Moravia Open 2017

Selle aasta plaani sai võetud, et osalen Nèraga nii paljudel suurvõistlustel kui vähegi võimalik. Salaplaan, et ka Moravia Openil ja täide see läkski!

Jah annan endale aru, et meie meeskond on väga noor ja tööd kuhjaga vaja teha, kuid olen tänulik, et osalemise otsus sai tehtud!


Teele sai asutud päev varem ning varahommikul mina, Marta ja Kaisa teele asusime. Minu väiksesse autosse mahutasime 3 inimest, 4 koera ja hulgaliselt asju. Ära mahtusime !

Meie kolmene seltskond klappis koheselt ning terve tee oli meil alati millestki rääkida. Jutuhoos avastasime ennast Poola piiri ületamas ning sügavalt imestasime, et kas tõesti Trumpi külastus Poola tekitas piirpunktile range valve ning relvastatud mehed. Mismõttes te soovite meie passe! Pliksid lükkasid minu kui enam-vähem venekeelt kõneleva inimese „tanki“ ja nii ma üritasin kahele hambuni relvastatud piirivalvurile selgeks teha, et tuleme Eestist ning meie riigis on isikuttõendavaks dokumendiks ID kaart ning passe ei ole. Lisaks sellele oleme teel tsehhi ning koertega võistlema. Lasime onul autosse vaadata ning selle peale kõik 4 koera andsid häälekalt endast märku. Õnneks onu küsis minu käest, et mis ma arvan kus ma olen, mille peale vastasin, et Poola piiri ületamas. Nojah, selgus, et olime Venemaa piiriületuse kohas. 3 naist, 3 gps-ga nutitelefoni ning tomtom ja me ei saanud ikka aru, et olime kursist kõrvale kaldunud!

Kui asja koomilisus jõudis kohale ka piirivalvuritele siis nad asusid meie telefonides kaaridl surfama, et näidata kus me oleme ja kuhu minema peame. Meie selja taha parkinud bmw elanikud kutsusid mind enda juurde ning ütlesid, et ma ei pabistaks ning küll te ka selle Poola piiri ülesse leiate. Juht teatas, et 20km sõita, kõrvalistuja ütles, et ikka 100km. Välimuselt meenutasid mind aidanud mehed hiidsuure Hulk`e ning väljapaistev keha oli kaetud väga kreiside tätoveeringutega (lisaks nende auto ilmselt maksis 10000 xrohkem kui kogu minu maine varandus kokku). No nii siis piirivalvurid seletasid Martale/Kaisale kuhu minema peab ning „kapid“ tegid mulle selgeks kuhu mina pean minema ja nii me piirpunktist välja manööverdama asusimegi (tuli sõita aedikust välja ja vastassuunasvööndis). Piiripunktist välja minnes selgus, et keegi meist ei olnud ära fikseerinud, et kuhu siis ikkagi minema peame J - õnneks Poola piiri ülesse leidsime ning olime selleks hetkeks ca 1,5h ajas kaotanud.

Peale 21h sõitu kohale jõudsime! Enne kui meid hotellituppa lubati sain ma uue külmadushi osaliseks! Kuna broneering oli minu nimel siis asjatasin hotellis mina ja ka mina täitsin dokumente. Kui olin meid sissekirjutanud, pöördus hotellitöötaja minu poole ning palus, et ka minu TÜTRED dokumendid esitaksid! NAGUETMISMÕTTES!
Õnneks kosutav ööuni parandas kõik hingehaavad.

Reede 7.juuli – ametlik AG rada
Rada õppides sain aru, mis tase Moravia Openil on! Sellist spurti ja nii keerulisi radasid ei ole ma elu sees teinud! Eesti A3 oli selle kõrval nagu kergemapoolne A0. Raja raskemad osad saime ilusasti tehtud, eriti uhke olin peale poomi „out“ käsklus ja kaugsaatmine tunnelisse. Nèra tegi perfektse poomi soorituse ja out`i. Ka raske kiik-slaalom kombinatsioon sai tehtud ja siis ma lennutasin ta parema käsklusega rajal välja. Deem! Rajapiirete ületamine tähendas ka dsq-d. Kahju, et Nèra nii suure kiirusega sea kaart võttis, oleks ta rajapiirdes püsinud, oleks meil ülikiire ja ilus puhas ametlik rada tulnud

Laupäev 8.juuli – Open eeljooksud (1xHy + 2xAG)
Kui arvasin, et reedene rada oli raske siis selgus, et eksisin. Nii keerulisi radasid ei olegi varem näinud. Ütleme nii, et iga kolmas manööver oli lõks. Rõõm on sellest, et kõik dsg-d olid sellised väga napid (Biro AG rada oli kole susserdis) ehk siis natukene arenemisruumi ja treenimist meie meeskonnale.

Pühapäev 9 juuli – 1xHY ja 2xAG
Pupiku päeva esimene AG rada õnnestus meil ideaalselt!!! Lendkiigest on hirmus kahju, kuid sellega selgus, et kiike pean ma hakkama kõvasti harjutama, et ta suurel kiirusel seda isesesivalt teeks! Selle võistluse poomi ülehüpe pidi muidugi tulema tulemusega rajalt aga ülehüpe tuli ainult sellest, et samal ajal kui koer oleks oma viimast sammu esikäpaga poomil pidanud tegema, tõmbasin ma teda käega vasakule ja nii ta kõrvale hüppas (seega kui oleks otsepoom, oleks poomi sooritus ideaalne).

Rõõm on selles, et Nèra kiirus rajal ei olnud päris see, mis alati ehk tavaliselt on ta veelgi kiirem, seega selle raja teiseks kiirem aeg oli ülisuur üllatus (pürr Bazooka oli Nèrast kiirem 0,97sec ja Nèra tegi suuuuuri kaari aga pürr ei teinud). Seega täiesti konkurentsivõimeline kuts on mul!

Eelmise aasta EO-l võitis Laura&Bazooka, Martina&Kiki tandemit ning nende võidujooks on siin:

Moravial Bazooka jooks on siin:

Kokkuvõttes! Kõik dsq tulemused, mis sain on üliheaks õppetunniks! Euroopa trend hakkab sinnapoole minema, et rajad on kiired, sportlikud ning väga keerulised. Absoluutselt igal rajal oli slaalomi sisenemine 90kraadise nurga all ning enne seda praktiliselt sirgjoones takistused, mis võimendavad eelgi koera kiirust. Ehk tuleb koerale selgeks õpetada tagantlõikamisega 90kraadise nurga all slaalomi sisenemine väga suurel kiirusel, lisaks peab ka koer aktsepteerima seda, et koerajuht liigub vastusuunas. Palju oli radasid, kus tunnel oli A või poomi all ja see eeldas koera iseseisvat liikumist ning õige takistuse võtmist käsu peale. Lisaks oli sellistes kombinatsioonides, kus koerajuht ja koer olid erinevatel pooltel ning käsu peale pidi koer järgmise takistuse isesesivalt sooritama. Serpetiine oli ülipalju, vist ei olnud rada, kus oleksid serpetiinid puudunud. Palju sirgeid lõike, kus lõpus oli mõni ülikeeruline lõks, mis eeldas koerajuhi kiireid jalgu ja/või koera verbaalset käskude teadmist.



Võtsin plaani teha Nèrale selgeks:

* verbaalsed käsud, milles ei tohi ta mitte kui kunagi eksida (sete, vivi, out, tik, tak, parem, vasak, hoop, shasha)

* iseseisev korrektne kiige sooritus – kiige mittekontrollimine oleks väga paljudel radadel andnud koerajuhile edumaa

* slaalom - rasked nurgad, kiire sisenemime, minust liikumisest mitte sõltumine (eesmärk kui ütlan sõnaliselt „slaalom“ siis koer siseneb õigesti ning teeb korektselt lõpuni)

* poomi/tunneli/A käskluse selgeks tegemine ning nende eristamine


Annan meile aasta aega, et eespool nimetatud teemad selgeks saada (õnneks tean kuidas neid treenida ning osad teemad on juba meil töö all) ning 2018 Moravia Openil näidata, mis puust me tehtud oleme! Julged sõnad kuid kui eesmärke ei sea, ei ole ka tulemusi.

Suurvõistluse kogemus oli nii minule kui Nèrale hindamatu! Olla valmis pikkadeks päevadeks, endale selgeks teha millal ma stardin ja kelle järgi, olla valmis keskenduma rajale ka siis kui ümberringi kõlaritest tulev lärm, mustmiljon võõrast koera ja meeletu kuumus. Oi kui uhke ma olin Nèra üle, kui ma panin ta starti ja samal ajal tema kõrval kõlaritest rääkima hakati. Koer ei teinud sellest välja, vaid tema tähelepanu oli suunatud rajale. Nèra puhul imestasingi seda, et starti oodates ei nautinud ta seda melu, kogu tema olekust oli näha, et ta tahab minema. Ta oli uimane, loid ja emotsioonitu aga nii kui me rajale saime toimus muutumine ja mul oli hüper-super rakett-koer!

Väga hea kogemuse hankimise võistlus ning olen ääretult uhke ühe raskeima raja läbimise üle. Hea koer on mul, nüüd on aeg endaga tegelema hakata ning koerale järgi jõuda.


Järgmine aasta jälle Moravia Openile!

Minu väike lendkoer

võistlusplats paremalt poolt .... 

... ja võistlusplats vasakult poolt

Finaaljooksude eelne taevas

Nèra debüüt A3s ehk kuidas me Pärnus suvitamas käisime :)

Koht: Pärnu Agility muruplats

Aeg: 17.6.2017

Kohtunik: Minna Räsänen

Osales: Nèra

Ja saabuski päev kui Nèra tegi oma esimese jooksu A3 klassis. Enam ei saagi öelda, et Nèra võistleb beebiklassis või ta on kutsabeebi. Kuidagi kiiresti on see kõik läinud, alles hetk tagasi oli mul kodus must tatsuv lokikera ja nüüd äkki on sellest samast nässakast sirgunud siresäärne agilitylane! Kuhu küll see aeg kadus!?

Meie A3 debüüt toimus Pärnu Agility väliplatsil, täpselt seal samas kus A0 debüüt! Plaani sai võetud 4 rada, ilusad kontaktid ning hea meeskonnatöö! Berta avaldas soovi koju jääda, seega võistlema sai mindud 1e koeraga.

Minna Räsäneni käekiri oli väga tuntav, igal rajal oli mitu serpentiini. Õudne keerutamine ja koera stoppamine käis. Minule rajad väga meeldisid, väga mõnusad tehnilised, kuid ei olnud väga kohtasid kus saaks nii mina kui koer täiskiirusel joosta. Noh, eks järgmistel võistlustel siis.

A3 HY 1 rada

Jube närv tuli sisse! Endalegi ootamatult avastasin endas võistlusnärvi!

Kohe alguses sain teada, et meie treeningutel olevad ülihead stardipüsivused võistlustingimustes ei tööta! Õnneks püsivuse eeldust väga ei pidanudki nõudma, seega Nèra nihverdamine alguses ei seganud raja sooritust. Nèra oli kogu oma headuses, jooksis kiiresti ning reageeris minu juhtimisele. Serpetiini koha ma juhtisin üle, sest mingil põhjusel arvasin, et „vivi“ käsklus ei toimi. Toimis küll ja minu ülejuhtimine lihtsalt vähendas korraks koera kiirust. Kahju, et meil toimus möödajooks raja lõpuosas (ajakaotus 2,5…3sec), mille tulemusena saime -5.

Üldjuhul olen meie esimese A3 jooksuga rahul!

Kiirus 4,72m/sec; -5 ja III koht (kui ei oleks toimunud möödajooksu, oleksime olnud sellel rajal kiiremad)

A3 HY 2 rada

Nüüd sain selgeks, et kui ma ütlen serpentiini läbimiseks sisemise käskluse aga keha näitab teistmoodi siis koer loeb minu kehakeelt. Ehk siis sellelt rajalt võtsime DSQ kuid jooks oli päris kaunis.

A3 AG 3 rada

Siin tuli kohe alguses DSQ ja põhjuseks Nèra olematu stardipüsivus. Nii kahju! Sellelt rajalt väga kaunis poomi sooritus ja sellele järgnenud „out“ manööver. Koer on ikka super!

A3 AG 4 rada

Selle raja läbisin puhtalt. Kahtlema pani mind esimesed 4 takistust, sest mul oli tunne, et neid oleks saanud teistmoodi lahendada aga kuidas, ei tea! Rada sai puhtalt läbitud, kuid enesetunne ütles, et see ei olnud meie kiireim sooritus. Oli mitmeid kohti kus ma koera hoo maha tõmbasin, lisaks kõikide teiste eelnenud sooritused olid ilusad ja kiired!

Minu üllatus oli ülisuur kui selgus, et olime esikohale vupsanud ning teisel kohal olnud koer oli meist ca 3sec aeglasem! Olin väga üllatunud!

Kiirus 5,09m/sec ja I koht

Kokkuvõttes olen meie debüüt A3 võistlustest väga üllatunud, ei oodanud, et meil nii hästi läheb! Nèra on ülikiire ja olen võtnud eesmärgiks talle rajal ülivarakult kehakeele ja häälega teada anda kuhu edasi liikuda. Sellel võistlusel praktiseerisid seda ning päris hästi õnnestus. Sisemiselt tunnen, et me oleme väga hea ja konkurendis olev võistluspaar kuid me oleme ikka ülitoores! Nüüd siis eesmärk osaleda nii paljudel võistlustel kui võimalik, et me veelgi ühte sulaks ning meie omavaheline side võistlusplatsil tugevamaks läheb. Rõõm on ilusate kontaktide üle, meie suur töö on vilja kandnud (mis tähendab muidugi, et jätkame seda tööd).

I koht !!!! Juhhuuuuu!

III koht!  jipiiiiiiiii!!!

Ainus murelaps on meil stardipüsivus, mis treeningolukorras on väga hea aga võistlustel ära laguneb. Eks koer tunnetab minu närvilisust ja ma ei usalda teda stardis üldse. Kõik see kokku annabki selle, et Nèra suudab paigal olla hetkeni kui ma esimese tõkke juurde jõuan. Aga tegutseme selles vallas edasi ja ükspäev saabub aeg kui meie meeskonnal on ülihea stardipüsivus.

Super koer on mul! Täiuslik! (loomulikult veelgi täiuslikum on Berta, iseenesest mõistetav ju!) :)

Kaunid pildid Leenalt!

Justkui F1 vormeliauto võtaks kurvi!

Täitsa asjaliku olekuga

Ökonoomne hüppamine?

Ahjaaa tagasiteel avastasin looduslikult kasvavad lupiinid, mida oli ca 200m ulatuses ja 4m laiuses tee ääres! Kui kaunis!

ILU

2017 EMV Käärikul

Aeg: 10.6.2017

Koht: Kääriku spordibaas

Kohtunik: Jan Egil Eide

Meistrikatel osalemine on auasi! Seega sai ka Berta kirja pandud (olen üsna kindel, et Berta osaleb veel ka järgmisel, ülejärgmisel ning üleülejärgmisel meistrikal) ning Käärikule sõites oli väike kahetsus hinges, et ma ikkagi ei organiseerinud ka Nèra osalema (ta jõudis A3 klassi nädal peale regamise lõpptähtaega). 

Kääriku oli imekaunis ning imekaunis oli ka ilm! Lõpuks ometi üks meistrikas kus ilmaga vedanud!

HY rada

Ootamatu oli see, et minide HY rada oli väga kerge! Kohe väga kerge ja seda ennekõike sellepärast, et sul oli võimalus ainult ühte moodi juhtida, ei olnud erinevaid võimalusi, vaid praktiliselt paar valssi ja kiire jooks. Selles osas on see kurb, et Berta hiilgab keerulistel radadel ning lihtsatel kiiretel radadel ruulivad nobedad sheltied.

Mõõduka kiirusega alustas Berta jooksu (no eks ma olin ka selleks valmis) ning sooritus oli kaunis. Ja siis tuli pauk sealt kust ma seda ei oodanud! Keset slaalomit tõstis jahikoer Berta nina püsti, tuli poole soorituse pealt välja ja lippas saba keerutades Kristile tere ütlema :) Viisakas koer ikkagi! Tervitas Kristi ilusasti ära , sisenes slaalomisse tagasi ning slalomeeris algusesse tagasi ja tegi seejärel korrektse soorituse. No ja ei pea mainima, et peale seda oli taas kaunis rada :D

Selline mu kullakallis Berta ongi ja see teebki temast tema :)

AG rada

Väike segadus tekkis mul stardis, kus hakkasin jooksma kuid siis mulle tundus, et kohtunik ei andnud ju luba. Tulin tagasi ja vaatasin kohtunikule otsa ja sain aru et luba on ikkagi antud. Üritasin Bertaga ilmvõimatut ehk joosta koeraga ühes liinis ja nii, et ta hüppab tõket minu poolt. 7 aastat ei ole see kunagi õnnestunud, miks peaks nüüd!? Ma olin totaalselt unustanud, et ma ei jookse ju Nèraga, tema teeb siseliinis jookse perfektselt! No ja nii 3ndal tõkkel dsq korjasime, sest sellistes olukordades jookseb Berta alati teiselpool tõket. Ja peale seda jätkasime kaunist jooksu. Kontaktid olid sellised, et vigasid me ei oleks saanud aga kuna oli juba dsq käes siis parandasin A-l ja poomil kontaktid ilusamaks (ei usu, et sellest kasu on aga ilmselt tunnen ennast niimoodi paremini :)).

Koera tujust ei oska midagi öelda aga mina olin seda rada joostes küll väga rõõmus ning motiveeritud :D

Ilus näide kuidas koerale ette jäädakse :)

Ütleme nii, et kui HY rajal ei oleks Berta trikitanud ja AG rajal starti minnes oleks meenunud, et jooksen ikka Bertaga oleks mul olnud 2 väga ilusat puhast rada. Eks natukene kirjutan selle tulemuse ka enda lohakuse arvele või mis iganes tunne see oli. Starti minnes, rada õppides ning joostes ei olnud ma üldse keskendunud võistlustele, vaid ma tõesti nautisin neid jookse! Jah ma nautisin jookse, tundsin rõõmu suveilmast ja kui oli rada lõppenud siis meenus, et ups me jooksime ju aasta kõige tähtsamal võistlusel :D

Pean vist Berta ees vabandama hakkama, et ma tema võistlusi nii kergekäeliselt võtan. Pean selle võistluse vibe temaga uuesti tagasi saama. 

Siin tema uhke jooks :)

Midide EMV radasid vaadates tundus, et see oleks mul Nèraga täiesti tehtav olnud. Ning sain veelgi tõdemust juurde, et pean ülikõvasti koerale kinnitama verbaalseid käsklusi, sest rajal võib olla hetki, kus kehakeelega ei jõua takistusi näitama. Õnneks selles suunas teeme tõsist tööd ja arengut on silmaga näha.

Eile Nèraga trenni tehes oli pearõhk tõkke seestpoolt jooksmise verbaalse käsu testimine ning vasak/parema käsu kinnistamine (need on veel suhteliselt väikse väärtusega aga töö käib :))

Kallis südamekoer Berta - 7 :)

Minu imeilus põikpäine iseteadlik ning väga kallis printsess sai täna 7e aastaseks. Juba 7, uskumatu!

Berta on imetlusväärselt lahe tüüp, temaga ei hakka kunagi igav! Just sellel hetkel kui märkad, et oooo koer on pool päeva maha maganud, et juu hakkab vanadus tulema, kui ta järgmine hetk teeb mõne uskumatu triki ja näitab oma super helikiirusel liikuvat jooksmist.

Agility radadel jätkab ta mind endiselt üllatamast! Just hetkel kui jõuan mõelda, et mul on tehniliselt ülitugev koer, kellega on lausa lust joosta, teeb ta midagi sellist, mille peale ei saa muud teha kui kõva häälega naerda (jep, Berta kohe-kohe kirjutan ka sellest, mis sa meistrikatel tegid! :) )

Berta on kõige suurema empaatiavõimega koer keda tean, ta tunnetab iga minu meeleolu ja vastavalt sellele kohandab ka enda käitumise. Elu Bertaga on justkui lillepidu päiksesäras. 

Jää alatiseks minu kõrvale, see on kõige suurem soov! 

Väga kallis oled! Minu väike valge südamekoer!

Palju õnne minu kallis imearmas printsess! Kallid õdedele ja emmele ning pilvepiiril Celliele lehva-lehva!

Elagu Lexberry`s Soprano tüdrukud!

Tänahommikune pildisessioon:

Kaunitar!

Uhke seitsmene!

Nèra trügis ka pildile :)

Väike pooleaastane Berta peale seda kui ta oli ühe pättusega hakkama saanud :)

Koerte 3kuune sünnipäev

A3 siit me tuleme ....

Koht: Uulu

Aeg: 4.juuni 2017

Kohtunik: Inga Järv

Selle aasta eesmärk oli võistelda Nèraga EMV-l. Päris ambitsioonikas plaan, võttes arvesse, et alustasime ametlike võistlustega märtsis ning kontaktid olid selleks hetkeks sõu-sõu seisus. Ütleme nii, et plaan täitus, sest tänase seisuga oleme A3 klassis, kuid meistrikate regamine läks lukku 2 nädalat tagasi, seega osaleda me ikka ei saa. Hetkeks küll kaalusin, et räägin EKL-ga, et äkki meie meeskonnale tehakse erand kuid siis otsustasin ümber. Tunnen, et me ei ole veel nii kindel tiim, et võiksime külma kõhuga meistrikatel oma A3 debüüdi teha. Hiilgame järgmine aasta :D

Uulusse minekut kaalusin kaua. Olen ise vaimselt ja füüsiliselt hirmus väsinud ning vaba nädalavahetus tundus väga ahvatlevana. Kuid siis saabus pühapäev ja kuidagi endalegi ootamatult sai Nèra kirja pandud (Berta võistlused otsustasin seni ootele panna kui Nèra A3s, et saaks mõlema koeraga korraga võistelda).

A2 esimene AG rada

Keskmise raskusega rada, kuid samas palju kohti kus peab koera kontrollima. Ohh seda Nèrat küll, loomulikult suutis ta oodata kui ma peaaegu esimese tõkke juures olin ja siis oli vaja ju jooksma asuda. Õnneks koer teeb iseseisvalt asju ning päästis enda tekitatud jama ära. Rada oli ilus ja korralik ning poomi kontakt tegi rõõmu

Seega saimegi kätte viimase puhta raja. Kiirus 5,60m/sec ja I koht

Poodiumi hetk

Järgmisteks 2ks AG rajaks ei olnud ma enam suuteline ennast koguma. Keha ja vaim olid nii väsinud, et ma tegin mõlemal rajal lollusi. Rajad koledad ei olnud, sest nutikas Nèra tegi ilusat tööd aga mõned kohad, mis juhtimata jätsin, seal ta dsq-le läkski.

Ka nendel radadel olid tal ilusad poomi kontaktid aga need olid ka suht sirgjoones, seega ei mingeid pöördeid ega kaldumisi, mis oleks koera kuskile ära tõmmanud.

Järgmised eesmärgid on oma juhtimine selgemaks harjutada ning koeraga koos kiiresti joosta. Ilusad kontaktid ja puhtad rajad, muud ei soovigi! :)

Seega nüüd siis olemegi A3s. Vähem kui 3kuud ja nüüd siis asume tõsist tööd tegema!

Loomulikult sai tehtud kodus ka kohustuslik paraadfoto ja loomulikult on pildil ka Berta :)

Tüübid ei suuda otsustada, kas seal eemal on põnevam kui poseerimine :)

ps. Huvitav on see, et nii A2 kui A3 üleminekul taheti meid ära unustata, sertifikaadi sain ainult siis kui korraldajatele ise meelde tuletasin! :)

Mitte segada! Päike!

Mitte segada, russell naudib päikest!

Ohhh imeline päike!

Oooo päike soojenda mu selga!

Lätis medaleid püüdmas

Koht: Skolas iela 10, Upesciems / Pavasara Kauss 2017 

Aeg: 20.5.2017

Kohtunik: Nalle Jansson (SWE)

Tänu Jane entusiasmile otsustasime ootamatult vabanenud laupäev (loe: võistlusvaba) ära sisustada Läti võistlusega. Mõeldud tehtud ning 1e päevane trip plaani võetud. Ristisin selle reisi Nèra sünnipäeva võistlusreisiks, sest täpselt sellel samal päeval ta 2e aastaseks sai! Hippihipp hurrraaa!

Lõpuks ometi oli suvi Eestimaa pinnale jõudnud ja oli jõudnud ka Lätti. Seega välivõistlus +23..25 soojakraadi ja päiksega oli tõeline nauding. Õnneks Nèrale soojus ei mõju kuidagi, seega jooksmine soojas ja autos ootamine olid väga ok (koer oli muidugi avatud akendega autos ning puurile märg rätik peale tõmmatud).

Mis minu ehmatuseks mõjus koerale natukene halvasti olid tuules lendlevad reklaamlipud, ruuporiga teadvustamine ning vahetult enne starti teepealt möödunud sireeniga kiirabi auto. Mõju avalduski ainult stardis, mis kohati oli olematu. Nèra jooksis ja tegi oma tavapärast asja rajal samasuguse entusiasmiga nagu alati.

Meie teine start A2 klassis.

HY 1ne rada

Rada oli ikka paras keerutamine ja nikerdamine, seega ei midagi lihtsat. Õnneks meie tiimile see sobib ideaalselt! See oligi see rada, kus just starti minnes möödus huilgav kiirabiauto ja Nèra oli sellest häiritud. Tuli välja, et hoopis mind viis see endast rohkem välja! Kohe kui koer esimest tõket võttis oli kogu ärevus läinud ja Nèra tegi oma kiiret jooksu, mina olin see, kes lohises järgi ja absoluutselt kõikjale ette jäin! Ma vist lausa tajusin koera pahameelt kui järjekordse takistuse ees ma tal ees koperdasin ja ei lubanud tal täie kiirusega joosta. Tulemuseks puhas rada ja minu kohmerdamine läks meile ilmselt maksma mõne sekundi.

Raskusastmeks võib öelda julge A3. 

Kiirus 4,80m/sec. 

AG 1ne rada

Taaskord väga nipikate kombinatsioonidega rada, kus suurel kiirusel tõkkele, sülepöördega raske nurga all slaalomisse ja sealt 90kraadiga kiigele (Hiljem sain hiljem teada, et see on Z kombinatsioon). Minu üllatus oli suur kui koer poomi kontaktpinnalt üle hüppas (!!!) ometigi oli see meie tugevaim kombinatsioon, kus otse poomilt sirgjoones tõke-tunnel. Ise arvan, et kiirus läks ülisuureks ning ta jättis viimase sammu poomil tegemata.

Kokkuvõttes võib öelda, et üliilus sooritus ning Nèra on ikka supertubli.

Kiirus 5,52m/sec

2e raja kokkuvõttes I koht

AG 2ne rada

Mind jubedalt heidutas algus. See nõudis piisavalt pikka püsivust koeralt ning eelmised rajad näitasid, et täna ei ole püsivuse päev. Ma ei tea miks ma ei kontrollinud, kas ta jääb seisma või mitte ja ma ei tea, miks ma ei reageerinud, kas ta tuleb või mitte. Ühesõnaga ükshetk oli ta esimese tõkke ületanud ja vaatas ootusärevalt mulle otsa! Panin ta starti tagasi ning alustasime rada uuesti. Ilus sooritus koeralt ning perfektne poom! Pulk kukkus põhjusel, et tegin liiga järsult valssi kui koer täiskiirusel pöördega hüpet sooritas. Õppetund mulle, et valssi ei tehta nii, et see segaks koera hüppel ning kui võimalik siis jätan valssitamata. Selles kohas oleks sülepööre ka hästi töötanud.

Tulemuseks DSQ aga ülikaunis rada! Olin selle sooritusega väga rahul!

Kui mõtlen nende 3 raja peale ja vaadates videot siis on mul ülitubli koer! Ta justkui ise teab kuhu järgmiseks minema peab ning annab endast maksimumi. Jep, temas on veel kiirust ja draivi sees, kuid küll ma ka selle talt välja pigistan. Eriti meeldisid mulle seekord sülepöördega slaalomisse sisenemine ning viimase AG jooksu alguse out manööver.

Võistlustingimustes stardipüsivusega peame kõvasti veel vaeva nägema. Aga küll ka selle korda teeme!

Väga lõbus oli meie Läti reis. Jane on väga vahva reisikaaslane, igakell uuesti! :)

Sünnipäeva poseerimine ka ikka:

Olen nii rahul endaga!

Nèra ilusam külg ja loomulikult tahtis ka Berta pildile tulla .)

Sünnipäevakaalud:

Külliki teadmata kuid loodetavasti ikka normis

Nèra teadmata kuid loodetavasti mitte alakaaluline

Berta 7kg (isegi ei tea, miks just tema sai üle kaalutud!!!), seega +100g tippvormist väljas

Viljandi ViLe-s karikaid ja suve püüdmas

Koht: ViLe klubi välivõistlus

Aeg: 13. – 14.5 2017

Kohtunik: Rolli Schiltz 

Esimese hooga panin nii Nèra kui Berta kõikidele radadele kirja. Noh kui ikka Viljandisse minek siis tuleb ju kõik rajad joosta. Kuna nii minu kui koerte vorm on hea seega ei heidutanud meid joosta 2l päeval 11rada ja lisaks ka mõned mitteametlikud jooksud. Enne regamist mõtlesin, et huvi pärast lööks ka summa kokku ja siis ma kukkusin istukile! Nojah 2e koera maksimumradade jooksud tähendavad ka topeltsummat! 

Nèraga soovin hetkel palju starte teha, sest tunnen, et peale igat starti meie koostöö sulandub paremini ühtseks ning lisaks liigitan tema jooksud treeningute alla. Bertaga jooksmiste eesmärk on nautida ning joosta radasid, kus puudub igasugune pinge. Seega otsustasin Nèraga jätta alles kõik ametlikud 5 jooksu ning Bertaga joosta kokku 4 rada.

Berta etteaste.

Pean end ikka käsile võtma ning lõpetama ära selle „ahh mul on suva“ suhtumise ning Bertaga võistlustel esinema ikka sellise tundega, et me võistleme. 

Seega kõik rajad olid meil sellised ülekäte tehtud ning isegi siis kui märkasin koera dsq suunas liikumas, ei teinud ma selle vältimiseks mitte midagi. Ehk teisisõnu on mul hetkel väikse valge printsessiga motivatsiooni kriis võistelda. 4st rajast saime ühe tulemuse kirja ning see oli AG rajal ning kiiruseks 4,27 ja 0 vigasid. Tundub, et Nèraga jooksmine on mind väga ära rikkunud, sest Bertaga 4,27m/sec rada joostes oli tunne, et ma longin.

Aga Berta oli tubli ikka!

Otsustasin teha Bertaga ca kuulise võistluspausi ning järgmine etteaste on meistrikatel Käärikul.

Üks loomariigi haruldusi - Tunneli Jänes / foto: Martti Vaidla

Nèra etteaste.

Ohohohooo esimese päeva Rolli Schiltzi rajad olid väääga keerukad ning trikikad. Poomis tagasipöörded, suure kiirusega front crossid, sülepöörded slaalomisse, 90kraadise nurga all tunnelist tagasipööre ja slaalomisse jnejne. Õnneks ükski neist ei ole meie tiimile raske kuid suurel kiirusel minu kiirreageerimine jättis soovida.

Mulle meedlib, et A2 radadel tehakse keerulisi kombinatsioone, see on heaks baasiks võistlekatele kui A3 maabuvad.

5st rajast oli 4 dsq tulemust ja 1 rada väga kaunis ja puhas. Nii A1s kui A2s ongi meil rajad sellised, et kas täiesti puhtad ja ilusad või dsq aga väga ilus dsq (üks väike viga ja ülejäänud puhas sooritus.)

Eraldi tahaks kirjutada Nèra viimasest AG rajast. Jooksime seda taaskord väga ilusasti. Lõpu manöövri järgselt jäi täpselt koera trajektoori ette A takistus. Käega ja jalgadega suunasin ta A peale kuid kogemata ütlesin käskluse „poom“. No ja käsklust kuuldes tegi Nèra trajektoori muutuse ning tormas poomi peale, tehes seal perfektse kontakti. Olin sellest manöövrist totaalselt üllatunud, olin siiani seisukohal, et verbaalsest juhtimisest on suurema motivaatoriga minu kehakeel. Vot mis välja tuli!

Viinamarjad on hapud ;) / foto: Kristiina Soon

Välivõistlus on ikka välivõistlus! Palju ruumi, päike, rõõmsad inimesed, agility ning suvehõng. Parim kooslus ever!

Väike lõbus pildiseeria Leenalt!

Justkui teeks sporti

Nèra valmistub parempöördeks

Ilus näide kuidas noort koera kontaktilt "maha" tõmmata

Tandem

Nèra tagumised käpad kiige otsal ei meeldi mulle. Valus!

Nèra jooksis ennast A2e ehk võistlused Jõulumäel

Koht: Jõulumäe, Pärnu

Aeg: 6-7.5 2017

Kohtunik: Esa Muotka

Mina nimetan Jõulumäge suvealguse t-särgi võistluseks. Päris t-särgis võistelda ei saanud aga külm ka ei olnud, ilmadega vedas.

Olin küll algselt plaaninud 2e päevast üritust ööbimisega aga siis tundsin, et 4 rada Bertaga joosta hetkel ei soovi ning kui ta neljapäeval naabrikassi hoovis taga ajas ja tagakäppa kergelt vigastas, otsustasin ka Berta Pärnu Karikaetapi finaaljooksu vahele jätta. Seega sai plaani võetud ainult pühapäev. Ja õigesti tegin. Üle pika aja üks päev kui sain kergemalt hingata ja lihtsalt puhata. Tundub, et see on tõsi, et kui oled nagu orav rattas siis ei märkagi kuidas keha ja vaim väsinud ja kui hetkeks peatud, oled nagu puuga pähe saanud. Vot selline tunne oligi laupäeval, ma ei olnud suuteline peale magamise midagi tegema!

Pühapäeval Pärnu poole sõites tundsin tunnet, mida mitte kui kunagi varem ei olnud tundnud! Ma ei tahtnud või õigemini ei viitsinud võistlema minna! Enesetunne oli ülimalt halb ja süda tagus rinnus sees ning ma tõesti plaanisin mitmelgi korral Pärnu mnt. auto ümber pöörata ja koju magama sõita. Okei, see oli ette teada, et ma seda ei oleks teinud! Teadsin, et kui starti lähen siis ei oma tähtsust, kas olen väsinud või kas enesetunne hea või halb.

Nèra Hy rada A1

Ma ei tea, mis ma mõtlesin ja ma ei tea, miks ma alguses ta valesse tunneli auku tõmbasin, kuid dsq tuli kohe alguses ja ülejäänud ilus puhas rada. Keida naljatas rada õppides, et see, kes koerast ennem finišisse jõuab, saab eriauhinna. See mõte mõttes jooksin elu eest viimased tõkked ja Nèra võitis, küll napi edumaaga aga võitis! See on siis selge, et koerast ma kiirem ei ole!

Nèra AG 1 rada A1

Jälle sama algus ja sama viga ning kohe dsq. Ülejäänud rada puhas ja ilus. Avastasin, et kui poomi lõpus ise hakkan paremale/vasakule kalduma siis koer teeb ülehüppe – tuleb uuesti poomi pööretele tähelepanu hakata pöörama.

Kuid enesetunne ei olnud paremaks läinud. Olin totaalselt liimist lahti ja kohe kui A1e lõpetasin tormasin Openit jooksma. Esimene Open rada lagunes täiesti koost, no kohe mitte kui midagi ei tulnud välja!!!

Õnneks Stefi märkas minu liimist lahti olekut, seega andis ta mulle range käsu silmad kinni panna ja oma viimast A1 jooksu ette kujutada. Appikene ma ei suutnud mitte kui midagi meenutada, mida ma rajal tegema pean. Sain uue käsu silmad sulgeda ja mitmeid kordi sisse-välja hingata. Tegin ja ma rahunesin!

Nii ma rajale uuesti läksin!!! 

Nèra AG 2 rada A1

Läksin starti, hingasin sügavalt sisse-välja ning otsustasin joosta. Puhas rada, kiirus 5,78m/sec, I koht ja üleminek A2e

Kahjuks AG rada, mis serdi tõi, kaamerassse ei jäänud. Pea oli nii laiali, et panin kaamera Open rada filmima ja ise siirdusin A1 rajale jooksma, seega filmile jäi kõik muu v.a. Nèra klassivahetuse jooks :)

Paraadfoto. Pole aimu ka, mida koerad vaatavad!

Seejärel Néra teine Open rada. Sealgi hingasin sügavalt sisse, kogusin ennast ja jooksin puhta raja kiirusega 5,03m/sec ning II koht. 0,16sec oli meist kiirem ainult Kaisa/Lizzie tandem.

Mingil põhjusel ma olin Open rajal väga ebakindel ja kohmitsesin ning nii mõneski kohas saatsin koera üleliigselt kaugele ja alguses koperdasin tal jalus. Pole hullu, lähme koju ja õpime edasi.

Mingil põhjusel ei suutnud ma Jõulumäel ühelgi rajal tunda seda mõnusta tunnet, mida ma viimastel Nèra jooksudel tundnud olen – kindlus, adrenaliini sööst, nauding jooksust. Koer oli ülitubli ning meie serdi au kuulub puhtal Nèrale ja Stefile, kes mind kokku lappis.

Aitäh mu kallis Nèra!

Berta taaskord nautis oma lõõgastavat nädalavahetust ning kodus võttis meid rõõmuhõisetega vastu!

Ilusad pildid, milled Kaisa klõpsis meie A1 jooksudest

Päkasirutus

Mida iganes ma ka seal näitasin, valesti ta peale rõngast läks :)

Hiilin, hiilin, hiilin ja siis lendan!

Juhhuuuuuu!

Jep, tagajalad olid kontaktil, Kaadre peale tagajalgadega tõukamist

Hullunud koera pilk!

Sirutan, sirutan, sirutan .... nõup pulk ei lennanud maha, ilus hüpe oli!

Läti Nèrale ja Eesti Bertale

Riga Mayors Cup 

Aeg: 30.4.2017

Kohtunik: Sari Mikkilä

Osaleja: Nèra + mina

Tegin teoks oma mõne aasta taguse unistuse ja võtsin vastu otsuse, et lähen Riiga võistlema. Otsustasin Berta koju laisklema jätta ning Nèra tööd tegema kaasa võtta.

Plaan oli laupäeval kohale minna, pühapäeval võistelda, öösel koju tagasi sõita ning Tallinnas Bertaga Terjerite Meistrivõistlused võistelda. Plaan sai ka teoks!

Natukene ebameeldiv oli laupäeva pealelõunal Riia poole sõitma hakata kui maha oli sadanud arvestatav kogus lund ning autol all suvesussid. Eks tuli võtta eesmärgiks sõita kiirusega, mis on ilmastikuoludele kohane, seega viperusteta jõudsime Riiga. Ööbimiskoht oli sutsa kahtlases kandis aga võimalik, et meil olid hoopis mingid eelarvamused. 

Pühapäeval võistlusplatile jõudes oli taevas ähvardavalt tume aga õnneks esimesteks startideks lõi taevas selgeks ja saime nautida terve päev päikest ja kevadkarguse soojust.

Seega selle aasta esimene välisvõistlus! Mul on Nèra kohanemisvõime üle ääretult hea meel. Pole oluline, millisel platsil me võistleme, pole oluline, millisel pinnasel me jooksema ning tähtsust ei oma ka see, et koer peab startima suhteliselt inimrohkes olukorras. Nèra saab selle kõigega hakkama. Jah ma näen hirmu tema silmades ning kehahoiak näitab, et ta ei ole oma elemendis aga kohe kui oleme oma stardirutiini teostanud, omavahel enne starti silma vaadanud ning koera starti pannud, algab meie ajajärk. Algab see aeg kus eksisteerime meie kahekesi ning agilityplats. Meie meeskond on imeliselt kokku sulanud (jah, esineb nooruse apsakaid ja minu rabistamist kuid see ongi mängu ilu!) ning rajal jookseme juba väga kauneid jookse. Mind ikka hämmastab kuidas ta minu kehakeelt loeb, kuidas üks väike käe liigutus ja koer muudab oma jooksutrajektoori. Imeilus.

Oma võistlust alustasime Open radadega.

Esimene Open AG rada.

Rada oli suhteliselt triki aga ei midagi ületamatut. Oi kuidas ma naudin neid lõksudega ja rohkete detailsete manöövritega rada! Sellistel radadel tunnen, et me meeskond saab kõige hakkama! Saavutasime puhta tulemuse ning kõige kiirema aja, mille tulemusena maabusime otsejoones finaali. Videolt vaadates tegid mind rõõmsaks poomikontakt, imeilus! 

I koht ja finaali

Teine Open AG finaalrada.

Taaskord väga lahe triki rada, mille jooksmist ette nautisin. Ainus koht, mis mulle ei meeldinud oli pikkus, kus oli 90kraadise nurga all tagasipööre out- käsklusega. See oli ainus koht, mis valmistas mulle ebakindlust ning mulle ei meeldinud see, et ma ei suutnud mõttes seda kohta puhtalt joosta (enne starti jooksen alati raja puhtalt läbi). No ja kui see koht kätte jõudis olin sellest pöördest nii haaratud, et jätsin pikkuse näitamata. Nèra jooksis pikkusest mööda, ilmselt kogenud koer sellist viga ei tee, kuid minu väike nässakas tõlgendas minu maha pööratud kätt valesti. Oi kui kahju sellest apsakast oli! See oli ainus koht, mis oli komistuseks, ülejäänud rada oli perfektne! Minu hinnangul oleks puhta raja korral Nèra tulnud Open võitjaks aga oleksitega ongi teema, et nad jäävadki oleksiteks! 

Nèra A1 esitused olid nadid ning nadiks tegi rajad (1) poomi hiidsuured ülehüpped. Mulle jäigi arusaamatuks, millest need ülehüpped tingitud olid? Õnneks hiljem kui võistlus lõppenud, sain korrektuuri teha ning seejärel sooritasin 3 perfektset poomi sooritust. (2) need olid hirmpikkade vahedega A0 taseme rajad (takistuste vahed 7..9m), mis mind tõsiselt vihastasid. Tean tean see on puhtalt minu probleem aga olen ka varem täheldanud, et ülilihtsad rajad ajavad mind vihale ja tulemuseks on Nèra väga kole jooks. Kuigi õnnestus ühelt rajal 3s koht saada siis minu silmis on tegemist radadega, kus ma ei suutnud ennast kokku võtta ja lasin ennast raja lihtsuses heidutada (märkus mulle tulevikus, selliseid asju ei tohi enam juhtuda)

Tore võistlus oli! Õhkkond oli väga vahva ning tore oli tunda teiste kaasaelamist meie Open radadel, väga südantsoojendav. Võistluspaik oli väga vahvas kohas, kõrvalmajast sai sooja kohvi osta, koeraga sai mõnusas rannas jalutada ning seltskond oli super! Ühesõnaga üks ülitore ja lõbus ettevõtmine oli meie Riia võistlus, järgmine aasta kindlasti kordan!

Siiralt hea meel on mul Jane Open poodiumi koha üle ja veelgi suurem rõõm on Ene üleminek A2e. Super tulemused mõlemalt!!! 

Terjerite Meistrivõistlused

Aeg: 1.mai 2017

Kohtunik: Elika Lass

Osaleja: Berta + mina

Järgmine päev asusin Bertaga võistlustulle Terjerite meistrikal. Kahju, et alles peale regamist märkasin, et tavapärase TAKO asemel on võistlus Leaderi treeningplatsil. Oleks varem märganud, oleks selle kurjade pilkudega vürtsitatud meistrikad vahele jätnud :D

Mingil põhjusel võistluste algus venis rohkem kui tunni võrra ning tulemuste ootamise kannatus katkes kell 21 :D, ajaloos esimest korda läksin koju teadmata, millisele kohale maabusime.

Berta HY rada

Rada oli mõnus jooksukas ja kerge. Natukene olen pahane enda peale, et kogu võistluste jooksul ei suutnud ma ennast kokku võtta ja meeleolu võistlusteemaliseks võluda. Õppisin rada ja jooksin rada sellise „käegalöömise tundega“ , ei teagi, miks ma kogu üritus tõsiselt ei võtnud. Päris piinlik enda pärast.

Tõrkepoiss tuli meil 3nda takistuse juures kui mul tuul tuka silmile puhus ja juhtiva käega seda eemale lükkama asusin, eks see ajas koera segadusse + mingil põhjusel liikusin ise ka natukene valesti.

Tulemuseks 5kas ning kiiruseks 3,95m/sec

Berta AG rada

Tubli Berta tegi kõik kontaktid ilusasti ära aga minu puuduseks võib öelda, et ma ei ärgitanud koera enne starti ega rajal. Ma tõesti ei tea, miks ma sellise suhtumisega olin!!??

Puhas rada ja kiiruseks 4,32m/sec

Kokkuvõttes saime 4nda koha. Berta on tubli koer, teeb kõik täpselt nii nagu ma näitan ja mis talle on õpetatud. Eks see tulesäde tema silmis puudub aga võib-olla ükspäev ma seda temas ikkagi näen. Ja kui ei näe siis tavaelus on ta maailma kõige parem, lahedam ja kallim koer !

Väike mälestustes surfamine :) Selline nägi välja meie esimene Terjerite Meistrivõistluste jooks :)  Väike muutus toimunud või kuidas!?

Tore nädalavahetus oli! Selliseid võiks rohkem olla või kui aus olla siis terve mai kuu tõotab selliseks kujuneda!

Aitäh teile mu kallid printsessid, et viitsite minuga koos sporti teha ja nii tublid olete!

Ikka samad koerad, sama koht, kuupäev erinev :)