

Berta sööb hommikust
Külliki naudib kutsikalõhna


Külliki tööleminekule järgnes igatsev niuksatus. Et perenaise lahkumine liiga dramaatiliseks ei muutuks, juhtisin Berta tähelepanu piuksuvale mängulehmale.

Üks Berta lemmikkohtasid on meie voodi all. Sinna mahub ta üsnagi napilt, nii et tema kahjuks ta sinna võib-olla paari nädala pärast enam ei mahugi. Sinna läks ta ka öösel peale seda, kui oli solvunud, et teda oma kaissu ei lubatud. Arusaadavalt tunneb ta ennast seal kõige turvalisemalt - see on nagu hästi suur urg ju!

Päeval oli äike ja kohati müristas vägagi kõvasti, kuid õnneks ei lasknud Berta end sellest üldse häirida, vaid jätkas oma lõunast ilu-uinakut.

Kuna me Bertat voodisse ei luba, siis on tal kompensatsiooniks lubatud kasutada mõlemat diivanit elutoas. Seal avastasime Bertaga uue mängu, mis tõestab selgelt, et ihult ja hingelt on tegemist tõelise urukoeraga. Võtsin piiksuva mängulehma ja surusin selle seljatoe ja istmevahelisse prakku, seda samal ajal piiksutades ja patjade alla peites. See ajas Berta pöördesse. Sõna otseses mõttes hakkas ta end läbi patjade "urgu" kaevama, et "saak" kätte saada. Seda mängisime pikalt ja see pakkus meile mõlemale (minule kindlasti ja tundus, et ka Bertale) suurt lõbu.

Külliki kojutulek valmistas Bertale vaat et suurematki rõõmu kui minule. :) Palju ei jäänud puudu, et Külliki oleks oma kaelakeest ilma jäänud. Nüüd ootaski ees päeva suursündmus - külaskäik "tädi" Gucci juurde. Panime Bertale punased jalutustraksid selga, mida ta aeg-ajalt sügas, kuid harjutama ju peab.

Gucci on West Highlandi terjer, kes elab mu õe peres. Gucci külastamine tähendab ka seda, et saab turvaliselt õues joosta, ilma et saaks plehku panna või et peaks võõraid koeri ja haigusi kartma.
Lootsime, et Berta ja Gucci hakkaksid hästi läbi saama ja õnneks ei pidanud me pettuma. Liialdamata võib öelda, et tormiline mäng algas esimese viie sekundi jooksul ja lõppes õhtupimeduses, mil mõlemad koerad kippusid murule, üks-teist endiselt silmanurgast piiludes, suurest väsimusest tukkuma jääma.

Berta ja "tädi" Gucci
Mängukaaslased
Soojendusvõimlemine
Gucci naerab
Muuhulgas käis Berta uue terrassi all, mida õnneks
ei pidanud laiali lammutama ning kaevas ohtralt aias
Nii suured sõbrad said Bertast ja Guccist, et lahkuma asudes hüppas Gucci meie autosse ja oli tõsimeeli valmis meile tulema. Õe süda "tilkus verd" kui ta vapustades ütles, et MITTE KUNAGI pole Gucci läinud võõrasse autosse. Oli naljakas ja samas kurb, et kaks värsket sõbrannat pidid lahku minema. Kuid lubasime, et selliseid kohtumisi hakkab sageli juhtuma. Pealegi - kui sügisel ka "tädi" Saara linna tuleb, siis hakkavad sõbrannad juba kolmekesi jalutamas käima.

Saara


Koju jõudes oli Berta nii väsinud, et isegi ei söönud õhtusööki lõpuni. Energia tuli tagasi siis, kui meie teki alla läksime. Kordus eileöine "traditsioon" - Berta hüppab voodisse, Külliki viib pesasse tagasi...
Arvatavasti pole Berta veel harjunud üksi magama. Alles ta tuli ju ema ja õdede soojast pesast.

No comments:

Post a Comment